Urve Ratas

Urve Ratas (aastani 1974 Sepp, sündinud 30. mail 1940 Tallinnas) on eesti geograaf.

"Vormsi loodusest"

Urve Ratas, "Vormsi loodusest", Tallinn, 1977.

• Palju on kirjutatud kaugetest maadest ja meredest. Tiivalöögid on muutunud aegade jooksul jõulisemaks ja rännuteed ulatuvad kaugele väljapoole vabariigi piire. Nii tekib oht, et koduranna loodus ja elu jääb tundmatuks ja kaugeks. (lk 3)
• Leida ja avastada on siin veel küllalt. Saar on liiga suur, et korraga haarata kõike. Ikka ja jälle tuleb ilmsiks midagi uut ja seniteadmatut, aastad toovad endaga kaasa muudatusi, avardub uurimistööde ring ja täienevad uurimismeetodid. (lk 4)
• Kolme kilomeetri laiune veeväli, mis lahutab Vormsit mandrist, lisab põnevust ja muudab maakoha kaugemaks. Nii on see külastajatega, saare päriselanikele on siin aga igapäevane tööde ja tegemiste maa ning ainult nemad tunnevad saare õiget võlu ja karmust. Võõras pidagu ennast kui suureks saarte tundjaks tahes, ikkagi jääb ta siin vaid külaliseks. (lk 4)
• Uudistavalt kiikavad merele Saxby ja Kersleti maanina. Neist kaugemale merre tungib kitsas, üle 2 kilomeetri pikk Östergrunne maasäär — põhjamaiselt karm, meretuulte ja -lainete tallermaa. Vaid üksikud taimed on leidnud siin sobiva kasvukoha. Kevadel rikastub maasäär asukatest, kohale saabuvad kajakad ja tiirud. (lk 5)
• Vormsi on metsarikas ja tasandikulise pinnamoega. Selline on mulje saarest, kui teed siin esimesi tutvumiskäike. Mida rohkem on aega ja mida pikemad on matkateed, seda enam avab saar rändaja ees oma rikkusi. Vormsil ei puudu järved ega ojad, tasandikke tükeldavad kõrgendikud, metsamassiivide vahele kiiluvad põllumaad, laialdased rannaniidud ja kadakaväljad, tuulised rannad ning vaiksed lahesopid.

Kuidas said ühel väikesel maalapil keset merd kujuneda nii erinevad maastikupildid? Kas on see põhjustatud inimese töödest-tegemistest, kes rajas siia põllud, hävitas ja istutas metsa, niitis heina ning karjatas loomi? Või on siin kõik alguse saanud palju varem? (lk 7)

• Looduse areng on pidev protsess. Nüüdisaegsed maastikud peegeldavad vaid üht etappi looduse keerukast arenguteest, milleni on jõutud läbi aegade. Iga arenguetapp on lisanud midagi uut ja kordumatut. Kuigi nüüdisaegsete maastike areng Lääne-Eestis sai alguse merepõhja kõrgemate osade kerkimisega üle merepinna, on jätnud oma jäljed siia ka eelnenud ajastud. (lk 7)
• Inimestele tähendavad rändrahnud midagi püsivat ja kindlat. Salapärastena ja vaikivatena seisavad nad metsarüpes, karjamaaservas või tuulisel mererannal. Suurimad neist on võetud looduskaitse alla. Kivid põllul on aga alati olnud põlluharijale nuhtluseks, eriti saare lääneosas. Veel paarkümmend aastat tagasi seisid siin suured kiviaiad — piirid põllusiilude vahel, tunnistus maa kivisusest ja talupoja töökusest. (lk 10)
• Kliima annab saare elule iseloomuliku kindla rütmi. Suvekuud toovad peale soojade ilmade kaasa ka arvukalt puhkajaid. Kuigi saarel puuduvad puhkamiseks klassikalised liivarannad, soojeneb madal Väinameri kiiresti ning meelitab suplema, eriti saare lõunarannikul, mis on kaitstud külmade põhjatuulte eest.

