P. D. James

Phyllis Dorothy James (P. D. James; 3. august 1920, Oxford, Suurbritannia - 27. november 2014, Oxford, Suurbritannia) oli Suurbritannia krimikirjanik. Tema tuntuim tegelane oli politseinik ja luuletaja Adam Dalgliesh.

"Naisterahvale sobimatu töö"

Tsitaadid väljaandest: P. D. James, "Naisterahvale sobimatu töö", tlk Krista Kaer, 1993.

Cordelia ettepanekul jagasid tema ja ajutine masinakirjutaja preili Sparshott lootuses kliente ligi meelitada kõigile advokaadikontoritele nende agentuuri tutvustavat informatsooni; praegu preili Sparshott ilmselt sellega tegeleski, heitis aeg-ajalt pilgu kellale ning väljendas masinal klõbistades oma ärritust iga minuti suhtes, mille võrra Cordelia oli hilinenud. Ta oli ebameeldiv naine, tema suu oli pidevalt pingul, otsekui katsuks ta etteulatuvaid hambaid suus kinni hoida, kael sulas ühte lõuaga, millel kasvas üks jäme karv, mis tekkis sinna uuesti kohe, kui see välja katkuti, ning tema heledad juuksed olid jäikadesse kurdudesse ja lainetesse sätitud. See lõug ja suu olid Cordelia meelest elus vastuväide teesile, et kõik inimesed sünnivad võrdsena, ning ta püüdis aeg-ajalt preili Sparshotti vastu kena olla ja tunda talle kaasa ühetoalistes korterites mööduva elu pärast, mida iseloomustasid gaasiahju pilusse pistetud viiepennilised ning piirasid mahatraageldatud õmblused ja käsitsi tehtud palistused. (lk 5-6)
Preili Sparshott oli nimelt vilunud õmbleja, virk õhtukooli õpilane. Tema riided olid ilusti õmmeldud, kuid nii ajatud, et nad ei olnud õieti kunagi moes: hallid või mustad sirged seelikud, mida võis kasutada õppematerjalina selles suhtes, kuidas volti õmmelda või kuidas tõmblukku sisse panna, mehelike kraedega ja mansettidega läägelt pastelsetes toonides pluusid, millele ta mõõdutundetult oma odavaid ehteid laotas; keerulise lõikega kleidid, mille palistus oli just parajal kõrgusel, et tuua esile tema vormitud jalad ja jämedad pahkluud. (lk 6)
Cordelia mõistis väga varakult, et elu oli kuidagi üpris proosaliselt, kuid kindlalt Bernie vastu pöördunud. Ta tundis sellele osutavad märgid ära. Bernie ei saanud bussis kunagi kadestamisväärset esimest istet vasakul; tal ei õnnestunud imetleda rongiaknast avanevat vaadet, sest tavaliselt varjas selle otsekohe teine rong; võileival jäi kukkumisel võine külg alati allapoole; väikeauto, mis oli küllaltki usaldusväärne, kui Cordelia sellega sõitis, jäi Bernie käes tingimata kõige elavama liiklusega ja ebamugavamatel ristteedel seisma. Cordelia mõtles mõnikord, kas ta oli mingis masendushoos või perversse masohhismi hetkel Bernie partneriks hakkamisega nõustudes vabatahtlikult omaks võtnud ka Bernie äpardused. Igatahes ei tundnud Cordelia, et temas oleks leidunud piisavalt jõudu millegi muutmiseks. (lk 6-7)
Cordelia rebis kirja lahti. See oli napp ja selge. Kui Bernie'l midagi öelda oli, oskas ta ennast alati lühidalt väljendada.

