Naistepäev

Proosa

[Vormsi Ennust:] Ta ei kingi mulle kunagi lõikelilli. Ei naiste- ega sünnipäeval. Esialgu kurvastas see mind väga, nüüd enam mitte. Selle asemel võib ta tuppa astuda mingi erilise potilillega siis, kui seda oodatagi ei oska. Ja just nimelt potilillega, sest Enn ütleb, et lõigutud lillel on suremise aura.
- Anne Erm, rmt: Märt Treier, "Anne Erm. Hiliskevad", 2011, lk 109

Nüüd oli ta teinud abitu katse naistepäevaaktuselt kõrvale hiilida, aga muidugi jäi ta vahele ning veeti kohale. Kuidagi nõme oli ka otse öelda, et ta ei taha, ta lihtsalt ei taha seda jama. Kuidas ei taha? Nii tore ju! Mehed toovad lilli ja neil on jälle mingi eeskava ja tort ja. Igal juhul tore. Roosi oleks parema meelega (ta oli sellele mõelnud) selle päeva vahele jätnud, kasutanud mingit vabandust, võtnud haiguslehe, aga tööd oli nii palju, just sellel päeval oli paar otsustavat jamakest vaja klaarida, miski temas ütles, et selliste asjade eest ei saa põgenema hakata, vähemalt ei tohi see põgenemine küündida tööluusini või puhkusepäeva raiskamiseni, üleüldse: lõpuks oli tema hirm ja jälestus nende aktuste ees siiani teatud määral teadvustamata. Ta küll oli kursis, et tunneb ennast nendel üritustel halvasti, et tal on häbi, aga selle kohal kõlas alati rahustav mantra: sind ei puuduta keegi, sa lihtsalt istud, keegi ei näe sinu sisse, kedagi ei huvita, sa lihtsalt istud ja kannatad. Kannatad ära. Kannatad nii vaikselt, et keegi ei teagi, et sa kannatasid. Kui sa püüad ennast päästa, kui sa hakkad vastu, siis nätsutatakse sind veel jõhkramalt läbi, see on selge. Seda sa ju ei taha.
See oli jäle. See oli tõesti jäle. Kogu see naistepäevade värk on jäle. Roosi arvates oli see lilledesse uputatud revolutsioon. Naistepäev oli meelitus, odav tähelepanuavaldus meesšovinistlikust vaatepunktist, pigem mõnitus kui pidu.
Tänane naistepäevaüritus oli paraku üks jubedamaid kogemusi üldse. Taevas hoidku, lisaks iga-aastasele paikapanemisele, kohanäitamisele (köök!), suutsid kallid meeskolleegid esineda ka argpükslikult rassistliku avaldusega, mis oli saamatult peidetud armetu, läbipaistva huumoriprisma taha. Tule taevas appi! Taevas muidugi ei tule appi, teeb seda ainult erandjuhtudel ja aitab enamasti neid, keda peaks tagasi hoidma. Kuidagimoodi sai saapaviksiga võõbatud džässkvarteti esinemine läbi. See pidi olema ju piinlik kõigile? Pidi ju! Aga vist ei olnud – kui nad esinemise lõpus banaanid pihku said, kostis saalist naeruturtsatusi. Oi püha perse! Ah et nemad kaitsevad "oma naisi"!? Tere tulemast!
Nüüd toimus kõik liiga kiiresti. Kristi otsustas minna ja sikutas Roosi kaasa. Roosil oli pilt peaaegu taskus, tal oli raske hingata. Uksest sisenes Madis, käes kaks vintpüssimaketti. Toomas ulatas neist ühe Kristile. Kristi tegi kniksu ja võttis selle vastu. Kristi heitis üle saali oma kõige säravama ja seksikama naeratuse. Te teate, et ma olen armas ja õrn, ma ei ole mingi vägivaldne vanamutt. "Ja meie kallis Rosa!" pasundas Toomas. "Vabandust, Roosi!" Saal naeris. "Siin on sinu vintpüss! Andku see sulle õigust ja jõudu, olgu sul sellest abi püha ürituse nimel peetud võitluses!"

