Mart Avi

Mart Avi (sündinud 26. septembril 1991 Vara külas) on Eesti muusik.

Intervjuud

Minevikus olen enda koordinatsiooniga alati hädas olnud. Seda ei lihtsusta asjaolu, et olen paras kolge – 194 cm pikk ja kinganumber täpselt sama, mis Michael Jordanil. Kui me vaatame Hollywoodi, siis sellistes mõõtmetes tippnäitlejad mängivad üksnes vampiire või muid ebamaiseid sullereid – ühesõnaga, Christopher Lee rolle. Mäletan, et ühel esinemisjärgsel hommikul veetsin aega Vilniuse hotelli liftis, mille seintele olid liinidena tihedalt markeeritud tuntud artistide pikkused. Minu otsmiku piirilt vaatas vastu ainult üks nimi – Snoop Dogg. Kõik head tantsijad kipuvad olema lühikesed. Minu tüpaaži arvestades on igasugune lahtine puus anomaalne eneseületus.
Kaks aastat tagasi hakkasin käima Jaapani mõõgavõitluskunsti kendo trennis. Kendo eesmärk pole arendada jõudu ja vastupidavust, vaid liigutuste täpsust, koordineeritust ning üldist kehalist tähelepanu. Seejuures toimub üks pidev röökimine, kiljumine ja huilgamine – soovitan mõnda klippi vaadata. Tantsija sulab ideaalis muusikaga üheks, kendos sulad üheks shinai ehk bambusmõõgaga. Ma pidin justkui kogu enda kere lahti kodeerima ja uuesti kokku panema. Selle järelefektid pole minu kehast veel lahkunud. Laval toimuv ei ole koreograafia, vaid minu otsene reaktsioon muusikale. Kui just mingit krampi peale ei tule ja heliga on enam-vähem, siis lahustun muusikasse nagu vitamiinitablett, mis vette heites koheselt kihisema hakkab.
Eks võrdlused on võrdlejate silmades – kõrvutatakse nähtuste või häältega, kes endale korda on läinud, kellega on lahe või parasjagu aktuaalne võrrelda. Isikliku kogemuse põhjal võib see võrdluste palett kohati jaburalt laiaks tõmbuda, ent mis mul sellest – ma ajan oma asja ning aukartust pole ma kunagi kellegi ees tundnud.
Kõige konkreetsem standard on see, et ma ei annaks kunagi välja albumit, mis ei oleks parem kui kõik eelmised. Selles osas olen hetkel iseenda parim bullshit detector ja suurim kriitik.
Vigade avastamine tasub teha endale meeldivaks ja põnevaks. Enesekindlus ei puutu asjasse. Tunnen õnnetunnet, kui mulle lõpuks koidab, et asi ei toimi – see on suur võit.
Muidugi, see siuke ülbe maratonimehe jutt – alles alustades on väga okei teha mida iganes ja nõnda tegin ka mina. Ent iga üksuse hilisem allakäik algab kriitikameele kadumisest. Iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu mitte kunagi armuda.
Ja asi ei ole kunagi perfektsionismis. Perfektsionist võib ka kõige viletsama lobudiku võimalikult timmi taguda ja siis rääkida, kui palju ta vaeva nägi, kuigi seinad on vammi täis.
Fakt on see, et lihtsalt kvantiteedi pärast pole uut muusikat mõistlik toota – ma raiskaks sellega kõigi nende aega, kes seda põhjalikult kuulata või analüüsida viitsivad.
Digiplatvormide algorütmilisest ehitusest tulenevalt tehakse väga palju emotsionaalselt surnud stokkmusa, mis on 21. sajandi küberneetiline sült.
Ma ei ole tasapisi soostuv tiik, vaid kiirevooluline jõgi, mis ookeani poole sööstes iga aastaga uusi sänge uuristab. Milleks mulle mineviku minad. Minu minevik on teistele valla – palju eriilmelist muusikat ja visuaali, terve arhiivi jagu tekste, intekaid, arvustusi ... igast avioloogiat teismelise ajast saati. Olen leppinud, et ega sellest ma juba enam ei vabane.
Eks igasuguse kunsti suhe ajaga on väga petlik – me ei tea kõrvaltvaatajana kunagi, millal miski algas või lõppes, need piirid on alati hägused.
Koloniaalajast pärineb selline tobe termin nagu "õilis metslane" – idealiseeritud mõiste Lääne mõistes n-ö mitte-tsiviliseeritud hõimlaste kohta, kes on justkui kõik läbinisti head, sest neid pole puudutanud moodsa tsivilisatsiooni pahelised kämblad. Sõna "geenius" toime on võrdlemisi sarnane ning see on terminina oma aja ammu ära elanud. Kui keegi on milleski väga hea, siis on ta sellega järjepidevalt kõrge intensiivsusega pikka aega mõtestatult tegelenud, järjepidevalt arenedes. Erandeid praktiliselt pole. Keegi ei sünni automaatselt andekana, keegi ei sünni automaatselt õilsana.
Mul on väga pika perioodi vältel jätkunud luksust tegeleda asjadega, mida ma armastan. Ma ei jaksaks seda kõike teha, kui mul oleks tarvis hommikust õhtuni kraavi kaevata. Samas, ei tasu kunagi unustada, et kuskil elab maailma osavaim kraavikaevaja ning tõenäoliselt on see talle suur nauding. Me võiks teda kraavigeeniuseks kutsuda, ent millegipärast on see mõiste vist pigem n-ö kaunite kunstidega tegelejatele reserveeritud – ikka need rõsked 18. sajandi romantismiaja fantoomid.
Mõtle, kui nukker võiks olla vastupidine variant. Keegi, kes artistina maru laadna ja päikseline – lood nagu soe rannaliiv, pehmed ja baleaarilised, ent eraelus ilge tigedik ja jobu. Samas tuleb tunnistada, et eemalt tundub ka selline konflikt kohati päris huvitav. Reaalses suhtlusolukorras aga lihtsalt tüütu.
- Mart Avi, intervjuu: Merit Maarits, "Mart Avi: iseennast tasub armastada, aga iseendasse ei tasu kunagi armuda", ERR, 09.06.2022