Lävi

Proosa

[Mrs. Dean mr. Hindley naisest:] See naine polnud nende killast, kes enda pärast majarahu oleks häirinud. Sellest hetkest peale, kui ta üle läve astus, näis teda rõõmustavat iga asi, mida ta silmas, samuti kõik, mis ta ümber toimus, välja arvatud matusteks ettevalmistamine ja leinajate sealviibimine. Mulle jättis ta veidi lapsiku mulje, kui ma nägin, kuidas ta end matuste ajal ülal pidas. Ta jooksis oma tuppa ja tahtis, et ma kaasa tuleksin, kuigi ma oleksin pidanud lapsi riidesse panema. Ja seal ta istus ja värises, käed kokku surutud, ning küsis kogu aeg: "Kas nad on juba läinud?" Siis hakkas ta hüsteerilise erutusega kirjeldama, kuidas talle mõjus musta nägemine. Ta võbises ja vabises ja hakkas lõpuks nutma, ning kui ma küsisin, mis tal viga on, siis ta vastas, et ta ei tea, aga ta kartvat nii väga surma!
- Emily Brontë, "Vihurimäe", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 45

"See tüdruk lamab siis taevavärava ees ega lase tal [Mikas Sobrysel] üle läve astuda," ütles Krustaitiene.

"Mis kannatlikkust on jumalale vaja?" mõtleb Rože. "Ega temal pole valus, vaid minul. Taevavärava ees ma küll lamada ei taha. Kui ta teaks, et ma olen haige, oleks ta mind ammu aidanud."

Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus, 1977, lk 214

Jaa... see oli Karlsson! Ja ometi polnud see Karlsson, sa armas Mooses, mismoodi ta küll välja nägi Bettani vanades teatrirõivastes, pikas sametseelikus, mis jalge ümber lipendas, ja tüllist looridega nii ees kui taga! Kõige enam sarnanes ta pisikese rõõmsa ja reipa eidekesega. Ja see pisike reibas eideke lähenes kaljukindlalt. Väikevend vehkis meeleheitlikult, et Karlsson taipaks: ta ei tohi siia tulla. Ent Karlsson ei paistnud seda mõistvat, ta viipas ainult vastu... ja tuli ikkagi.

"Üllas neitsi astus pidusaali," lausus Karlsson.

Ning seal ta seisiski ukselävel kõigi oma looride ja muuga. See oli vaatepilt, mis sundis härra Pecki silmi pungitama.

Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008, lk 262-262

Kui ma praegu silmad sulen ja sellele hetkele tagasi vaatan, näen ma ennast sellisena, nagu ma tookord pidin paistma, kui seisin seal häärberi ukselävel, kõhn ja kohmetu kuju, trikooriidest kleit seljas, odav kindapaar pigistatud niiskesse pihku. Mul on silme ees see suur kivist hall ja laiad, raamatukogutuppa viivad uksed, mis seisid pärani lahti, Peter Lely ja Van Dycki maalid seintel, ning uhke trepp, mis viis üles menestrelide rõdule, - ja hallis, üksteise selja taga seisvates ridades, samuti tahapoole suunduvas koridoris ja söögisaali uksel kogu ruumi üle ujutanud nägude meri: suud lahti, uudishimulikud, vahtimas mind, nagu oleksid nemad tapalava ümber kogunenud pealtvaatajad ja mina selja taha seotud kätega ohver. Keegi eraldus sellest nägude merest ja astus ette, keegi pikk ja kõhetu, sügavmustas riietuses olend, kelle esiletungivad sarnad ja suured aukus silmad andsid talle surnupealuu näo, valge nagu pärgament, luukere toestiku otsas.
- Daphne du Maurier, "Rebecca". Tõlkinud Virve Krimm. Varrak, 1993, lk 65

Füüsika tunneb nähtusi, millel on iseloomulik lävi. Need on nähtused, mida ei eksisteeri, kuni pole ületatud mingi kindel, loodusele teada olev, looduse poolt salakirja peidetud lävi. Liitiumi võib ükskõik kui kaua mõjutada kollase valgusega – ta ei loovuta elektrone, aga vaevalt süttib nõrguke helesinine kiir – ja nad on väljas (fotoefekti lävi on ületatud)! Jahuta hapnikku alla saja kraadi, suru teda kokku kuidas tahes – gaas püsib, ei vannu alla. Aga niipea kui on saavutatud miinus sada kaheksateist – ta voolab, on vedelik.
Ilmselt on kurjusel samuti oma lävi. Jah, inimene kõhkleb ja viskeb kogu oma eluaja hea ja kurja vahel, ta libiseb, langeb, püüdleb jälle ülespoole, kahetseb, vajub uuesti pimedusse, aga kuni pole ületatud kurjuse lävi, on tagasipöördumine veel võimalik, ta kuulub veel meie lootuse piiridesse. Aga kui ta kurjade tegude kuhjumise või nende äärmuslikkuse tõttu või võimutäiuse najal astub üle läve – on ta inimkonnast lahkunud. Ja võib-olla ei ole tal enam tagasiteed.
- Aleksandr Solženitsõn, "Gulagi arhipelaag", I kd, tlk Henno Arrak, Helmi Tillemann ja Maiga Varik, 1990, lk 142–143

Täna oli kass läve ületanud.

Ta oli tulnud, käinud läbi seinaääred, läinud ülemisele korrusele ja tulnud jälle alla; ta oli naise pakutud toidu ära söönud ja välivoodisse magama läinud; järsku oli, nagu oleks ta alati siin olnud. Kui loom naise puudutuse peale selili keeras ja kõik neli käppa üles tõstis, teadis naine, et kass on valinud tema.

Raija Siekkinen, "See oli siin". Tõlkinud Piret Saluri. LR 3/4 2007, lk 34

Mõnikord arvatakse kaunis naiivselt, et keeleoskus teeb kõneleja automaatselt kultuuri esindajaks. Minu arvates on keel võtmeks, mis avab sissepääsu kultuuri juurde, aga sellest uksest tuleb siiski läbi minna, mitte — võti peos — lävele seisma jääda.
- Ilse Lehiste, "Keelekontakt — keelekonflikt. Aulaloeng 21. mail 1997", Tartu Ülikooli Kirjastus, 1998, lk 15

Luule

Juba seisangi ma millegi lävel,
mis saab kõikidele osaks, kuid erineva hinnaga...
Sel laeval on minu jaoks kajut
ja tuul juba purjedes – käes on hirmus hetk,
mil jätan kalli kodumaaga hüvasti.

Anna Ahmatova, "Surm"

MA LOOTSIN KEVADEL KESK RÕÕMSAT AEDA:
jääb kestma kõik, ei või ju olla hävi.
sel õitelõõmal. Kuidas kujutella
et lillist kaugel pole surma lävi,

kui iga õis siin kuumalt ellu ihkas
ja kevadesse ehtis nagu pulma.
Nii sonisin, sest päike voolas soontes
ja olin tõesti veidikene hull ma.

Katre Ligi, "*Ma lootsin kevadel kesk rõõmsat aeda..." kogus "Kõigest ei kõnni ära" (1978), lk 34