Rainer Maria Rilke

Rainer Maria Rilke (4. detsember 1875, Praha, Austria-Ungari – 29. detsember 1926, Montreux, Šveits) oli Austria kirjanik.

"Armastusest"

Tsitaadid väljaandest: Rainer Maria Rilke, "Armastusest", tlk Tiiu Relve, LR 23-24/2007.

Inimesed on üksteisest nii kohutavalt kaugel; ja need, kes teineteist armastavad, on enamasti kõige kaugemal. Nad viskavad teisele kõik, mis neil on, aga ei püüa, ja see vedeleb kusagil nende vahel ja kuhjub ja takistab lõpuks veel ka teineteise nägemist ja teineteisele lähenemist. (lk 5, moto)

"Õmblejanna"

Sellest on möödunud aastaid. — Aeg, millest jutustan, on minu jaoks minevikuhõlma vajunud ning sündmuste eredad värvid tuhmunud ja laiali valgunud. Tundub, nagu räägiksin loost, mis ei juhtunud minu, vaid kellegi teisega, võib-olla mõne hea sõbraga. Seepärast pole mul tarvis karta, et enesearmastus paneks mind valetama: kirjutan avameelselt, selgelt ja tõetruult. (lk 7)
Armetu kuju: pea tudises teravate õlgade vahel, millelt rippus alla roheline, peaaegu maani ulatuv kinninööbitud mantel. Tema näos äratasid tähelepanu ennekõike pikk peenike nina ja lohkus põsed. Kitsaste, kergelt avatud huulte vahelt paistsid mitte just puhtad hambad, naise lõug oli kandiline ja tugevalt etteulatuv. Selles näos tundusid olulised ainult silmad. Mitte et need oleksid olnud ilusad, aga need olid suured ja mustad — kuigi ilma särata. Nii mustad, et naise sügavmustad juuksed tundusid peaaegu hallid. — Mäletan ainult, et mulje, mille see olevus jättis, polnud põrmugi meeldiv. (lk 9)
Olin ilmselt õmblejanna tuppa sattunud. Aga ma olin sedavõrd segaduses ja otsekui paigale naelutatud, et ei suutnud öelda ühtegi vabandussõna, kuid ei läinud ka minema. Mäletan, et tundsin jälkust; kuid jäin paigale. Nägin, kuidas õmblejanna astus laua juurde, lükkas kahtlaste toidujäänustega taldriku kõrvale, tõstis tugitoolilt oma seljast võetud riided — ja käskis mul istuda. Vaikse häälega, öeldes: "Tulge."

Ka tema hääle kõla oli mulle vastumeelt. Aga nagu mingile tundmatule väele alludes kuulasin ma sõna. Naine rääkis. Ma ei tea, millest. — Istudes oma voodi serval. Täielikus pimeduses. Nägin ainult tema näo kahvatut ovaali ja aeg-ajalt, kui kustuva küünla leek suuremaks lahvatas, tema suuri silmi. — Ajasin end püsti. Tahtsin ära minna. Ukselink ei kuulanud sõna. Naine tuli mulle appi. Minu lähedal ta libastas — pidin temast kinni haarama. Ta liibus mu rinnale ja ma tundsin päris lähedalt tem a hõõguvat hingeõhku. See oli mulle ebameeldiv. Tahtsin end lahti tõmmata. Kuid ta vaatas nii tardunult mulle silma, nagu kooks ta pilguga meie vahele nähtamatut sidet. Ta tõmbas mind järjest rohkem enda poole, järjest rohkem. Ta vajutas kuumi, pikki suudlusi mu huultele... Siis kustus küünal. (lk 10)

Mõnikord kohtasin õmblejannat trepikojas. Ta möödus minust nagu esimesel korral: just nagu ei tunneks me teineteist. Ta tuli väga sageli minu juurde. Vaikselt, sõnagi lausumata astus ta sisse ja hoidis mind oma pilguga vangis. Olin täiesti tahtejõuetu. (lk 11)
Jõudsin üles. — Tõmbasin ukse lahti. Vänge karboolihais tungis mulle vastu. Karmid sõnad surid huultel. Õmblejanna lamas särgiväel voodi hallidel linadel. Pea kuklas, silmad kinni. Käed lõdvalt rippu. Astusin lähemale. Teda puudutada ma ei söandanud — oma paokil huultega ja verevalumitega silmade ümber nägi ta välja nagu uppunu. Mulle tulid hirmujudinad peale. Olin üksinda toas. Külm loojuv päike paistis koristamata lauale, voodiservale... Kummardusin tema poole. Jah, ta oli surnud. Tema näovärv oli sinakas. Temast tuli hirmsat haisu. Tundsin iiveldust, vastikust... (lk 13)

"Ja ikkagi surmaminek"

Kuldsetel taldadel möödus minust augustihommik ja suundus metsa.

