Anne Fine

Anne Fine (sündinud 7. detsembril 1947 Leicesteris Suurbritannias) on Suurbritannia kirjanik.

"Minu ema on võimatu"

Anne Fine, "Minu ema on võimatu", tlk Evelin Banhard, 2014.

Minu arust ei sobi mu ema lapsevanemaks, kohe sugugi mitte. Igal hommikul kordub sama asi, absoluutselt igal hommikul, Mina seisan välisukse juures, mantel seljas, ja olen minekuvalmis. Tunnid algavad kell üheksa ja kell on juba kaheksa nelikümmend või isegi rohkem, aga tema pole ikka veel valmis. Ta pole isegi mitte peaaegu valmis. Vahel pole ta veel riidessegi pannud.

"Tule juba!" hüüan ma ülakorrusele. "Peame kohe minema."

"Oota üks hetk!"

"Mida sa seal teed?"

Läbi magamistoa ukse kostab summutatud hääl: "Ei midagi."

"Midagi pead sa ju tegema!" hüüan mina.

"Ei tee."

"Tule siis alla. Me ootame."

"Ma ei leia kingi üles."

Toetan end vastu välisust ja ohkan. (lk 3)

Kui vaadata, mida ema endale selga on ajanud, jääb selline mulje, et meil pole ülakorrusel ühtegi akent, no ausõna. Ilmaga ei arvesta ta riideid valides kohe kindlasti mitte. Südatalvel, kui lund sajab, purjetab ta trepist alla õhukeses puhvvarrukatega puuvillases kleidis ja ilma kampsunita. (lk 5)
Ta kannab alati kõige ebasobivamaid asju. Matustele läheks ta sätendavate sääristega, kui ma laseksin (või kui me kunagi matustel käiksime). Rannas istuks ta paksu lilla pontšoga. Kui koolidirektor ta enda juurde kutsuks, tõmbaks ta pigem jalga kotitavad lillelised lühikesed püksid, mille ta eelmise aasta lihavõtete ajal pargipingilt leidis, kui midagi mõistlikku. Sealjuures näeks ta kindlasti suurepärane välja - nagu alati -, aga sugugi mitte nagu üks ema. Tal peab silma peal hoidma. Hetkekski ei tohi valvsust kaotada.

Vähemasti tunnistab ta seda ise ka.

"Ma teen sulle kogu aeg häbi, Minna," möönab ta, kinnitades vööle oma kahte parimat neetidega püksirihma. "Ma olen mõttetu mamps." (lk 5)

Memm meeldib mulle. Ta elab linnajao teises otsas, aga käib meil peaaegu igal pärastlõunal külas. Ta tõstab Miranda võrevoodist välja ja kudrutab temaga ning istub siis ainsale tervele diivaninurgale, Miranda põlvel. Emaga ta enamjaolt pragab. Ta ütleb, et nüüd, kui emal on kaks last, oleks tal aeg täiskasvanuks saada ja ennast kokku võtta. Tema arvates peaks ema kõik haaknõeltest tehtud kõrvarõngad ja lillad võrksukad prügikasti viskama ning ostma endale Marks & Spencerist ilusa ja korraliku kleidi. Ta ütleb, et ema peaks võtma CD-mängijast need jõledad pungiplaadid välja, enne kui need Miranda ära rikuvad, ning panema mängima hoopis midagi meeldivat ja kerget, nagu näiteks Perry Como jõululaulude plaadi. (lk 6)
Tõuk on ema peika. Selle hüüdnime andsin talle mina, sest ta näeb just niisugune välja, ja ta ei meeldinud mulle alguses üldse. Nüüd meeldib ta mulle kohe väga, aga on juba hilja. See hüüdnimi jäi talle külge. Aga teda see ei häiri. Nüüd kutsub isegi ema teda Tõuguks. (lk 7)
Memmele Tõuk ei meeldi. Tema arvates mõjub ta emale halvasti. Ta süüdistab Tõuku selles, et too andis Mirandale jubeda hüüdnime — Lutikas -, ja eriliselt ärritab teda Tõugu soeng. See olevat tema sõnul jõletu häbiplekk.