Esimeste jahedate sügisilmadega lahkub enamik puhkajaid saarelt. Vormsi laev aga sõidab endiselt Sviby ja Rohuküla vahet, pidades sidet muu maailmaga. Sügistormidega jääb laev sadamasse ootama vaiksemaid ilmu. Jääkate sunnib aga liikluse pikemaks ajaks lõpetama ning vormsilaste tähelepanu köidab jää paksus, millest sõltub ühendus mandriga. Kui jää paksus ulatub 30 cm lähedale, lubatakse jääteele autod, mille kaal koos koormaga ei ületa 3,5 tonni. (lk 21)

• Kõigil aruniitudel kohtab enamasti kadakat. Tihti moodustavad nad tihedaid kadastikke, kus kasvab veel magesõstart, hariliku kuslapuu ja kibuvitsa põõsaid. Siinseal kerkib kadakatest kõrgemale mõni kuusk või mänd, sügisel torkavad silma punaste marjakobaratega pihlakad. Suurimad kadastikud asuvad Saxby ja Kersleti rannikul, Norrbys, Långhölmil, Rumpo ninal jm. Kadakad ilmuvad ka niisketele niitudele, kuhu merevesi enam ei ulatu. Nad kasvavad jõudsalt, kui lõpetada niitmine ja karjatamine. Peagi lisanduvad neile noored männid... (lk 27)
• Põõsastikest kohtab Lääne-Vormsis veel sarapikke, kus kevadel annavad ilme õitsvad maikellukesed. (lk 27)
• Loomastik kui maastiku liikuvaim ja kiiresti muutuv komponent on raskesti seostatav maastiku erinevate ühikutega. Vormsi saare loomastiku kohta puudub ka üksikasjalikum uurimus. Üldiselt ei erine saare loomastik Lääne-Eesti muude alade faunast. Madal ja kitsas Voosi kurk, mis talviti enamasti kinni külmub, ei ole oluliseks takistuseks loomaliikide levikule mandrilt Vormsi. (lk 28-29)
• Looduslike komponentide koosmõjul ja vastastikusel toimel kujunevad välja maastikud, mis ei ole isoleeritud ajas ja ruumis, vaid on pidevas arengus ja mõjustavad üksteist. Maastike nüüdisaegsele ilmele on peale looduslike protsesside ja arengu jätnud tugevad jäljed inimtegevus, mis viimaste aastasadade jooksul on olnud peamiseks looduslikku keskkonda muutvaks teguriks. (lk 30)
• Vormsi nüüdisaegse paigaselise struktuuri väljakujunemine on kestnud ligi 3000 aastat, mis on lühike ajajärk isegi Eesti maastike arengus. Saare noorus kajastub ka paigasetüüpide esinemises. Saarel domineerivad limnea staadiumil mere alt vabanenud mereliivatasandike paigased, küllalt suur osatähtsus on ka nüüdisaegse mereranna paigastel. Ala noorusest annab tunnistust ka soopaigaste puudumine ja soostuvate maade paigaste väike osatähtsus. (lk 37)
• Saare arengu alguseks võib lugeda merepõhja kõrgemate osade kerkimist üle merepinna ning sattumist lainetuse mõjupiirkonda. Edaspidi on saarele iseloomulik kõrgenemine ja pindala suurenemine. Ja juba siis, kui lained periooditi veel üle saare käivad, algab taimkatte kujunemine ja mulla teke. Pindala suurenemine viibki saare liitumiseni mandril või teise saarega — tekib poolsaar, mille kaelaosast meri tormidega veel mitmeid aegu läbi murrab. Selline on olnud Noarootsi ja Virtsu poolsaare saatus. Kui arengutingimused veel aastasadadeks-tuhandeteks samasugusteks jäävad, jõuab selleni ka Vormsi. Võib oletada, et liitumiseks mandriga kulub mitmeid sajandeid. Kahe tuhande aasta pärast võib aga mandrilt jalgsi isegi Hiiumaale minna. (lk 38)
• Kujutada ette tulevikku, meile nägematuid aegu, on huvitav ja sügavalt inimlik. Sama suurt huvi pakub ka mineviku selgitamine, kus tuleb appi loodus ise. Tõtakem siis seda lahendama. (lk 38)
• Matkateed kutsuvad noori ja vanu, lausa meelitavad suvekuudel maha jätma igapäevased tüütuseni harjumuslikud ja korduvad toimetused. (lk 44)
• Meri lahutab saari mandrist ja muudab nad natuke salapärasteks. Vormsi saarele lisavad põnevust juurde võõrapärased kohanimed. Need pärinevad rannarootslastelt, kes; siin aastasadu elasid, põldu ja merd kündsid. (lk 44)
