Mine sisu juurde

Rahvuslus

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa

[muuda]
  • Peenetundeliselt, hoidudes lausa vaidlusse astumast, kuid koledal kombel kiideldes oli [alamleitnant] juba mitu korda vihjanud inglise poksi paremustele, osutudes seega täitsa puhtaks "läänlaseks". Rusikatega isand ainult muigas põlglikult ja halvustavalt sõna "poks" peale; ilma et temagi oleks võistlejat avaliku väitlusega austanud, näitas või õigemini esitas ta omalt poolt vahel nii poolkogemata ühe täiesti rahvusliku argumendi — tohutu rusika, soonilise, pahkliku, ruskete karvaudemetega kaetud rusika, ja kõigile oli kohe selge, et kui see sügavalt rahvuslik argument kindlalt mõnd objekti tabab, siis jääb tõesti ainult märg plekk järele.


  • Natsionalism on armastus, mis ühendab mind minu kodumaa lollpeadega, minu kommete solvajatega ja minu keele rüvetajatega.
    • Karl Kraus, "Aforisme", tlk Krista Läänemets. Tallinn: Perioodika, 1999


  • On raske kujutleda, kuidas võiksid rahvusluse äärmuslikumad vormid veel pikalt ellu jääda, kui inimesed on näinud Maad selle tegelikust vaatenurgast: üksiku väikese kerana tähtede taustal.


  • Rahvuslikke küsimusi pidi võtma tõsiselt, neist aru saama, vanemate hoiakut toetama ja heaks kiitma. Mis mõtet oli vaielda ja hukka mõista? Ants polnud huvitatud ei rahvaste ühtesulamisest ega säilitamisest. Ta arvas, et mõlemad olid üldised küsimused ega aidanud teda isiklikult põrmugi. (lk 11)
  • Neid peeti tavaliseks ja normaalseks, sest nad käisid tihti Eesti Majas ja eesti seltskonnas. Nende mõtted ja ettevõtted olid kõik puht eestipärased. Ka maitse riietuses, toit, maja sisustus. Tikitud linakesed ja sohvapadjad eesti mustriga, rahvusvärvides, peagu üldse mitte punast. Kootud vaibad, Pikk Hermann raamaturiiuli nurgal, kus ka helendas rida Eesti Kirjanike Kooperatiivi valgeid raamatuselgi. Eestimaa kaart seinal aukohal, selle all president Pätsi süngeilmeline pilt. Ja lõhnad. Juba uksest sisse tulles, kilu, soolaheeringad, sibulakastme ja kartulite, süldi ja kotlettide isuäratavad aroomid panid suu vesistama. Vähemalt eestlastel. Ja palju neil teisi käis! (lk 11–12)
  • Ema seisis õhetaval näol pliidi ees ja õngitses kastrulist kahvliga peekonitükke.
Anna seisis pahuralt kõrval ja vaatas pealt. Antsu sisenedes vuhises ta ära oma tuppa.
"Mis siin lahti on?" küsis Ants.
"Ah ei midagi. Anna tahtis inglise peekonit sealiha hulka hapukapsaste sisse panna. Panigi juba, kohe mitu tükki. Hea, et ma jaole sain, muidu oleks tänane õhtusöök rikutud! Talle tulevad ka vahel niisugused imelikud mõtted pähe."
"Pole ju katki midagi. Mina küll sööksin ka peekonit."
"Sina küll, aga isa mitte. Sa tead, et ta inglise toite ei salli. Ega siinne peekon pole ka muud kui toores sealiha, vürtsidega ära solgitud, vinnuline, ja kes teab kui kaua poes seisnud. Oleks vähemalt korralik suitsetatud seakints, nagu kodus oli. Kohe teine asi." (lk 12–13)


  • Rahvuste ja seejärel rahvusriikide tekkides eelmisel sajandil ning käesoleva sajandi algupoolel loodi rahvusluse aluseks müüte nende rahvuste suurest minevikust. See ei tohtinud olla kehvem kui tuntud suurrahvastel või antiikeeskujudel – muinaskreeklastel ja roomlastel. Soomlased ja eestlased leidsid endale XIX sajandil uurali, s.t. soome-ugri ja samojeedi sugulastele lisaks suured ja uhked sugulased nn. altai rahvastes, kes elavad peamiselt Aasias. Tunneme seda ennekõike Matias Aleksanteri Castréni ja Ferdinand Johann Wiedemanni propageeritud uurali-altai teooriana. Nii oli midagi vastu panna indoeuroopakeelsete naabrite vägevale suguvõsale. Eesti müüdiloomingu uus puhang tekkis hiljutistel aastakümnetel. Kui müüt kord juba etendas olulist osa rahvuse konsolideerumisel ja rahvusriigi rajamisel, siis uutel rusuvatel võõrvõimu aastatel ilmselt oligi taas vajadus müütide toe järele. Kuid milleks oleks vaja sajanditagust müüti või tema uuemaid arendusi tänapäeva Eestis? Mida see meile annab?