Tõugu soeng on väga lahe. Ta võitis sellega korra isegi punksoengute võistluse ja tema foto pandi ühele neist Londoni postkaartidest, mida turistid naljaviluks koju sõpradele saadavad. Postkaardi nimi on "London põleb". Ja siin ongi meie Tõuk; hambad irevil, silmad kissis ning juuksed peas tulipunaste ja oranžide piikidena püsti, kortsutab ta fotograafi poole koledal kombel kulmu. See postkaart on meil kaminasimsil väljas. Memm ei salli seda silmaotsaski. (lk 7-8)

Mulle isiklikult Tõugu tätokas täitsa meeldib. Seda on näha ainult siis, kui ta on pea värskelt kiilaks ajanud. See ütleb TOODETUD BIRMINGHAMIS, ja Tõuk väidab, et seal ta valmis tehtigi - õigemini küll äärelinnas. Ja ega me seda kuigi tihti näegi, sest alati, kui ta on otsustanud jälle juukseid värvida, laseb ta piikidel välja kasvada. (lk 8)
"Sinu juuksed on ka sinised," väitis Tõuk vastu. Ta oli solvunud. "Alles eelmisel nädalal lasid lokid teha ja juukseid värvida. Need on ju sinised."

"Kui, siis kergelt sinaka alatooniga," ütles memm ja läks näost tulipunaseks. "Mitte taevasinised!"

"Ega ka mitte erksinised!" karjatasin mina.

Sest ema oli just kööki purjetanud. Ja tema juuksed olid erksinised! Ma pole kunagi varem näinud nii erksat, sügavat ja kirgast sinist värvi. Need olid sinisemad kui talvised pärastlõunad, smisemad km säärised, mis memm Lutikale kudus, need oHd isegi sinisemad kui Sophie Howardi kleit, milles ta eelmisel aastal jõulunäidendis neitsi Maarjat mängis.

Memm jõllitas. Mina jõllitasin. Tõuk jõllitas. Isegi Lutikas jõllitas. Siis puhkesid nii memm kui ka Lutikas nutma.

"Äääähh!" üürgas Lutikas ja sirutas meeleheitlikult käed minu poole, lootes, et ma kaitsen teda selle siilipäise võõra eest.

"Aaaahh!" kriiskas vaene memm ja surus käe südamele. Ettevaatlikult sirutas ta sõrme välja ja torkas ühte juuksepiiki ema peas.

"Kuidas sa võid oma vanale emale niimoodi teha?" halises ta. "Juuksed peaksid naise uhkus olema! Erksinised juuksed! Erksinised juuksed! Mida naabrid küll mõtlevad? Vasta mulle!"

"Nad mõtlevad, et ta näeb lihtsalt üliäge välja," ütles Tõuk. "Ja et ta sobib minu auto värviga." (lk 10-11)

Memm oli silmanähtavalt šokeeritud. Ta läks näost kriitvalgeks.

"Ma hoiatan teid," ütles ta oma ohtliku hääletooniga. "Te lubate endale liiga palju. Ühe ema taluvusel on piirid."

(See asi pakkus mulle huvi. Kohe väga. Sest mulle tundub, et minu ema taluvus on peaaegu piiritu. Mina olen see, kes vastu ei pea. Sellepärast saan ma memmest liigagi hästi aru.) (lk 11)

Palusin Tõugul beebitooli korda teha. See oli kipakas sestsaadik, kui ema oli võtnud selle küljest ära pooled ühendusketid ja need endale peoleminekuks külge riputanud. Ja veel tegin Lutika lutipudeli augu palju suuremaks. Pärast seda, kui kork katki oli läinud, imes ja lutsis vaeseke seda nagu paadunud suitsetaja, püüdes kõigest väest piima kätte saada. Ja ma lõikasin tema triibulistel sipukatel jalalaba osa ära. Mulle tundus, et ta varbad olid juba täitsa kokku litsutud. (lk 14)
Niisiis hakkasime läbi raju kooli poole liikuma. See oli midagi enneolematut. Tänav oli täiesti puhas! Kogu praht oli minema uhutud - isegi närakad vanad pappkastid maja nr 12 eest ja need vaibaräbalad, mida prügikoristajad on keeldunud juba neli nädalat tänavanurgalt oma autokasti toppimast.