"Anna andeks, partner, mulle öeldi, et mul on vähk, ja ma valin kergema tee. Olen näinud, mida ravi inimestega teeb, ning ma ei kavatse seda läbi teha. Testament on mul tehtud, see on advokaadi käes. Tema nime leiad sahtlist. Jätsin agentuuri sinule. Kõik, kogu varustus kaasa arvatud, õnn kaasa ja suur tänu." Kirja alla oli Bernie kritseldanud hukkumisele määratud inimese hoolimatusega viimase ülekohtuse palve:

"Kui sa mind elusana leiad, siis oota, jumala pärast, abi kutsumisega. Jään sinu peale lootma, partner. Bernie." (lk 8)

Bernie oli surnud. Ta oli otsekui surmväsinult lauale vajunud. Parema käe sõrmed olid kergelt konksus ning lahtine habemenuga oli libisenud üle laua, jätnud endast maha peenikese verejälje nagu teoraja ning peatunud ebakindlalt otse laua serval. Bernie parem ranne, millel oli kaks rööbitist lõikehaava, lebas, peopesa ülespidi, emailkausis, mida Cordelia nõude pesemiseks kasutas. Bernie oli kausi vett täis pannud, kuid nüüd täitis seda ääreni kahvaturoosa, läila lõhnaga vedelik, milles lapselikult valged ja õrnad, otsekui palveks kõverdunud sõrmed valendasid siledana nagu vaha. Vesi ja veri olid üle kausi ääre voolanud, mööda lauda põrandale nõrgunud ja teinud märjaks pikerguse, räigetes värvides vaiba, mille Bernie oli hiljuti ostnud lootuses, et see avaldab külalistele muljet, kuid Cordelia oli endamisi mõelnud, et vaip juhtis üksnes tähelepanu sellele, kui närune kõik ülejäänu nende kontoris oli. Üks lõikehaav oli katseline ja pinnapealne, kuid teine ulatus sügavale, luuni välja, ning haava veretud servad olid laiali tõmbunud otsekui anatoomiaõpiku illustratsioonil. Cordeliale meenus, et Bernie oli kord kirjeldanud, kuidas ta noore konstaablina esimest korda väljas olles ühe enesetapja oli leidnud. See oli mingi kaubalao sissekäigu ees kössitav vanamees, kes oli oma randme pudelikilluga läbi lõiganud — kuid ta tiriti hiljem tagasi talle vastumeelsesse poolelusse, sest väga suur vereklomp oli läbilõigatud veenid sulgenud. Bernie, kes seda mäletas, võttis tarvitusele ettevaatusabinõud, et tema veri ei hüübiks. Cordelia märkas, et ta oli võtnud tarvitusele veel teisegi ettevaatusabinõu: laua paremal serval oli Bernie tühi teetass, see, millega Cordelia talle pärastlõunal tavaliselt teed tõi, ning tassi servale ja küljele oli kleepunud paar pulbritera — küllap aspiriin või unerohi. Bernie suunurgast sai alguse kuivanud ja samasuguse pulbri jälgedega limarida. Huuled olid torus ja pisut paokil nagu magaval lapsel, jättes tujuka ja kaitsetu mulje. Cordelia pistis pea kabinetiukse vahelt välja ja ütles vaikselt: "Ärge siia tulge, härra Pryde on surnud. Ma helistan siitsamast politseisse." (lk 8-9)