• Vormsi (Ormsö) saare nimi on sageli tõlgitud Ussisaarena. Valitseb ka arvamus, et saare nimetus pärineb vanast nimest Orm. Vanadel aegadel oli saar eestlaste seas ka tuntud Hiiu-Rootsi saarena. (lk 44)
• Vormsilased rääkisid vana päritoluga rootsi murrakut, millest pärisrootslastel oli raske aru saada. Vormsi naised kandsid rahvarõivaid — musta plisseeritud seelikut ja kahvatusinist pluus-jakki. Jalas olid neil punased säärised, valged sokid ning plisseeritud pastlad. Ilusaks peeti vanadel aegadel naist, kel hästi paksud sääred, ka pikad patsid lisasid kaunidust. Pelglikust vormsi naisest kirjutab H. Kompus: "Kõik, mis seelikut kannab sel saarel, liigutab vardaid, — teel olles, lobisemise juures, jah, isegi põllutööl, — ka siin hoolitsevad naised põllu eest, — kui kord hobused hinge tõmbavad, ei puhka ometi naiste virgad käed." (lk 45; H. Kompus, "Maaliline Eesti", Tartu, 1939, lk 129)
• Tänapäeval on saarele alles jäänud kümmekond põliselanikku. Ülejäänud on Vormsi elama asunud pärast sõda. Saare rahvastiku koosseis on üpris omapärane, siin elab 8 rahvuse esindajaid. Praegu võtab enda alla suurema osa saarest Vormsi sovhoos. Sovhoos on tegelnud otstarbekohasema tootmissuuna leidmiseks seakasvatuse, rebasekasvatuse ja lambakasvatusega. Nüüd on peamine suund veisekasvatus, täiendavaks aga lambakasvatus. (lk 46)
• Sõit Rohukülast Sviby kestab vähem kui tund. Silmapiiril on rida väiksemaid saari: otse läänes valendab Rukkirahu tuletorn, Rohukülast lõuna pool paistavad Matsalu Riikliku Looduskaitseala saared — Liia, Sõmeri ning mandriga kokkusulava Tauksi saare metsad. Laevateest idas on ligi 2,5 km pikkune kadakate ja metsaga Hobulaid (Hästholm). Oma nimetuse on saar saanud sellest, et siin keskajal karjatati Haapsalu piiskopilinnuse sälge. Läänes võtab rändajat vastu kaugele merre ulatuv kadakane Rumpo nina selle tagant kiikava Pasilaiuga. Ees paistabki Sviby sadam, mis asub samanimelises lahes. (lk 46)
• Huvitav on märkida, et tänapäeval on Vormsi külanõukogus iga elaniku kohta 2,5 õunapuud. (lk 49)
• Saxby külast pöördub tee läände varjulisse kuusemetsa, mis lõpeb helevalgel klibuvallistikul Hari kurgu rannal. See on kahtlemata saare üks kaunimaid paiku. Rannavallistik on enamasti taimkatteta, siin-seal rannavallide vahelistes nõgudes sirgub mõni kuusk või mänd, trotsides viletsat pinnast ja tugevaid meretuuli. Meri Saxby juures on sügavam ja võimsam, avamerelt tulevad lained lennutavad kiviklibu kahest meetrist kõrgemale. Lubjakive murrab meri siinsamas rannajoonel paljanduvatest pealiskorra kihtidest. (lk 50)
• Vormsi saar on selleks liiga väike, et autoga läbi kihutada. Palju enam sobib ta jalgrattamatkadeks. Kellel aga aega rohkem, võib sooritada matka jalgsi. Kaasa tuleb võtta telk ja ei tee paha, kui söögipooliski omast käest võtta. Telkida on parem saare lõunarannikul, kus suplemiseks soodsamad võimalused. Vormsi võib kujuneda vabariikliku tähtsusega puhkealaks, kus ei puudu kämpingud, puhke- ja kalastusbaasid. (lk 51)
• Tõenäoliselt avastab iga matkaja saarelt endale midagi uut. Peale muljete ja suvise päikese võtke siit kaasa lugupidamine saare rahva vastu, kes on Vormsi oma elu- ja tööpaigaks valinud. Iga algus on raske ja seda veel väikesel saarel. Kolmkümmend aastat on liiga lühike aeg, et kujuneks välja ühtne saarerahvas nagu meie teistel saartel. (lk 51)
• Vaikivana ja karmina seisab meretuulte võimuses Vormsi. Aga ikkagi, kui laev Svibyst mandri poole tagasi popsutab, oled langetanud otsuse siia jälle tagasi tulla. (lk 51)