Peatänav nägi sama vapustav välja. Autod liikusid roomates, juhid istusid ettepoole kummargil, et näha välja läbi väikeste avauste tuuleklaasil. Rataste alt paiskus meile näkku laias kaares räpast rentslivett. Ema sülitas ja vandus, Tema kummikud olid vett täis. (lk 15-16)

Ema juuksed said tagasi oma tavalise värvi! Alguses hakkasid peenikesed erksinised nired mööda tema põski voolama alla kaelale. Tema juuksed said tasapisi tagasi kartulikoore karva pruuni värvuse, niisuguse, nagu see oli enne erksiniseks värvimist. Ja piigid vajusid alla. Tuul puhus need lamedaks. Ema ei pannud seda tähelegi, aga selleks ajaks, kui me tänavanurgale jõudsime, oli ta sama viks ja puhas ja korralik nagu pildil, mis tehti temast katoliku koolis.

(Memmele see pilt meeldib. See on tal kodus kaminasimsil erilises karvase äärega raamis. Ema sõnul näeb ta seal välja nagu napakas ja ta lükkab pildi alati kummuli kui memmel külas käime. Kui raam poleks karusnahkne, oleks ta selle praeguseks juba kildudeks löönud.)

Ega ema üksi muutunud. Memm nägi ka teistsugune välja. Kui ta lõõtsuva tuule käes marssis, pühiti tema korralik seitel minema ja mõned juuksetutid tõusid üles sellistesse salkudesse, nagu võib näha Tõugu peas pärast jalkatrenni. Ka memme juuksed olid märjad, mistõttu nende sinakas värv paistis veel sinisem. Memm ei olnud enam sugugi selline, nagu oleks ta alles kümme päeva tagasi juuksuris käinud. Ta nägi välja hoopis sedamoodi, nagu oleks teda jalad ees läbi heki lohistatud.

Kui me kooli väravasse jõudsime, andis tuul viimase võimsa hoobi. See peksis memme juuksed pulkadena üles. See peksis kena korraliku seitli ema sirgetesse pruunidesse juustesse. Ja see peksis vihmavarju ühe raksuga memme käest minema. (lk 17-18)

Lutikas hüppas oma võrevoodis üles-alla nagu ikka ja püüdis pead vastu lage ära lüüa.

Tervitasin kõigepealt Lutikat.

"Terekest, tibuke," venitasin Ameerika gangsteri häälega. "Kuidas eluke trellide taga veereb?"

Ta naeratas ja ilastas veidi. Ma meeldin talle hullupööra. (lk 20)

Nüüd ohkas ka ema. Aga olgem ausad - see pole minu süü, et pean alalõpmata näägutama. Omapäi oleks ta väga kehv lapsevanem. Kui ma asjadel silma peal ei hoia, unustaks ta ära kõik mu hambaarstiajad ja laseks mul lõpmata kaua üleval olla, isegi kooliõhtutel, ega kontrolliks kunagi, kas ma olen kodused ülesanded korralikult ära teinud või puhtad sokid jalga pannud. Minu arust peaks ta veidi rohkem pingutama. Ta peaks olema parem majapidaja ja panema Lutikat ilusamini riidesse (ja keelama selle hüüdnime ära - tema nimi on Miranda!). Ta peaks ostma täisterajahust leiba, mitte viilutatud saia ja selle haaknõela kõrvast ära võtma. Ta ei tohiks olla nipsakas sotsiaalhoolekande töötaja vastu ega raisata sealt saadavat iganädalast toetust sätendavatele riietele ja Tõugu vana auto varuosadele. (lk 21-22)
Ema sirutas end ja lükkas kardinad eest.

"Teeme ühe kaardimängu, Minna?" küsis ta lootusrikkalt.

"Ma ei saa," vastasin. "Ma pean koduseid ülesandeid tegema."

"Sa võid neid hiljem ka teha."

"Ei või," ütlesin rangelt, "tahan pärast teejoomist pesumajja minna. Mul on puhtad sokid otsas."