Telefonikõne võeti rahulikult vastu, lubati keegi kohale saata. Cordelia istus laiba kõrvale ootama, ta tundis vajadust mingil kombel oma kaastunnet ja haletsust väljendada ning asetas käe õrnalt Bernie juustele. Surm ei olnud veel suutnud mõjuda neile külmadele ja ilma närvideta rakkudele ning juuksed tundusid karmina ja ebameeldivalt elavana nagu loomakarv. Cordelia tõmbas käe kähku ära ning puudutas arglikult Bernie laupa. Nahk oli niiske ja väga külm. See oli surm, niisugune oli tundunud ka isa nahk. Isa puhul oli kaastundeväljendus olnud mõttetu ja asjakohatu. Kui inimesega ei olnud võimalik suhelda eluajal, ei teinud ka surm mõistmist lihtsamaks. (lk 9-10)
Cordelia püüdis oletada, millal täpselt Bernie oli surnud. Seda ei saa enam keegi kunagi teada. Võib-olla ei teadnud Bernie ise ka seda. Küllap oli olnud üks kindel hetk, mille vältel ta oli lakanud olemast Bernie ning muutunud selleks tähtsusetuks, kuid piinlikult kohmakaks liha ja luude lasuks. Kui veider, et see talle nii oluline hetk oli möödunud tema enda teadmata. Cordelia teine kasuema proua Wilkes oleks öelnud, et Bernie teadis, et oli olemas kirjeldamatu hiilguse, säravate tornide, üleva muusika ja taevakõrguse võidurõõmu hetk. Vaene proua Wilkes! Ta vajas neid unistusi — ta oli lesk, ainus poeg sõjas surma saanud, väike maja pidevalt täis kasulaste kära, kelle eest hoolitsemisega ta elatist teenis. Ta oli elanud oma elu mõnusate tarkuseterade toel, mis olid tal varuks nagu süsi talveks valmistumisel. Cordelia mõtles nüüd paljude aastate järel esimest korda tema peale ning kuulis taas tema väsinud, otsustavalt rõõmsameelset häält: "Kui Jumal ei astu ära minnes läbi, küllap Ta astub siis tulles sisse." Mnjah, oli Ta parajasti minemas või tulemas, igatahes Bernie juurde ei olnud Ta sisse astunud. (lk 10)
Ta oli end tapnud — aga teinud seda räpakalt, mis pani igasuguste surmamoodustega harjunud endise politseiniku puhul imestama. Ja siis Cordelia mõistis, miks Bernie oli valinud habemenoa ja tabletid. Püstol. Bernie ei olnud hoopiski kergemat teed läinud. Ta oleks võinud püstolit kasutada, aga ta tahtis, et relv jääks Cordeliale: ta oli pärandanud selle Cordeliale koos logisevate kappide, igivana kirjutusmasina, kuriteopaigal kasutatava varustuse, väikeautoga, oma löögi- ja veekindla käekellaga, verest läbi imbunud vaibaga, piinlikult suure paberitagavaraga, kus igal lehel ilutses päis: Pryde'i Detektiiviagentuur — Me tunneme oma töö üle uhkust. Kogu vara; Bernie oli seda rõhutanud. Ilmselt oli ta tahtnud Cordeliale püstolit meelde tuletada. (lk 11)
"Aga, Bernie," oli Cordelia vastanud, "me ei saa sellest püstolist tulistada! Meil pole relvakandmisluba." Bernie oli naeratanud kavalalt ja rahulolevalt, otsekui oleks ta teadnud midagi, mida Cordelia ei teadnud. "Kui me kunagi vihahoos tulistame, siis ainult oma elu päästmiseks. Sellisel puhul ei ole relvakandmisluba oluline." (lk 11-12)
Esimene kohalejõudnud politseinik oli tubli, aga noor ning piisavalt kogenematu, et mitte osata varjata oma šokki ja vastikust vägivaldse surma nägemisel, ega ka oma hukkamõistu, et Cordelia oli nii rahulik. (lk 12)
"Aga teil pole ju ometi arsti vaja? Bernie on surnud!"