  • Nõukogude okupatsiooni ajal toimusid muutused meie seisukohtades pikk-kääbaste kultuuri etnilise kuuluvuse kohta vene uurijate tööde põhjal. 1950. aastatel võeti viimastelt üle seisukoht, et tegemist on kriivitšite kääbastega. Kui 1960. aastatel hakati Smolenski ja Polotskimaa kääpaid omistama baltlastele ja Volga ülemjooksu kääpaid soome-ugrilastele, esitati Eestis ka esimesed ettevaatlikud kahtlused senise dogma kohta. Kui mitmed vene arheoloogid olid jõudnud 1960.–1970. aastatel arvamusele, et Pihkva ja Novgorodi rühma pikk-kääpad on läänemeresoomlaste matusepaigad, võeti ka Eestis see seisukoht kiiresti omaks. Miks tõlgendus selliselt muutus, on tabavalt väljendanud P. Ligi: kui G. Lebedev väitis pikk-kääbaste kultuuri kääpaid mitteslaavi muististeks, siis seda aktsepteeriti. Kui sama väitega tuli lagedale eesti arheoloog, süüdistati teda natsionalismis.
    • Valter Lang, "Baltimaade pronksi- ja rauaaeg", Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 198


  • Aga seni, kui tahame ennesõjaaegset vabariiki vaid korrata, saame me hakkama haledate pastiššidega. EKRE rahvuslus on mandunud koopia vanast heast rahvuslusest. Sellel pole pakkuda midagi uut. Müüvad vana. Vana ilusat Eesti aega. Nagu see saaks tulla tagasi. Või nagu seda oleks üldse olnudki. Ilus Eesti aeg on nõukogudeaegne fantaasia. Sõdadevahelised napid kaks aastakümmet. Majanduskriis, räpane poliitiline võitlus, kogu aeg õhus poolelijäänud sõja jätkamine. Mis viimaks tulebki. (lk 88)
  • Poliitilise enampakkumise hooaeg on läbi. Keegi ei usu enam paremat elu. Nüüd võidab see, kes teeb kõige odavama pakkumise. Rahvuslased pole muidugi ainsad. Vasakpoolsete viimaseks katseks olid vähemuste vabadused. Ka ei maksa midagi, aga oleks nagu midagi jagada. Kuid võta näpust! Jagades vähemusele vabadusi, tekitad sa enamuses tunde, et neid on millestki ilma jäetud. Sest vabadus, ja seda tajub rahvas instinktiivselt, ei ole mitte võrdsus, vaid eesõigus. Ja rahvuslane pakub seda: eesõigusi enamusele. Õigust tunda ennast paremana. Estonians first. Täiesti maksuvabalt. Õigust vihata. Rahvale ei saa liiga kauaks keelata vihkamist. Vihkamine on põhivajadus. (lk 89)




  • Rahvustunne on ülev tunne. Aga see võib kergesti muutuda väiklaseks, kui meil on kahtlusi oma rahva, keele ja kultuuri turvalise kestmise osas. Me kõik, kes me oleme üle elanud okupatsiooni, elame selle kestmisehirmuga kogu oma elu. Tunnistame seda endale ja teeme, mis oskame, et see hirm eales tõeks ei saaks.
  • Rahvustunne on ka võimaluses olla uhke oma riigi üle mujal maailmas. Kuulumine teiste, demokraatiat ja vabadusi armastavate ja inimõigusi austavate rahvaste hulka. Võimalus olla uhke selle üle, mida Sinu riik maailmakaardil tähendab. Võimalus võtta vastutus ja rääkida kaasa ka seal, kus on raske ja tingimata ei pea – näiteks ÜRO julgeolekunõukogus.

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Rahvuslus&oldid=114728"