Patrioot (Pratchett)

"Patrioot" (Jingo, 1997) on 21. romaan Terry Pratchetti Kettamaailma sarjast.

Tsitaadid

Terry Pratchett, "Patrioot", tlk Allan Eichenbaum, 2005

"Miks meie inimesed sinna lähevad?" küsis härra Boggis Varaste gildist.

"Nad ilmutavad vaprat maadeavastajavaimu ning otsivad uuelt saarelt rikkusi ja... veel rohkem rikkusi," vastas isand Vetinari.

"Aga mis kasu klatšialastel saarele minekust on?" küsis isand Downey.

"Oh, nemad lähevad sinna, sest nad on kamp põhimõttelagedaid oportuniste, kes on valmis ükskõik mida kokku kraapima, kui ainult tasuta saab," ütles isand Vetinari.

"Meisterlik kokkuvõte, kui te pahaks ei pane, kõrgeauline patriits," kiitis härra Burleigh, kes tundis, et peab üritama soosingut tagasi võita.

Patriits vaatas uuesti oma märkmeid. "Oi, palun väga vabandust," ütles ta, "paistab, et ma lugesin kaks viimast lauset vales järjekorras... (lk 16)

Seersant Colon oli saanud laiapõhjalise hariduse. Ta oli käinud "Minu Isa Ütleb Alati"-põhikoolis, "See On Ju Loogiline"-ülikoolis ja omandas nüüd magistrikraadi ülikoolis nimega "Üks Sell Kõrtsus Rääkis". (lk 29)
Angua ohkas jälle. Ta oli selle sündroomiga tuttav. Mehed ütlevad küll, et otsivad hingesugulast ja head kaaslast, aga varem või hiljem selgub, et nimekirjas on ette nähtud ka siidiselt sile nahk ja rinnapartii, millest jätkuks tervele lehmakarjale. (lk 44)
Ankh-Morporkis polnud enam tuletõrjekomandot. Linna kodanikud mõtlesid teinekord rahutukstegevalt loogiliselt, seepärast ei läinud kaua, kui rahvas sai aru, mis on valesti asjakorralduse juures, kus teatud inimestegrupile makstakse vastavalt sellele, kui palju tulekahjusid nad kustutavad. (lk 114)
Teatud tüüpi militaarsed suurvaimud hoiavad visalt kinni ammusest arusaamast, et tohutud kaotused elavjõus on sõjapidamisel ülimalt tähtsad. Kui neid kannab vastaspool, on neil veel tubli lisaväärtus. (lk 127, joonealune)
Vimes vangutas pead. "Sellest ei saa ma küll iialgi aru," lausus ta. "Inimesed tapavad üksteist lihtsalt sellepärast, et nende jumalad kunagi omavahel kaklesid..."

"Oh, jumal on neil sama, härra komandör. Nagu ma aru saan, hakkasid nad sõdima ühe sõna pärast oma pühakirjas. Elhariibilaste arvates tuleb seda tõlkida "jumalaks" ja smalelaste arvates "inimeseks"."

"Kuidas sellised asjad segi saavad minna?"

"Kirjapildis eristab neid vaid üksainus pisitilluke punkt. Ja mõned arvavad, et seal oli ainult kärbsemustus."

"Sajanditepikkune sõda selle pärast, et kärbes valesse kohta sittus?"

"Oleks võinud ka hullemini minna," ütles Porgand. "Kui see punkt oleks natuke vasakul olnud, siis oleks moodustunud sõna "lagrits"." (lk 134-135)

"Noh, mina olen alati oma kilbiga tagasi tulnud," lausus Noobel. "See pole mingi küsimus."

"Noobel," ohkas Colon, "sina tulid alati tagasi oma kilbiga, kõigi teiste kilpidega, kotitäie kuldhammastega ja viieteistkümne paari saabastega, mis olid veel soojad. Ja kõik see oli sul vankri peal."