"Ta ei ole ametlikult surnud enne, kui diplomeeritud arst seda ütleb." Politseinik tegi lühikese pausi. "See on lihtsalt ettevaatusabinõu."

Milleks, imestas Cordelia — hukkamõistu, needuse või kõdunemise ärahoidmiseks? (lk 14)

Oli võimatu kirjeldada seda peaaegu maaniaks muutunud taktitundelisust, millega nad teineteist vältisid, et teineteist mitte segada, teineteise omaette-olekut säilitada katsusid, vee pahinat kuulatasid, kikivarvul uurimas käisid, kas köök või vannituba oli tühi. Nad olid lõputult vaeva näinud, et vältida teineteisele närvidele käimist. Elades ühes ja samas väikeses ridamajas, ei olnud nad teineteist väljaspool tööruume peaaegu näinudki. Cordeliale tuli pähe mõte, et võib-olla oli Bernie ennast just sellepärast kabinetis tappa otsustanud, et majake puutumata ja häirimata jääks. (lk 15)
Kell üks kõndis ta reipalt kõrtsi poole, kus nad tavaliselt ikka käisid. Talle tuli pähe mõte, et nüüd polnud tal enam mingit põhjust just "Kuldses Faasanis" käia, aga ta läks ikka, suutmata nii kiiresti ebalojaalsust üles näidata. Talle ei olnud kunagi meeldinud ei kõrts ega perenaine ning ta oli tihti soovinud, et Bernie oleks leidnud mõne lähemal asuva kõrtsi, kõige parem, kui rinnaka ja kuldse südamega baaridaamiga. Cordelia kahtlustas, et seda tüüpi naisi tuli kirjanduses tihemini ette kui tegelikus elus. Nagu ikka lõuna ajal, oli tuttav seltskond kobaras ümber baari, ning nagu tavaliselt, juhtis Mavis kõike baarileti tagant, näol pisut ähvardav naeratus, ning kogu olekust õhkumas äärmist auväärsust. Mavis vahetas kleiti kolm korda päevas, soengustiili kord aastas, aga naeratust mitte kunagi. Cordelia ja Mavis ei olnud kunagi teineteist sallinud, kuigi Bernie oli hüpelnud nende vahel nagu sõbralik vana koer ning teinud näo, nagu oleksid naised suured sõbrannad, ta ei olnud märganud või oli jätnud meelega tähele panemata peaaegu kuuldava vaenulikkusepragina. Cordeliale meenutas Mavis üht lapsepõlvest meelde jäänud raamatukoguhoidjat, kes oli peitnud uued raamatud leti alla, et neid välja ei võetaks ega ära ei määritaks. (lk 16)
Mavise ümber kogunenud väikese grupi liikmed vaatasid üksteisele otsa ja pöörasid siis pilgu kiiresti kõrvale. Tõstetud klaasid jäid hetkeks poolel teel peatuma. Randmete läbilõikamine oli asi, mida tegi keegi teine, kuid mõte vähi kurjakuulutavatest sõrgadest liikus kõigil peas. Isegi Mavisel oli ilme, otsekui oleks ta näinud vähi säravaid sõrgu oma pudelite vahel varitsemas. (lk 17)
Cordelia oli varakult stoilisust õppinud. Kõik tema kasuvanemad, kes olid igaüks omal kombel lahked ja heade kavatsustega, olid nõudnud temalt ainult üht: et ta oleks õnnelik. Ta oli kiiresti õppinud, et ilmselge õnnetu olemine tähendas riskida armastust kaotada. Selle varase tunnete varjamise treeninguga võrreldes olid kõik järgnevad pettused lihtsad. (lk 18)
Preili Markland hakkas rääkima ootamatu kirega, otsekui oleks ta tundnud mingit sundi neid sõnu lausuda:

"Mulle ei meeldi teie põlvkond, preili Gray. Mulle ei meeldi teie ülbus, teie isekus, teie agressiivsus, see, kui kummaliselt ja valikuliselt te oma kaastunnet jagate. Te ei näe millegi nimel vaeva, isegi mitte oma ideaalide nimel. Te mustate, hävitate, aga ei ehita midagi. Te kutsute välja karistuse nagu jonnivad lapsed, aga kui teid karistatakse/, pistate kisama. Need mehed, keda mina tundsin, mehed, kellega koos mind kasvatati, ei olnud säärased."