Hea, et ma panin täna madalad kingad, mõtles Roosi, seistes maaslamava Toomase kohal, püss endiselt käes. Ta oli virutanud püssikabaga. Ta oli keeranud ennast kehast, jalad olid maas, pöörlev liikumine algas puusast, ja ta oli virutanud püssikabaga vastu Toomase molli nii, et see maha kukkus ja hetkeks teadvuse kaotas. Hiljem palus Roosi muidugi kõigi ees vabandust. Vannutas kõiki, et vägivald pole kunagi lahendus. Ütles – ja ta ei valetanud sugugi –, et ei teadnud, et nii võiks minna, et tema jõudis olukorda alles siis, kui Toomas oli juba pikali. Roosi kahetses juhtunut kõigest hingest, ja ega see tema elu lihtsamaks muutnud. Roosi tõesti arvas, et vägivald ei ole lahendus. Ta rääkis seda kõigile, kuid pidi taluma, et need teadvalt naeratasid – jajah, sinu suust, jajah. Muidugi ei ole vägivald lahendus, muidugi. See tegu jättis Roosi elule märgi. Ta kahetses seda kogu hingest. Aga sel hetkel, kui ta mahavarisenud Toomase kohal seisis, sel hetkel mõtles ta tänutundega oma madalatest kingadest. Kontsadelt juba niimoodi ei löö.

Jüri Kolk, "Naistepäev", ERR, 05.07.2016

Huvitav on märkida, et naistraktoriste eesti kunstis mulle teadaolevalt kujutatud peaaegu ei olegi. Küll aga oli märgatav uue naise visuaal massimeedias või õnnitluskaardil. Oleme ehk kõik juhtunud nägema lõbusaid naistepäevakaarte, kus kosmonaut Valentina Tereškova lillekimbuga naeratab või kus on kujutatud müüri laduvaid naisi.
- Fideelia-Signe Roots, intervjuu: Andra Roosmets, "Fideelia-Signe Roots: naised on suurest ajaloost välja jäetud", ERR, 31.03.2021

Meenub Marge Monko teos "Ma ei söö lilli!" (2009), mida tõlgendatakse institutsionaalselt sotsiaalkriitilise feminismi kontekstis kui tähelepanu osutamist kunstnike majanduslikule olukorrale, kuna näitusetegevust ei käsitletud veel kümmekond aastat tagasi üldse ühe võimaliku töösuhte vormina. Lillede kinkimise traditsioon (näiteks naistepäevaks või emadepäevaks) on selles teoses seotud ühiskondlikus plaanis naiste ajutise tööturult kõrvale jäämisega, majandusliku iseseisvuse vähenemise või kaotamise ohu ja palgalõhega. Ehk majanduslikult ebavõrdsel positsioonil olijale ei ole lilled lahendus "tubli" naise kannatlikkuse eest. Kuid kui lillepiltide üle sajandite ulatunud triumf on tingitud just turunõudlusest, siis lilled kunstis võimaldaksid valehäbita kunstnikel leiba teenida. Kas pole käes aeg feministlik loosung ümber sõnastada, sest lilled kaudselt (majandustegevuse tulemusena, kõigi märkide kohaselt) kunstnikul kõhtu just täidavadki?
- Kaisa Eiche, "Kogetuga kimpus", Sirp, 04.02.2022

Luule

Oi, nood hõbedased nupsud,
siledad kui siiditupsud!
Kui nad tuppa sooja kanda,
paisuvad ehk pikkamööda,
saavad suureks mõne ööga,
siis võib küll neid kingiks anda.

Ühel hommikusel ajal,
kui veel magab terve maja,
peame tõusma kõige enne.
Lähme tasa, urvad süles,
äratame ema üles:
"Naistepäevaks palju õnne!"

Juta Kaidla, "Urvad", rmt: "Liblikaga võidu", 1982, lk 38

Välislingid