"Hiiumaa maastikuline iseloomustus"

Urve Sepp, "Hiiumaa maastikuline iseloomustus", Tallinn, 1974.

• Saared hõlmavad õige olulise osa Eesti pindalast ja et neile on omased paljud looduslikud iseärasused, siis pakuvad nad huvi nii teaduslikust kui ka praktilisest seisukohast. Mõjustab ju saareline asend väga suurel määral elanikkonna elutingimusi ja vastavate alade majanduslikku kasutamist. Seega on saartega seotud keerukas ning mitmeti huvitav probleemide kompleks, mis väärib, et seda teaduslikult üksikasjalikumalt tundma õpitaks. (lk 5)
• Maa ratsionaalne kasutamine eeldab looduslike tingimuste kõigekülgset tundmist. (lk 5)
• Hiiumaa on üldjoontes rombikujuline. (lk 7; vrd: Gallia est omnis divisa in partes tres.)
• Hiiumaa ümbruse saartest nimetatakse ainult Kassarit saareks, kuna teisi hüütakse laidudeks, rahudeks või karedeks. Laidudeks kutsutakse enamasti juba väljakujunenud taimekooslustega väikesi saari, millest enamik on asustamata. Hoopis väikesi, hiljuti merest kerkinud madalaid saari nimetatakse siin rahudeks. Neil esinevad rannaniidud või on taimekooslused veel välja kujunemata. Kiviseid, põhiliselt taimkatteta saari kutsutakse karedeks.

Saarte täpset arvu on vaadeldaval alal raske kindlaks määrata. Siin on saarekesi, mis tulevad nähtavale ainult madala veeseisu ajal, ja saari, mis sel ajal liituvad Hiiumaaga. Esineb veel Hiiumaaga liitunud endisi saari, mida kõrgvesi sellest taas eraldab. Küsimuse lahendamisel, kas neid lugeda saarte hulka või mitte, tuleb lähtuda keskmise veeseisu ajal valitsevast olukorrast. See nõuab aga pidevaid kohapealsed vaatlusi, mida on veel vähe tehtud. (lk 9)

• Looduslike tingimuste ja ressursside uurimise metoodikale pööratakse geograafilises kirjanduses järjest suuremat tähelepanu, sest looduslike ressursside ja tingimuste ratsionaalne kasutamine on võimalik ainult siis, kui tuntakse kõiki põhilisi looduses valitsevaid seoseid. Nii on võimalik vältida inimtegevuse negatiivseid tagajärgi. (lk 14)