[Preili Markland:] "Te ütlete kahtlemata, et ma olen nooruse peale kade. Minu põlvkonnas on see üsna tavaline sündroom."

"See ei peaks nii olema. Ma ei mõista kunagi, miks peaksid inimesed kadedust tundma. Lõpuks ei ole noorus mingi eesõigus, me kõik saame sellest ühtviisi osa. Mõned inimesed võivad sündida kergemal ajal, olla rikkamad või privilegeeritumad kui teised, aga sel pole mingit tegemist noorusega. Ja mõnikord on üsna kole noor olla. Kas te ei mäleta, kui kole see võib olla?"

"Jah, mäletan. Aga ma mäletan ka muud."

Cordelia istus vaikides, mõeldes, et see jutuajamine oli kummaline, kuid mingil moel vältimatu, ning et millegipärast ei tekitanud see temas pahameelt. (lk 57)

[Preili Markland:] Te hakkasite seda lugu muidugi raha pärast uurima. Miks ka mitte? Aga mina teie asemel ei uuriks. Ei ole arukas teise inimolendiga liiga lähedastesse suhetesse laskuda. Kui see inimolend on surnud, võib asi veel lisaks ka ohtlik olla. (lk 58)
[Hugo Tilling:] Ronald Callenderi fašistiks nimetades peab Davie silmas, et sir Ronaldil on teatud paikapidamatud seisukohad. Näiteks, et kõiki inimesi pole tingimata võrdseks loodud, et üldine hääleõigus ei pruugi inimkonna õnnele midagi juurde anda, et vasakpoolsed türanniad ei ole märgatavalt liberaalsemad ega toetust väärivamad kui parempoolsed türanniad, et see, kui mustad musti tapavad, on ohvrite seisukohalt tühine edasiminek, võrreldes sellega, kui valged musti tapavad, ning et kõigis hädades, mis inimest on tabanud, narkootikumide tarvitamisest viletsa keeleoskuseni, ei pruugi alati süüdi olla kapitalism. Ma ei taha öelda, et Ronald Callender on veendunud kõigis neis või üheski neist laiduväärsetest seisukohtadest. Aga Davie arvab, et on. (lk 84-85)
[Cordelia:] "Ja matus — kas te matusel ka käisite?"

[Hugo Tilling:] "Käisime, Cambridge'i krematooriumis. Väga tagasihoidlik sündmus. Peale matusetalitust töötajate olid kohal ainult kuus inimest: meie kolmekesi, Ronald Callender, see tema sekretärist majapidaja ning üks musta rõivastatud naine, tüüpiline vana lapsehoidja. Minu meelest tegi just tema kogu asja enti morniks. Tegelikult vastas nii täpselt ettekujutusele vanast truust teenijannast, et ma kahtlustan, kas ta mitte maskeeritud naispolitseinik ei olnud." (lk 85)

Nad varjasid midagi, see oli olnud ilmne. Miks nad muidu tema ilmumisele nii järsult olid reageerinud? Nad tahtsid, et Mark Callenderi surma üksikasjades ei urgitsetaks. Nad püüavad teda veenda, meelitada või isegi häbistada, et ta juhtumist loobuks. Cordelia mõtles, kas nad ka ähvardama hakkavad. Aga miks? Kõige tõenäolisem oli, et nad varjasid kedagi. Aga jällegi miks? Mõrv ei ole hilja öösel kolledžisse ronimine, vabandatav reeglitest üleastumine, mida sõber automaatselt andestab ja varjab. (lk 90)
Ta kuulis Isabelle'i kõrget loidu häält:

"Aga kui see sir Ronald maksab talle, et ta Marki kohta kõik välja uuriks, miks ei võiks meie maksta, et ta seUe uurimise lõpetaks?"

Siis kostis Hugo lõbus ja pisut põlglik hääl:

"Kallis Isabelle, millal sa ükskord aru saad. et kõiki inimesi ei ole võimalik osta?

