Vikatimees
"Vikatimees" (Reaper Man, 1991) on 11. romaan Terry Pratchetti Kettamaailma sarjast.
Tsitaate[muuda]
Terry Pratchett, "Vikatimees", tlk Kaaren Kaer, 2002.
- Kõik olemasolev ihkab elada. See on kogu elutsükli mõte. See on see jõud, mis paneb liikuma evolutsiooni suured kolvid. Kõik püüab end mööda puud kõrgemale nihutada, liikudes küünte, haarmete või lima abil üles järgmisesse orva, kuni see jõuab lõpuks päris tippu - kus tavaliselt selgub, et asi polnud tegelikult kogu seda vaeva väärt. (lk 72)
- Võlurid ütlesid, et Ülikool asub võlutud maapinnal ja ei kuulu seetõttu maksustamise alla, ja pealegi ei ole teadmiste pealt võimalik makse võtta.
- Patriits ütles, et on küll. Selleks oli kakssada dollarit näo kohta; kui näo kohta tekitab probleeme, siis võis asja ka näotult korraldada.
- Võlurid ütlesid, et Ülikool polnud kunagi tsiviilvõimudele makse maksnud.
- Patriits ütles, et ta ei kavatse enam kauaks tsiviliseerituks jääda.
- Võlurid ütlesid, et millised oleksid kergemad tingimused?
- Patriits ütles, et need ongi kerged tingimused. Raskeid tingimusi ei tahaks nad kuulda. (k 73)
- Modo uskus komposti samasuguse kirega nagu teised usuvad jumalatesse. Tema kompostihunnikud liigutasid, käärisid ja kumasid kesk pimedust, vahest tänu saladuslikele ja võimalik, et ebaseaduslikele koostisainetele, mida Modo neile söötis, kuigi keegi polnud midagi tõestanud ja kellelgi polnud ka erilist soovi neisse kaevama minna, et näha, mis seal sees on.
- Kõik seal sees oli surnud, kuid mingil moel elus. Ning see kasvatas roose. Vanemlausuja oli seletanud Modole, et tema roosid kasvasid nii suureks sellepärast, et see oli olemise ime, kuid Modo arvas endamisi, et lilled tahtsid pääseda kompostist nii kaugele kui vähegi võimalik. (lk 79)
- Kuna selleks ajaks, kui proua Cake'il tekkis tüli ükskõik millise parajasti tema ja jumalate suhtlust vahendava preestriga, oli ta puhtalt tänu oma jõulisele isiksusele juba üle võtnud lillede sättimise, altarilt tolmupühkimise, templi puhastamise, ohvrikivi küürimise, auvestaneitsi ameti, põlvituspadja parandamise ja kõik muud elulise tähtsusega vaimulikud abirollid, siis põhjustas tema lahkumine alati täieliku kaose. (lk 90-91)
- Inimesed saavad usust täpselt valesti aru. Nad arvavad, et see töötab tagurpidi. Nad arvavad, et järjekord on järgmine: kõigepealt objekt ja seejärel usk. Tegelikult käib see teistpidi.
- Usk loksub maailmakõiksuses ringi nagu savikämp pottsepa rattal. Nii näiteks luuakse jumalaid. Nende loojateks peavad nähtavasti olema nende enda kummardajad, sest suurema osa jumalate lühikestest elulugudest ei anna kuidagi välja lugeda, et nende alged on taevalikku päritolu. Nad teevad täpselt samu asju, mida inimesed teeksid, kui nad suudaksid, eriti kui see on seotud nümfide, kuldvihmade ning vaenlaste mahanottimisega. (lk 108)
- [Zombi religioonikriitika:] "Hah! Preestrid!" mühatas härra Shoe. "Nad on kõik ühesugused. Räägivad sulle alati, et sa hakkad pärast surma uuesti elama, aga proovi korra ja vaata, mis nägu neil siis peas on!" (lk 115)
- "Kas teate, see vampiiritsemine pole üldse nii vahva kui räägitakse. Ei saa päevavalges välja minna, ei saa küüslauku süüa, ei saa korralikult habet ajada..."