Ema ohkas. Ega tal vist minuga kerge ole. Kindlasti loodab ta, et Lutikast kasvab veidi teistsugune tüdruk, kes on rohkem tema moodi ja kes ei muretse selliste asjade pärast nagu kodused ülesanded ja hammaste pesemine ja ühte värvi sokid ning kes on valmis jätma sinnapaika ükskõik millise tegevuse, kui on võimalik veidi lõbutseda. Ja lõbus on emaga kahtlemata, hoolimata sellest et mõned naabrid suruvad huuled kriipsuks, kui ta neist hõbedastes saabastes mööda tuhiseb, ja et terviseinspektori arvates ei oleks ta pidanud Lutika juukseid nii varakult järguliseks lõikama ja et mina pean kogu aeg tema kallal võtma. (lk 22-23)

Tõuk istus mustas masenduses maha, näoga tühja koha poole, kus enne olid meie telekas ja tema videomakk. Mind see eriti ei kurvastanudki. Ma vaatan nagunii ainult loodussaateid ja dokumentaalfilme. Ja mulle tundub üha enam, et televisioon mõjub vestlemisele hukatuslikult. (lk 26)
Nii me siis sõitsimegi Tõugu autoga maale. Auto on tõeline pann. Tõugu sõnul on see igalt poolt kulunud ja roostes laike täis sellepärast, et nii hea auto tuleb korralikult üle värvida, ning selle jaoks on vaja raha koguda. Auto lausa neelab bensiini, aga suurt kiirust üles võtta ei suuda. Tõuk ütleb, et see on "peene disaini ja ohutuse element", aga meie emaga arvame, et asi on hoopis kõveraks painutatud käigukangis ja Tõuk ei saagi autole neljandat käiku sisse panna. Aga ega me julge seda välja öelda. Ta peaks auto kinni ja tõstaks meid välja. (lk 28)
Me istusime ühel päeval kõik koos aias - õigemini minu poolel sellest. Ükski terve mõistusega inimene ei istuks vabatahtlikult ema aiapoolel. See on üks mülgas. Tühjad purgid ja pudelid, bussipiletid ja krõpsupakinutsakad. Vanad ajaleheräbalad ja üks Tõugu maha kantud autorehv. Umbrohi. Kivid. Keskelt puruks löödud kraanikauss. See maalapp on lihtsalt jube. (Ja tema on ju terve päeva kodus. Võiks ju arvata, et meist kahest leiab just tema aega, et oma aiapoolt korras hoida. Aga kaugeltki mitte.) (lk 37)
Ema teab alati täpselt, kuidas hädaolukorras käituda. Ta kattis näo kätega. (lk 47)
Keegi ju otseselt ei taha haigeks jääda. Sa ei kõnni ringi, kutsudes pisikuid ja viiruseid sisse kolima ja oma keha kallal hävitustööd tegema. Sa ei avalda soovi, et su jalad võdiseksid ja sul oleksid külmavärinad ja et sul oleks tunne, nagu harjutaks tilluke trummiorkester kogu öö su peas karnevaliks. (lk 50)
[Ema:] Kõik teavad, et hea patsient olla on veel raskem kui hea õde olla. (lk 57)
"Seda ei pruugi näha olla, aga mul on tõesti väga paha," ütles ema solvunult. "Mul on selline tunne, nagu oleks mind terveks ööks õue vihma kätte jäetud ning mu luud on ära vettinud ja sajad tigedad terassaabastes mehikesed peavad mu ajus trampimisvõistlust." (lk 58)
Jah, ma kavatsesin tormata kööki ja katta kandiku imeliste ahvatlevate maiuspaladega hommikusöögiks ühele teovõimetule inimesele - selliste maiuspaladega mis on täpselt ema maitse järgi tehtud - tass teed, helekuldset, mitte sellist paksu tumedat tökatit, nagu Tõugule maitseb. (Ta ise ütleb, et ema tehtud tee on nii lahja, et ei jaksa isegi kannust välja ronida.) (lk 59)
Mul läks süda pahaks. Vahel tundub mulle, et olen ainuke inimene kogu majapidamises, kes tõesti usub, et pisikud on olemas. (lk 67)
Juht vaatas meid pealaest jalatallani.

"Kaks nael seitsmeteistkümnest ja üks kaheksakümne viiene pilet," ütles ta viimaks. "Väikelapsed sõidavad tasuta."

Ema osutas minule.

"Tema sõidab ka tasuta," ütles ta.

Mul hakkas õudne. Lihtsalt õudne. Ma pole aastaid bussis tasuta sõitnud.

Sel ajal kui Tõuk piletimasinasse kolm naela ja nelikümmend penni sisestas, piidles bussijuht mind üle prillide.

"Kui vana ta on?" küsis ta kahtlustavalt.