"Nooh, pole ju mõtet sõtta minna, kui sa võitjate poolel pole," ütles Noobel ja torkas valge sule oma kiivriharja.

"Noobel, sina olid alati võitjate poolel, sest sa passisid lahinguvälja ääres ja vaatasid, kes võidab, ja siis tõmbasid võitjate poolelt mõne surnud saadananaha mundri selga. Ma kuulsin ikka, et teinekord isegi kindralid hoidsid sul silma peal, et teada saada, kuidas lahing kulgeb."

"Paljud sõdurid on teeninud erinevates sõjavägedes," õigustas end Noobel.

"Täpselt, õige jutt. Ainult et tavaliselt ei teeni nad erinevates sõjavägedes ühe ja sama lahingu ajal," ütles seersant Colon. (lk 149)

Üks õnneliku elu igivanu reegleid on: suhtu alati ettevaatusega aparaatidesse, mis kaaluvad vähem kui nende käsitsemisõpetus. (lk 150, joonealune)
"Patriitsid on siin linnas nii mõnegi inimese rüütliseisusesse tõstnud," katkestas teda Vimes. "Näiteks teie sõbra isand Downey. Mida te öelda tahtsite?"

"Kui te ei taha seda mängimist lõpetada, siis ma ütlen, et rüütliks saamiseks peab inimene ühe öö oma soomusrüüga valvet pidama..."

"Seda olen ma teinud praktiliselt kõigil öödel oma elus," ütles Vimes. "Kes siinkandis oma soomusrüül silma peal ei hoia, see on hommikuks ilma."

"... ja palvetama," lisas Rust teravalt.

"Täpselt nii ma teengi," kinnitas Vimes. "Pole ühtegi ööd mööda läinud, ilma et ma ei oleks mõelnud: "Oh jumalad, ma loodan, et ma sellest eluga välja tulen.""

"... ja ta peab olema end sõjaväljal tõestanud. Teiste õppinud sõdurite vastu võideldes. Mitte parasiitide ja tänavapättide vastu."

Vimes hakkas kiivririhma lahti tegema.

"Noh, praegu pole küll kõige parem aeg, härra lord, aga kui keegi teie mantlit hoiab, siis ma võin teile viis minutit pühendada küll..." (lk 165)

"Veni, vidi, vici." Tulin, nägin, võitsin.

Vimesile oli see ütlus alati tundunud sutsuke liiga terane. Sellised asjad ei tule ju kohe prauhti pähe. Tundus küll usutavam, et Tacticusel oli selle väljamõtlemine tükk aega võtnud. Tõenäoliselt veetis ta oma telgis pikki õhtuid, otsides sõnaraamatust lühikesi v-tähega algavaid sõnu ja proovides, kuidas need kokku kõlavad... Veni, vermini, vomui - tulin, jõin ennast täis nagu sitikas, oksendasin? Visi, veneri, vamoosi - külastasin, sain piinliku haiguse, jooksin minema? See oli kindlasti suur kergendus, kui ta lõpuks kolm lühikest vastuvõetavat sõna leidis. Ilmselt mõtleski ta kõigepealt need sõnad välja ja läks alles siis vaatama, keda annaks vallutada. (lk 174)

... ajaloos kolletab kuhjade viisi õigete meeste luid, kes täitsid valesid käske, lootes, et nad suudavad nende mõju leevendada. (lk 182)
Trümmiluugile ilmus Porgandi nägu. "Kõik poisid on magamiskoha leidnud, härra komandör."

"Olgu."

"Ma lasen ise ka paariks tunniks silma looja, kui teil midagi selle vastu pole."

"Kuidas, kapten?"

"Ma heidan ka pikali, härra komandör."

"Aga... aga..." Vimes vehkis käega tumeneva silmapiiri poole, "me püüame ju praegu sinu tüdrukut kätte saada! Muude asjade hulgas," lisas ta.

"Jah, härra komandör."

