Fotograafia
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
Proosa[muuda]
- Selge ere päike paneb kopitanud riide meeldivamalt lõhnama. See annab läike rookatustele ja savimüürid värvuvad selle mõjul ookerkuldseks; materjal, millest need majad on tehtud, elab. Oma elu sel hetkel see küpseb, küla langeb kokku fotograafi pildistatud, kaugelt tabatud küla üldise hetkega, mille sõõre ümbritseb panteistlikus pihus hoitud maastik - Aafrika inimeste ja looduse ühtekuuluvuse ainulise viivuga, mida paljundatakse oskusliku fotogravüüriprotsessi teel Hollandis või Šveitsis. (lk 144)
- Nadine Gordimer, "July rahvas". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Koolibri, 2010
- Kast ütles: "Ei tule välja. Mul on roosa otsas."
- Tema silme ees avanes luuk, mis oli senini märkamatuks jäänud. Sealt kummardus välja väike roheline ja ilgelt tüükalise näoga inimesesarnane tegelane, osutas ühes küünistega käes olevale värvidega paletile ja karjus tema peale.
- "Roosa on otsas! Näed?" kriiskas homunkulus. "Eks ole, mis kasu on kangile vajutamisest, kui roosa otsas on? Kui sa tahtsid ka edaspidi roosat värvi kasutada, siis poleks pidanud nii paljusid noori daame pildistama, eks ole? Edaspidi tulevad mustvalged, sõbrake. Klapib?"
- Terry Pratchett, "Võlukunsti värv". Tõlkinud Urmas Alas. Varrak 1997, lk 36
- Ma mäletan, kuidas oma 18. sünnipäeval tulin ma sünnipäevapeolt välja ja fotograafid lamasid selili sillutisel ja tegid mu seelikualusest pilte, mis siis järgmisel hommikul avaldati Inglise kõmulehtede esikaantel. Kui nad oleksid avaldanud need pildid 24 tundi varem, oleksid need olnud illegaalsed, kuid kuna ma olin värskelt 18 saanud, olid need seaduslikud. Minu meelest on see vaid üks näide sellest, kuidas minu täisealiseks saamist käsitles kõmuajakirjandus hoopis teisiti kui minu meeskolleegide oma.
- Emma Watson HeForShe kampaania puhul peetud naistepäevakõnes Empire State Buildingus; cit. via: Alanna Vagianos, "Emma Watson On The Most Critical Step Towards Gender Equality", Huffington Post, 09.03.2016
- Nonii. See oligi siis nüüd minu lugu. Põhimõtteliselt oleks see pidanud olema minu variant narkootikumidevastasest kampaaniast või midagi taolist. Aga ma ei viitsi inimestele mingit moraali lugema hakata. Niikuinii oleks neil ükskõik. Niikuinii tahaksid nad ikka kõike ise proovida.
- "Ükskord me käisime kooliekskursioonil Frankfurdi lennujaamas. See on Euroopa suurim lennujaam ja maailmas suuruselt teine. Meie giid ütles, et me tohime pildistada kõike, välja arvatud Iisraeli lennuk. Neil olid sellised turvameetmed. Hiljem selgus, et enamus sellel ekskursioonil tehtud pilte olid sellestsamast paganama Iisraeli lennukist. Saad sa aru, mida ma sellega mõtlen, Karl? Kui keegi ei oleks öelnud, et seda lennukit pildistada ei tohi, siis ei oleks nähtavasti kellelgi olnud vähimatki isu seda faking lennukit pildistada. Keelatud vili on magus, eks ole? Nuh, ja kes ütleb, et tegelikult ei ole see kõik samamoodi ka teiste asjadega siin maailmas?? Me muudkui käime ringi ja korrutame noortele, kui pahad asjad need narkootikumid on ja et neid ei tohi kohe üldse tarvitada. Aga järsku on nende faking narkootikumidega suhteliselt samamoodi? Kui täiskasvanud ja õpetajad ja kõik muud säänsed üle keskmise tähtsad tegelased ei käiks kogu aeg ringi ega kuulutaks hommikust õhtuni, et "Drugs are bad, drugs are bad!!!", siis äkki ei tekiks mõnele paganama pubekale sellist mõtetki. Saad sa aru, mida ma silmas pean? Ah, tegelikult, mida ma ikka nii väga tean. Lihtsalt turgatas pähe selline mõte." (lk 162)
- Diana Leesalu, "2 grammi hämaruseni", 2005
- Olin just saanud kingiks oma esimese fotoaparaadi ning kuna ma pidevalt unustasin uut kaadrit ette keerata, tegin kõige kummalisemaid pilte, kus majad seisid pea peal, kus laevad sõitsid üksteise sisse ning inimesed ja loomad sulasid kokku koletisteks. Olukord minu peas sarnanes nende piltidega. Esimest korda elus ei suutnud ma uute muljete tulva vastu võtta, ta tormas mu kallale, kiskus mind siia ja sinna, rõõmu hulka sugenes peapööritus ja väsimus. (lk 34)
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
- Kui kosmosest saab teha enam-vähem sama häid pilte kui õhuruumist, siis õigusreeglite poolest on kosmosetegevus eelistatum. Mitte väga kaugest ajaloost on teada juhtumeid, kui spionaažilende on tuvastatud, lennukeid alla tulistatud ja personal vangistatud. Tänapäeval on mehitatud spionaažilennud suurelt osalt asendatud mehitamata droonidega, aga ka nende kaotamine toob kaasa kulusid ja tegevuse katkemisega seotud tüli. Satelliidi ulatus on ka midagi hoopis muud, nii et kui piltide kvaliteet on küllalt hea, siis saab kosmosest soovitud info kergemini kätte – ja tihti täiesti õigusega kooskõlas. Suur osa kaugseire abil saadud materjalist on üldsusele isegi vabalt kättesaadav – näiteks EL-i Copernicuse programmi kaudu. Säärane läbipaistvus ei ole autoritaarsetele riikidele loomuomane ega meeltmööda, nii et pole üllatav, et selle tehnoloogia algaastatel toimus ÜRO-s debatt, kas peaks olema keelatud lennutada kaugseire võimekusega satelliite ilma allolevate riikide loata. Sääraseid reegleid aga ei loodud ja tänapäeval selle üle enam tõsiselt ei debateerita – tegelikkus on juba mööda rutanud.
- Katrin Nyman-Metcalf, "Kosmos – lähituleviku sõjatander?", Vikerkaar 9/2021
Allikata[muuda]
- Foto võib olla igaveseks jäädvustatud eluhetk, mis jääb sulle sealt alati järele vaatama.
Kirjandus[muuda]
- Susan Sontag, "Fotograafiast", tlk Olavi Teppan, 2006