Isegi ema ei suutnud selle peale "viiene" öelda. Ta lihtsalt pomises midagi selle kohta, et olen lahti teha. Selle tohutu suuruse kõrval tundsin end lausa nii väikesena, et võiksingi veel bussides tasuta sõita. (lk 77-78)

Ema naeratas. Küllap ta oli lihtsalt rõõmus et Tõugu isa ei osutunud lord Harbingerist veel peenemaks. Aga see oli üks tema säravatest, südameid võitvatest päikeselistest naeratustest (ta naeratab niimoodi meie koolidirektorile, kui on puudunud järjest neljalt lastevanemate koosolekult) ja võitis hoobilt Tõugu isa südame. (lk 80)
Siis nägi ta Lutikat ja tema silmi valgusid pisarad. (Oli kohe näha, et ta on selline vanaisalik ja õrnahingeline.)

"Poiss, kas see on sinu lapsuke?" küsis ta ning ta hääl hakkas värisema, nii et ta suutis vaevu lause lõpetada.

"Mingis mõttes küll," vastas Tõuk.

Papi sirutas käed välja. Ega Lutikas rumal ole. Ta tunneb head võimalused alati kohe ära. Rõõmust kilgates viskus ta Tõugu isa käte vahele. Talle meeldivad vanemad inimesed. Nad meenutavad talle memme. (lk 80)

"Ja see noor daam?" küsis ta.

"See on Minna," ütles Tõuk, "tema püüab mind ja oma ema ohjes hoida."

"Meeldiv tutvuda," lausus Tõugu isa. "Ja vähemalt selles osas, mis meie Haroldisse puutub, loodan, et sinu pingutusi kroonib märkimisväärseni edu kui minu omi."

"Mida?" küsis Tõuk kahtlustavalt.

Aga mina sain igatahes aru. (lk 80-81)

Härra Pollard muutus täitsa nukraks, kui taipas, et me tõesti hakkamegi minema, ja võtame Lutika ka kaasa. Need kaks olid teineteisele tõega meeldima hakanud. Lutikas veetis kogu. pärastlõuna tema süles ja lõi mõnust peaaegu nurru, samas kui Tõugu isa kutsus teda nimelt Mirandaks ja silitas oma peopesaga tema püsti aetud juuksesalke alla.

"Sa pead meile külla tulema," lohutas ema teda ukse peal. "Sa oled Tõugu perekond, nii et oled alati oodatud."

"Just," püüdis ka Tõuk isa meelitada. "Võitsin täna loteriiga pudeli viskit. Tuled meile külla, siis joome seda."

Ja Lutikas puhus talle hüvastijätuks armsa tatimulli. (lk 82)

Aga paari päeva pärast anti meile perekonnaõpetuses üks ülesanne. Mr Russell käskis kõikidel vait olla ning viskas seejärel kulli ja kirja, et välja selgitada, kas alustame emadest või isadest.

Isad võitsid ja nii jäigi.

"Mul ei ole isa," ütles Andrew.

"Mul ka mitte."

"Minu oma on Austraalias."

"Veab sul!"

Siis käskis Mr Russell uuesti kõikidel vait jääda. "Kui sul pole oma, tõelist, päris, bioloogilist isa," ütles ta, "siis vali see inimene, kes on sulle isa eest. Vali keegi..." Ta vakatas ja vehkis näidet otsides kätega. "Vali keegi, kellel paluksid oma jalgratast parandada."

"Mul ei ole jalgratast," ütles Joel.

"Minu ratast parandab alati ema," ütles Sarah.

"Ma palusin isa, et ta mu ratta ära parandaks," porises Arif. "Kuus nädalat tagasi! Ta pole ratast veel isegi vaadanud." Ta kortsutas kulmu ja lisas eriti kibedalt: "Ja ometi on ta mu oma, tõeline, päris, bioloogiline isa."

"Minu ratast parandab onu. Tal on oma rattapood."

"Minu ratas pole kunagi katki läinud."

"Mul pole kunagi ratast olnudki," ütles Joel nukralt.

"Aga sul on vähemalt isa," ütles Andrew.

Joel hakkas meile just rääkima, et ta eelistakski pigem ratast, kui Mr Russell käskis kõikidel jälle vait jääda.

"Isa," ütles ta. "Või keegi isa moodi. Ma tahan pilti või fotot ja kahte lehekülge teksti - ja ma tahan neid reedeks!"

