"Äh, memmepoeg oled, nagu näen!" sõnas Bulba. "Sa, pojuke, ära ema kuula — tema on naine ega tea midagi. Mis hellitust teil vaja on? Kes teid hellitavad? Lage väli ja tubli ratsu — need olgu teie hellitajad! Näete seda saablit siin? See olgu teie ema! Kõik muu on praht, mis teile pähe tuubitakse: akadeemia ja kõik need raamatud, aabitsad ja filosoofia, ja pagan teab mis veel, — ma sülgan kõige selle peale!..." (lk 7)
Eredast kalevist tulipunase kasakiini peale tõmmati mustriline vöö; vermitud türgi püstolid pisteti vöö vahele; saablid tärisesid vastu jalgu. (lk 18)
[Koševoi:] Kui kuul näksab või saabel kriimustab pead või mõnda muud kohta, siis niisugusest asjast ärge tehke suuremat välja. Segage laeng püssirohtu peekritäie puskariga, jooge ühe sõõmuga ära — ja lähebki kõik mööda, isegi palavikku ei tõuse; haava peale aga, kui see pole liialt suur, pange lihtsalt mulda, segades seda enne peopesal süljega, ja haav kuivabki ära. (lk 60)
Kõik nad magasid maalilistes poosides: kes oli keeranud pea alla roguskkoti, kes mütsi, kes kasutas padjana lihtsalt oma seltsimehe külge. Saabel, ränilukuga püstol ja lühikese pitsiga piip vaskvõrude, raudorkide ja taelakiviga rippus iga mehe vöö küljes. (lk 69)
[Andri:] Ühelgi meie kasakal pole niisuguseid sõjariistu nagu minul: juba üksnes minu saabli käepideme eest antakse mulle kõige parem hobusekari ja kolm tuhat lammast. (lk 87-88)
Seda öelnud, tõmbas Tarass tupest saabli. Ehmunud juut pistis otsekohe kõigest väest punuma, niipalju kui ta peened, kõhetud sääremarjad suutsid. (lk 100)
Poolakas võttis täielt käelt hoogu ja virutas saabliga ta allapainutatud kaelale. Ei toonud saagiahnus kasakale head: vägev pea lendas otsast ja peatu laip langes maha, niisutades ohtrasti mulda oma verega. Tõusis kõrgustesse karm kasaka hing, tusasena ja nurisedes ning ühtlasi imestades, et ta nii vara pidi lahkuma niisugusest tugevast kehast. (lk 108)
"Kuidas on, mehed?" hõikas Tarass järelejäänud kurennidele. "Kas on veel püssirohtusarvedes? Kas pole saablid nüriks läinud? Kas ei ole raugemas kasaka jõud? Kas ei paindu kasakad?"
"Veel jätkub, isa, püssirohtu! Veel kõlbavad saablid; pole raugemas kasaka jõud; ei paindu veel kasakad!" (lk 140)
Aga kui polgukirjutaja ulatas lepingu ja hetman sellele oma võimuka käe alla pani, võttis Tarass oma halja kallihinnalise türgi saabli kõige paremast damaskuse terasest, murdis selle kaheks nagu kõrkja, viskas mõlemad tükid teineteisest kaugele eemale ja sõnas: "Jumalaga siis! Nagu neid kaht mõõgapoolt ei saa enam kokku panna üheks saabliks, nii ei saa ka meie, seltsimehed, enam näha üksteist siin maailmas." (lk 175)