- "Miks te ei saa hab..." alustas Windle.
- "Peeglit ei saa kasutada," seletas Arthur. "Ma arvasin, et see nahkhiireks muutumise värk on päris põnev, aga siinsed öökullid on täielikud murdjad. (lk 116)
- [Lupine:] "Kas te olete kunagi näinud, kuidas zombi kitarri mängib? Kõige piinlikum osa tuleb pärast, siis kui tema sõrmed tuleb uuesti kokku otsida." (lk 118)
- Windle mõtles: miks mina? Siin linnas sureb iga päev sadu inimesi. Ja ma vean kihla, et neil pole selliseid muresid. Nad lihtsalt sulevad silmad ja ärkavad kellekski teiseks sündinuna, või siis mingisuguses taevas, või ehk siis mingit sorti põrgus. Või siis nad lähevad ja söövad koos jumalatega suurel pidusöögil, mis pole küll kunagi eriti hea mõttena tundunud — omamoodi on jumalad igati talutavad, aga nad ei olnud sellised olendid, kellega mõistlik inimene rahulikult koos einestada sooviks. Jeen-budistid arvasid, et inimene saab lihtsalt väga rikkaks. Mõned Klatchia religioonid ütlevad, et inimene läheb imeilusasse noori naisi täis aeda, mis ei kõla küll eriti religioossena...
- Windle avastas ennast juurdlemas küsimuse üle, kuidas oleks võimalik pärast surma Klatchia kodakondsust taotleda. (lk 120)
- Ridcully hingas sügavalt sisse.
- "Sina tainapeast...!" karjus ta.
- Tema suust tulev sõna kõlas võõralt võluritele, kellel puudus tema jämedakoeline kasvatus maal ning kes polnud kursis loomakarja pidamise peenemate üksikasjadega. Kuid see lupsatas ellu tema näost paari tolli kaugusel; see oli paks, ümar, must ja läikiv ning kohutavate kulmudega. See puristas tema poole putukahuultega ning lendas üles väikese vanneteparve juurde.
- "Mis kuradima asi see veel oli?"
- Tema kõrva juurde tekkis sähvatuse saatel üks väiksem olend.
- Ridcully haaras oma kübarast.
- "Neetud!" - parv kasvas ühe võrra - "Miski hammustas mind!"
- Rühm värskelt koorunud raisku sööstis vapralt vabaduse poole. Ta virutas mannetult nende suunas.
- "Kasige minema, te r..." alustas ta.
- "Ära ütle seda!" hüüatas vanemlausuja. "Ole vait!"
- Inimesed ei käskinud kunagi ülemkantsleril vait olla. Vait jäämine oli midagi, mis juhtus teiste inimestega. Ta jäi puhtast jahmatusest vait.
- "See tähendab, iga kord, kui sa vannud, ärkab see ellu," lisas vanemlausuja kiiruga. "Tühjast õhust tekivad igasugused jubedad väikesed tiibadega asjandused."
- "Kuradi raisk!" ütles ülemkantsler.
- Plops. Plops. (lk 199-200)
- Kondiste vanade naiste võime tohutuid koormaid kanda on tõeliselt imekspandav. Uurimused on näidanud, et sipelgas suudab kanda koormat, mis on tema kehast sada korda raskem, aga tavalise väikese kaheksakümneaastase hispaania taluvanaema kandejõu piire pole tänapäeva teadus suutnud veel kindlaks määrata. (lk 217, joonealune)
- Ridcully oli lihtsameelne. See ei tähenda lolli. See tähendas lihtsalt seda, et ta sai asja üle korralikult järele mõelda ainult siis, kui ta kõik keerukad asjad selle ümbert ära lõikas. (lk 260)
- Proua Cake eeldas alati, et kutse tema Ludmillale oli ühtlasi kutse Ludmilla emale. Selliseid emasid on igal pool ja näib, et nende suhtes pole võimalik midagi ette võtta. (lk 273)
- "See suur kalliskivi on veidi raske. Aga siiski kena," lisas ta vastumeelselt. "Kust te selle saite?"