Me kõik ägasime valjult. (lk 84-85)

Ema kallutas pead ja jäi mõtlema. Üks tarantlikujuline kõrvarõngas ronis üle tema põse ja teine jäi talle juustesse kinni. See oli väga eemaletõukav. (lk 86)
Nõnda siis juhtuski, et järgmisel päeval laenasin naabrite uue peene fotoka ja Tõuk laenas teistelt naabritelt auto, sest tema oma ei käivitunud ikka veel ja me asusime koos sellele pikale teele. Pidin selle jaoks terve pärastlõuna koolist puuduma. Ema arvates polnud sellest midagi, kuna isa pildistamine oli ka koolitöö, aga ma ei julgenud seda Mr Russellile öelda. Sellised mõttekäigud ärritavad teda. Ta ütleb, et see on slikerdamine. Kaalusin ka võimalust talle kõike seletada, aga tal oli jälle kõvasti sehkendamist ning lõpuks tegin nii nagu kõik mu klassikaaslasedki ja ütlesin talle, et pean hambaarsti juurde minema. (lk 89)
Teisipäeviti peame kõik kaasa võtma põdraraha. Seda pole palju, igaüks kümme penni, aga see on väga tähtis, sest meie klass toetab ühte põtra. Kohalikust loomaaiast saadeti kõikidesse meie kandi koolidesse kiri, milles otsiti toetajaid. Mr Russell on väga demokraatliku loomuga ja meie klass sai valida, millist looma toetada tahame. Vaidlesime selle üle nädalaid ja lõpuks hääletasime gorilla poolt. Aga asja demokraatlik lahendamine võttis meil nii kaua aega, et loomaaial oli pakkuda veel vaid põtru. Miss MacPherson vastasklassist ei ole sugugi demokraatliku loomuga. Tema valis ise ühe looma välja ja saatis juba samal päeval loomaaiale vastuse. Ta valis gorilla ja tema klass saigi selle endale. Henry Boot kuulis Mr Russelli koridoris pomisemas midagi selle kohta, et "lihtlabane diktatuur on kergemat teed minek", aga miss MacPherson nähvas talle päris teravalt midagi "demokraatia piiratuse" kohta vastu ja vihastas niivõrd, et ei nõustunud oma gorillat meie klassiga jagama. (lk 97)
"Saadan täna su vanematele kirja ja palun, et su ema tuleks homme hommikul kooli minuga natuke vestlema."

Mu silmad läksid vist suureks nagu tõllarattad. Ma lihtsalt ei kujutanud ette, mis kasu võis tema arvates olla mu mõttetu mampsiga rääkida!

Aga õpetajad on äraarvamatud ja ma ei öelnud midagi.

Seevastu püüdsin ma panna ema selle vestluse jaoks viisakaid riideid valima.

"Puhvvarrukate ja sügava dekolteega angooravillast kampsun ei sobi," ütlesin ma talle. "Ja lillad tanksaapad ka mitte. Ega plastikust mao kujuline kaelakee. Ja palun ära kasuta kollast lauvärvi. Palun, ema."

Ema torkas pähe toidupoe paberkoti.

"Sina ilmselt tahaksid, et ma läheksin sellisena kooli," ütles ta.

"Kena," ütles Tõuk. "See tõesti sobib sulle."

Ma ohkasin. Vahel tundub mulle tõepoolest, et elan koos kahe väikese lapsega.

Andsin endast oleneva ja peitsin ära mõned ema jubedaimad riided ja ehted ning panin äratuskella järgmiseks hommikuks pool tundi tavalisest varem helisema. Kohe, kui olin end riidesse pannud, läksin ja seisin ukse peal ning vaatasin ema karmi pilguga, kui ta riideid valis. Ta sai aru, et mul on tõsi taga. Ta nägi jäist pilku mu silmis ega vaielnud vastu. Kui koolimajja jõudsime, nägi ta peaaegu tavaline välja. (lk 100-101)

Sellistel hetkedel ei saa ma aru, miks ma teda mõttetuks mampsiks kutsun. Ta on alati viimase peal, kui mul on tõesti tema abi vaja. Enamiku asjadega saan ma ise täitsa hästi hakkama. Aga on hea tunda kellegi toetust, kui oled tõelises plindris. Ja ema on mu kindel tugi. (lk 106)