Põlgus
Proosa
[muuda]Kannatus: Mind aga põlatakse!
Mõistus: Kui see ongi ebaõiglane, et sul kurvastada tuleb — mida ma ei salga —, siis kannata pealegi ära; aga teiselt poolt võiksid sa selle üle ka naerda. Miski ei ole ju naeruväärsem ega tavalisem kui see, et arutud tarka põlgavad.
/---/
Mõistus: Suuremad kasutavad oma eesõigust: väiksemad on ju tavaliselt ikka suuremate poolt põlatud. Väiksemad hakkavad põlgusele vastu; kuna nad end teisiti maksma panna ei saa, üritavad nad seda niimoodi. Jäta see väiksematele, las nad olla rumalad! Ära pea tähtsaks põlgust, mis neile on häbiks, sinule aga auks!
/---/
Mõistus: Inimeste loomuses on tavaliselt ikka midagi pilkehimulist ja komejantlikku, see on omane nii suurtele kui väikestele; mida väiksemad nad on, seda enam naerab üks ühe ja teine teise üle.
/---/
Mõistus: Vihkamist leevendatakse lahkusega, kadedust tagasihoidlikkusega, põlgust kuulsate sõpradega, auväärsete teadustega ja voorusega. Roomas polnud algul keegi põlatum kui Brutus, pärast oli ta sellest kaugemal kui keegi teine. Saada ka sina midagi head ja suurt korda, nii et sind ei oleks võimalik põlata!
- Francesco Petrarca, "Ravimeist nii hea kui ka kurja saatuse puhuks", II raamat, dialoog XXXVI "Põlgusest". Tlk Ülo Torpats, "Renessansi kirjanduse antoloogia" (1984), lk 32-34
- 18. Mõõdukus on kartus langeda kadestuse ja põlguse alla, mida teenivad need, kes joobuvad oma õnnest; see on meie vaimujõu asjatu upsakus; ja lõpuks on inimeste mõõdukus oma kõrgeimas ülenduses soov näida suuremana oma õnnest.
- François de La Rochefoucauld, "Maksiimid", tlk Aleksander Aspel, rmt "Valik prantsuse esseid", 1938
- Suure hingega inimesed langevad esimesena enesepõlgusesse. (lk 14)
- Suurim tarkus on võtta inimesi sellistena, nagu nad on, ilma neid vihkamata või põlgamata. (lk 15)
- Kuigi ta polnud Epikurose või Sokratese mõõdupuu järgi just suur filosoof, oli tal ometi vaba vaim, mis oli tugev nii teos kui mõttes. Ei saa olla nii vapper, ei saa olla nii seiklushimuline, ei saa olla nii osav nagu d'Artagnan, olemata samal ajal ka pisut unistaja. Ta oli meelde jätnud mõned raasud härra de La Rochefoucault'st, mis olid väärt, et Port-Royali härrad need ladina keelde oleksid tõlkinud, ja ta oli Athose ja Aramise seltskonnas juhuslikult kogunud hulga palasid Senecast ja Cicerost, mis ta sõbrad ise olid tõlkinud ja igapäevaseks eluks kohandanud.
- Põlgus rikkuse vastu, millele meie gaskoonlane oli oma elu esimese kolmekümne viie aasta kestel truuks jäänud nagu usureeglile, oli tema silmis kaua aega vahvusekoodeksi esimeseks paragrahviks.
- "Paragrahv 1," ütles ta:
- "Ollakse vapper, sest ei omata midagi.
- Ei omata midagi, sest põlatakse rikkust."
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem". I osa. Tõlkinud Henno Rajandi. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959, lk 469
- Miski pole kitsarinnalisem kui marurahvuslus või rassivaen. Minu silmis on kõik inimesed ühesugused, kõikjal leidub lambapäid, ja neid kõiki põlgan ma ühtviisi. Ilma väiklaste eelarvamusteta!
- Karl Kraus, "Aforisme". Valinud ja tõlkinud Krista Läänemets. LR nr 31/1999, lk 19
- "See on vaid meteoor," ütles küünal põlglikult.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977, lk 24
- Simon põlgas popkunsti, moodsaid näidendeid, televisiooni, kunstigaleriide omanikke, sisekujundajaid ja moodsaid sisustusi peaaegu ühesuguse kirega. Tegelikult põlgas ta niisuguseid inimesi, nagu see agentuurinaine, kes istus lauas tema kõrval paremal pool ja naeris kohutava, käriseva häälega, hambad paljad ja rind võbisemas; ja kui Simon istus seal viisakalt õhtulauas ning sõi viimast suutäit oma šokolaadikreemist ja püüdis naeratada mõne loo puhul tuntud näitlejannast, kusjuures jutustaja andis mõista, et ta on temaga tuttav, siis tundis ta, kuidas ta misantroopiasse vajus, nagu purjus inimene vajub äkki äratundmisse, et ta on purjus.
- Margaret Drabble, "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 26
Allikata
[muuda]- Kes põlgab teisi, see peab end tavaliselt suureks inimeseks.