Saarmas

Saarmas (Lutra lutra), rahvakeeli ka udras on kärplaste sugukonda kuuluv nõtke, osav ja hästi ujuv kiskja, kes elutseb peaaegu kogu Euraasias. 2024. aastal on saarmas Eestis aasta loom.

Proosa[muuda]

Üks elurõõmsamaid ja keevalisema temperamendiga metsloomi on kindlasti saarmas. (lk 40)
Jõe üleujutatud orulammil hullas üks saarmas. Teda ei olnud näha, küll aga oli hästi kuulda. Tahtnuks nii kangesti seda saarmast vaatama minna, aga tee järgmise jõekääruni oli täis märga lund ja oma kohmakal viisil ligemale hiilides oleksin kogu mängu ära rikkunud. Saarmal on küll pisikesed ja tömbid, ent mitte töntsid kõrvad. Niisiis jätsin töö katki ja kuulatasin vaid, kuidas saarmas suples. Vee pladinast oli kuulda, missuguse mõnuga ta seda tegi, aeg-ajalt veest välja hüpates nagu üleannetu koer, kes madalalt lendavat pääsukest taga ajades rukkisse oli eksinud ja nüüd püüdis leida kõige otsemat teed põlluservani. See kestis oma hea veerand tundi, õhtuse supluse lõpetas saarmas harjutusega, mis kuuldus jõekääru tagant nõnda, nagu loputaks seal keegi pesu. (lk 41)
Omapärast vaatepilti pakuvad saarmate mängupaigad. Niisugused on tõepoolest olemas. Liiv või lumi on seal jälgi täis ja segi pööratud, kõrgetel kaldanõlvadel võib talvel näha saarmate liuteid. Kui on head päevad, siis käiakse neis paigus mängimas ja liugu laskmas. Saarma mängulust on laialt tuntud, ent on tal ka mingi sügavam mõte või tuleb seda mõista kui lihtsalt saarma loomuomadust, pole teada. Võib-olla on saarmate väga elava liikumisega seotud mängud neile elus nii vajaliku koordinatsiooni ja keha valitsemise treeninguiks. (lk 42-43)
- Fred Jüssi, "Rebasetund", 2. trükk, 1981

Luule[muuda]

Veealused silmad, angerja
Libe keha, ei kala ega loom ole saarmas:
Neljajalgne, kuid veealdis, kalalikum kalast
Lestadega jalad, pikk sabatüür
Ja isakassi ümar pea.
Hurtade ja kirpude kiuste
Kannab enda kohta legendi sõdade- ja peiede-eelsest ajast;

Ei püsi paigal nagu mäger. Hulgub ringi,
kisendab.
Müttab mööda maismaad, kuhu ta
enam ei kuulu;
Naaseb sulades vette.
Ei taha teda vesi, ei taha teda maa.

Ted Hughes, "Saarmas", tlk Märt Väljataga, rmt: Märt Väljataga, "Teine keel" (1989), lk 18

üle heledate väljade
lendavad igast kandist klaaslinnud
kõikjalt lendab neid salu suunas
maa peal jookseb saarmas
mööda oja kallast
mööda madalat rohtu
saarmas jõuab pärnade alla mustale mullale
ta jookseb üle oksaraagude ja murdunud tüvede

järsku klirin üleval
saarmas vaatab üles
seal purunevad klaasist linnud
vastu suuri pärni

Andres Ehin, "* lendavad linnud" kogus "Uks lagendikul", LR 1/1971, lk 9

Jalas vastsed vesipüksid,
seljas saarmakasukas,
vankril istub ihuüksi
saarmas, kaldaasukas.

Vurrud tähtsalt püsti endal,
piitsaks väänlev jõesilm.
Vesirataste alt lendab
valge vahutolmupilv.

Eino Sepp, "Lahesopi laat" kogus "Kobrulehe kroonika" (1978), lk 5

Võin nüüd kinnitada, et olen paksem
mitte üksnes kõigist töökaaslastest, vaid ka
kõigi nende elukaaslastest. Isegi paksu habemega
karul raamatupidamisest on pisike saarma moodi poiss.

Cristin O'Keefe Aptowicz, "Firma pühadepeol" ("At the Office Holiday Party"), kogust "Everything is Everything", Write Bloody Publishing, 2010