Maarja Undusk
Maarja Undusk (sünninimi Maarja Kross, kirjanduslik pseudonüüm Madli Morell; sündinud 13. augustil 1959 Tallinnas) on eesti nahakunstnik ja luuletaja.
"Tõsimäng"
[muuda]Tsitaadid väljaandest: Madli Morell, "Tõsimäng", 1983.
Su lõuaaluse hallid karvad
on juba ülekaalus
mustade kõrval
ja nagu on muutunud karmimaks su kasukas,
on muutunud su loomus
leebemaks,
sallivamaks,
mõistvamaks.
...
Me mõistame teineteist päris hästi,
aga mõnikord küsin ma sinult ka nüüd:
Miks?
Ja mõistatamata jääb vastus
su pruunist koerapilgust.
Ning eales ei saa ma teada,
kui tihti jääb sulle mõistmatuks
mu tujukus.
- "Oma küpseealisele koerale", lk 6
Ma tahan ära metsarohelusse,
mul linnakärast välja ihkab hing.
On hambad löönud vabaduselohe musse
ja haigeks teeb mind masinate ving.
...
Kas oskan veel ma astuda nii vaikselt,
et kohkunult ei pageks loomad pakku,
ja mändi jälgida, kuis voolab vaik sealt,
ja tunnetada iga tema rakku.
Kas suudan mõista sambla tasast juttu
ja vähendada putukate pelgust?
Kas sulatud saan õhtusesse uttu?
Kas salasahinatest saan ma selgust?
- "Äratahtja", lk 7
Mis see on, see soe ja punane,
mis kohe kaob veepiiri taha?
See on see eilne ja tunane.
Tema kadumist me ei taha.
- "Loojang lapsega", lk 8
Ja mõistad äkki, et kõik, peaaegu kõik
on voolanud sinust mööda,
on voolanud teisi voolamisi.
Ja neil on ehk parem ja lihtsam,
kuigi sa seda õieti ei usu
ja kes ütles, et peab olema lihtne.
Ja sa ei oska päris veendunult hinnata,
kas see on lapsikus või au,
et jääd maha neist voolamistest.
- "Ühe äratundmise kurbus", lk 10-11
Hall taevas valge linna kohal.
Üks naine tassib hagu
üle lumise silla.
Tiik on uisutajaid täis
ja puud vareseid.
Jahimehed lumes
üle neljasaja aasta tagasi.
Roidumus kipub peale,
kuigi on natuke jahe.
Mõtlen lumise katuse akna taga
olematuks.
Must korsten seisab üksinda ja abitult
jäises lageduses.
Mõtlen olematuks nelisada aastat
ja enda sinna tagasi
seisma varesevaaguste raagus puude alla.
- "3. jaanuar 1980 * Kunstiajalooloeng", lk 12-13
Me saame suureks nii ruttu
ega oska enam joosta, käes tulipunane vihmavari,
kõrgete lagede all,
kõrgete laudade vahel.
Meie punane vihmavari sai juba ammu
murtud keskelt katki.
...
Lapsed, mu juuksed on selleks,
et te saaksite neist punuda patse
ja ma katsun teha kõik, et te võiksite veel kaua
hoida ja uskuda oma tulipunast vihmavarju.
- "Me saame ruttu nii suureks", lk 13-14
Siht ees on nii sirge
ja selge
aina astu edasi.
Silmapiiril jooksevad
ta servad kokku.
Kas tekib ummik?
- "Kokkujooks", lk 18
Ma mõistan,
tore on, kui ilusasti
saab iga asja panna tema kasti,
ja kastid omakorda sobivad nii hästi:
külg külje kõrval, mitte risti-rästi.
Kuid oma võlu on ka segadusel
ja oma sapsusoojus Pegasusel.
Mis rõõm on püüda ronida ta selga
ja hüüda mõttes: tundeid ma ei pelga!
Ja teha päris-päris salamahti
kõik kasti pandud tõigad lukust lahti.
Et saaksid mühada nad ringi omasoodu,
et vabalt möllaks kõik maailma loodu.
- "Tõdemus", lk 19
- "*Vana hea klaver...", lk 21
Sinkjas hommikus
lumerookimishääled
Talvetervitus
- "*Sinkjas hommikus...", lk 22
Kännuseened on
lilled vanade puude
kalmuküngastel
- "*Kännuseened on...", lk 22
- "*Koeraga vestes...", lk 23
Jänesed jälle
munakoorma all küürus
elevus meeltes
- "*Jänesed jälle...", lk 23
Kui vihma sajab,
siis on varjud tuhmimad,
või neid polegi.
Sest kõik on üksainus vari.
- "Vihmavarjumäng", lk 30
Kollase kerega muruniidumasin
seisab üksinda muruplatsil
ja kuulab, mida vihm talle kõneleb.
Rohukõrred kõditavad
muruniitja kõhualust:
Vihma kätte! Vihma kätte!
Üles, üles, hellad vennad!
Kas nad ei aima mu ametit, et nii kangesti tahavad tõusta,
mõtleb muruniidumasin.
- "Niidumasin", lk 34
majad tõusevad päikesesse
kirikutornid hakiparvesed tuulepesased
puuvõrad
üha päikese poole
päike paistab neile üha suurem
paitab neid üha soojema kumaga
suurem sumedam soojem
...
hommik vaatab punakuldse pilguga
majadele silma
- "Aoring", lk 37