"Aga kas sa siis ei... sa tahad öelda, et sa suudaksid praegu... sa tahad... kapten, kas teil on kavas minna ja natuke suigatada?"

"Et ma oleksin välja puhanud, kui me neile järele jõuame. Jah. härra komandör. Kui ma kogu öö merele vahin ja muretsen, siis ei oleks minust ilmselt eriti kasu, kui me neile järele jõuame."

See oli täiesti arukas mõttekäik. See oli tõepoolest arukas. Loomulikult oli see arukas. Vimes nägi väga hästi, et see oli läbinisti mõistlik. Porgand oli maha istunud ja asjade üle mõistlikult järele mõelnud.

"Ja sa ikka saad magada?" küsis Vimes hädiselt.

"Loomulikult. Ma võlgnen seda Anguale."

"Ahah. Noh... head ööd siis." (lk 198)

Kapten Jenkins keeras rooliratast. "Ja praegu on mehine tuul ja mina ja mu meeskond oskame tirida neid nööre, mis need suured riidest asjad õigesti tööle panevad. Kui teie mehed seda prooviksid, saaksite te varsti teada, kui kaugel maa on."

"Kui kaugel maa siis on?"

"Siinkandis umbes kolmekümne sülla sügavusel." (lk 200)

Vimes tunnistas lõkke ääres olevat vaagnat. Paistis, et põhiroaks oli olnud lamba- või kitseliha. Ja mees kummardus, võttis vaagnalt palakese ja ulatas Vimesile.

Sam Vimes vaatas suutäit. Ja see vaatas vastu.

"Kõige parem tükk," ütles Jabbar ja laksutas maialt keelt. Ta lisas midagi klatšia keeles. Teiste meeste poolt, kes lõkke ümber istusid, kostis summutatud naeru.

"See näeb välja nagu lamba silmamuna," märkis Vimes kahtlevalt.

"Jah, härra komandör," nõustus Porgand. "Aga ei oleks tark hakata..."

"Teate, mis?" lisas Vimes. "Minu arust käib siin praegu selline väike mäng, mille nimi on "Vaatame, mida offendi on valmis alla neelama". Ja seda ma ei kavatse alla neelata, mu sõber."

Jabbar vaatas teda hindava pilguga.

Itsitamine lakkas.

"Siis on tõsi, et sa näed kaugemale kui enamik inimesi," ütles Jabbar.

"See toit näeb samuti," ühmas Vimes. "Isa ütles mulle, et ma ei sööks kunagi toitu, mis silma pilgutab." (lk 232-233)

Kõrbe kohale voolas öö. Ta tuli ootamatult ja värvis taeva lillaks. Läbi selge õhu puurisid maad oma pilguga tähed, tuletades mõtlikule vaatajale meelde, et just kõrbetes ja kõrgetes mägedes on sündinud religioonid. Kui inimene ei näe oma pea kohal midagi peale põhjatu lõpmatuse, tunneb ta alati tugevat, lausa vastupandamatut tungi leida kedagi, keda enda ja selle lõpmatuse vahele panna. (lk 239)
Öö on alati vana. Vimes oli liigagi tihti salajastel tundidel mööda pimedaid tänavaid kõndinud, tundnud, kuidas öö tema ümber laiub, ja teadnud sisimas, et samal ajal kui päevad ja kuningad ja impeeriumid tulevad ja lähevad, jääb öö alati sama vanaks, ta on alati igaviku vanune. Sametises pimeduses kerivad end lahti hirmud, ja kuigi küüniste kuju võib muutuda, ei muutu kiskjate loomus. (lk 240)
Võiks öelda, et vaprus on edasiarenenud argpüksus - teadmine, et kuigi sind võib oodata surm, kui sa edasi lähed, pole see midagi võrreldes selle kindla põrguga, mis ootab sind siis, kui sa taganed. (lk 252)
Sildade põletamisel tuleb alati meeles pidada, et ei tohi neil ise peal seista, kui tiku viskad. (lk 318)