Siis ütles Sophie:

"Vähemalt teda ei osta. Ta meeldib mulle."

Tema vend vastas:

"Ta meeldib meile kõigile. Küsimus on selles, kuidas me temast lahti saame?"

Seejärel kostis mõni minut häälepominat, sõnadest ei olnud võimalik aru saada, ning siis lõhkus selle tausta Isabelle.

"Minu meelest ei ole see naisterahvale sobilik töö." (lk 97-98)

Cordelia mõtles Feakinsi Sekretäride Agentuurist ilma igasuguse entusiasmita. Preili Feakins arendas tegevust, ja see oligi õige sõna, väikeses kontoris, mis oli niisama armetu nagu Cordelia enda kontor, aga millele oli püütud meeleheitlikult rõõmsat ilmet anda, kasutades selleks kirjuks värvitud seinu, paberlilli mitmesugustes urnisarnastes anumates, portselanist kaunistusi ja plakatit. See plakat oli alati Cordeliat paelunud. Lühikeste nappide pükstega blondiin oli hüsteeriliselt naerdes kõhuli oma kirjutusmasinale viskunud, sealjuures oli tal korda läinud ennast maksimaalselt paljastada ja hoida samal ajal kummaski käes pihutäit viienaelalisi. Tekst kõlas järgmiselt: "Hakka Reede-plikaks ja tule vahvate sellide sekka. Meie tellijate hulka kuuluvad kõige paremad Crusoe'd."

Selle plakati all intervjueeris kõhetu, väsimatult rõõmsameelne preili Feakins, kes oli odavaid ehteid täis riputatud nagu jõulupuu, nukrat rida vanu ja koledaid naisi, keda mitte keegi ei tahtnud tööle võtta. Tema kunded pääsesid harva mingile pidevale tööle. Preili Feakins hoiatas pideva töökoha võtmisega kaasnevate määratlemata ohtude eest umbes nii, nagu Victoria-aegsed emad hoiatasid seksi eest. Aga Cordeliale ta meeldis. Preili Feakins võtaks ta lahkelt tagasi, unustaks Bernie juurde üleminemise ning peaks veel ühe põgusa telefonikõne õnneliku Crusoe'ga, ise ühe särava silmaga Cordeliat piieldes, otsekui bordellipidaja, kes oma uut tüdrukut mõnele pirtsakmale kundele soovitab. "Väga kõrget klassi tütarlaps — hea haridusega — ta meeldib teile — ja väga töökas!" Viimase sõna jahmunult ja imestunult rõhutamine oli õigustatud. Ainult vähesed preili Feakinsi eakaaslastest, kes lasksid ennast kuulutustest petta, ootasid, et neil tuleb tõesti tööd teha. Oli olemas ka teisi ja võimekamaid agentuure, kuid ainult üks preili Feakins. (lk 223-224)

[Adam Dalgliesh abikomissarile Cordelia Gray kohta:] Ma ei usu, et sel noorel naisel üldse mingeid pettekujutelmi on. Ta meeldis mulle, aga mul on heameel, et ma teda enam ei näe. Mulle ei meeldi, kui minus tekitatakse täiesti tavalise ülekuulamise ajal tunne, et ma laostan noori." (lk 237-238)
Mehed vaikisid hetke. Siis ütles Dalgliesh:

"Cordelia Grayl oli õigus. Ma oleksin pidanud uurima, mis sai Bernie Pryde'ist."

"Seda ei saanud teilt oodata. See ei kuulu teie kohustuste hulka."

"Muidugi mitte. Aga harva on inimese kõige rängemad tegematajätmised tema kohustuste seas." (lk 238)

"Te lähete üha filosoofilisemaks, Adam."

"Ainult vähem kramplikuks, või jään ma lihtsalt vanaks. Hea on mõnikord tunda, et mõned juhtumid on parem lahendamata jätta." (lk 238)

Välislingid