Lamasin käharal sätendaval samblal ja vaatasin talle järele. Nägin, kuidas ta heitis hõbevalgele kruusale säravrohelisi heike, nagu puistates enda ümber malahhiidikristalle. Ja ma kuulsin tema kergeid vaikseid samme, mis äratasid imestavad lilled pikast mahedast uinakust. (lk 14)

Siis praksusid puuoksad. Ma ei liigutanud ennast. Aga mu mõte liikus ebamääraselt ja laialivalguvalt.

Kindlasti — metskits. Kujutasin tahtmatult ette pruuni peenejalgset looma, seda, kuidas ta roheliste lehtede raamistuses vaatab uudishimulikult ja kartlikult oma suure musta silmaga imestades minu poole... (lk 14)

Armastasin üht neidu. — Selle neiu pärast nägin vaeva ja lõin oma teoseid. Ja ühel päeval teadsin: ta petab mind. — Aga ma jäin täiesti rahulikuks. Läksin välja üksildasele nõmmele. Põuetaskus oli mul laetud revolver. Tundsin, et mulle polnud jäänud midagi peale — surma. Seisin kaugel lagedal väljal ja vaatasin ringi. Mitte kedagi. Pistsin käe vasakusse taskusse — ja tõmbasin koos relvaga välja paberilehe. Silmitsesin seda tahtmatult.

See oli väike, lihtne, aromaatset poeesiat tulvil novell, mille olin kunagi õnnelikul hetkel kirjutanud.

Ja ma lugesin kaks-kolm rida.

Siis istusin piiripeenrale, panin püstoli enda kõrvale ja lugesin edasi.

Nagu õli valgusid need lihtsad siirad sõnad minu hinge tormilainetele. Poole tunni pärast astusin, silm selge, linna poole. — Teadsin, et minu valu vastu on olemas ravim. Tugev arstirohi: töö. —

See on kogu mu lugu. (lk 16)

"Põgenemine"

Kirik oli täiesti tühi.

Läbi värvilistest klaasidest akna peaaltari kohal tungis pealöövi õhtupäikese kiir, laialt ja lihtsalt, nagu seda kujutavad vanad meistrid Maarja kuulutuse piltidel, ja värskendas trepiastmeid katva vaiba luitunud värve. Tagapool läbistas ruumi puust barokksammastega võre, teisel pool seda võret läks järjest pimedamaks ning väikesed igavesed lambid tumedaks tõmbunud pühakute ees pilgutasid üha mõistvamalt silma.

Viimase raskepärase liivakivist piilari taga valitses täielik öö. (lk 18)

Veri tõusis talle pähe. Ta pidi istet võtma, ja siis tuli mõte: kuhu?

Küsimus ei tahtnud vaibuda. Fritz püüdis seda summutada sellega, et hüppas püsti ja hakkas ettevalmistusi tegema. Ta pani natuke pesu ja mõned riided valmis ja toppis säästetud kuldnad musta nahkkotikesse. Ta oli täis indu, tõmbas täiesti põhjusetult kõik sahtlid lahti, võttis asju välja ja pani need jälle vanale kohale tagasi, viskas vihikud laualt kusagile nurka ja näitas oma toa neljale seinale praaliva selgusega: siin leiab aset lahkumine. Lõpp. (lk 20)

Aga varases aohämaruses istus poiss lõdisedes patjade vahel ja teadis kindlalt: Anna ei meeldi mulle enam. Tema pea oli nii raske: Anna ei meeldi mulle enam. Kas tüdruk mõtles seda tõsiselt? Paari hoobi pärast minema joosta. Kuhu siis? Ta mõtles järele, just nagu oleks tüdruk talle seda öelnud: kuhu Anna siis minna tahtis? Ükskõik kuhu. Fritz sai pahaseks: ja mina? Mina peaksin muidugi kõik sinnapaika jätma, oma vanemad ja — kõik. Oh, ja tuleviku, edaspidise. Kui rumal oli see Annast, kui inetu. Tahaksin teda lüüa, kui ta peaks seda tegema. (lk 21)
Siis kõpsusid kivipõrandal kiired sammud. Kui Fritz üles vaatas, jõudis tema pilk veel tabada perrooniuksel väikest kogu, seljas kollane jakk ja peas kübar, millel kõikus roos.

Fritz vahtis talle järele.

Siis valdas teda hirm selle nõrga kahvatu tüdruku ees, kes kavatses eluga mängida. Ja otsekui kartes, et tüdruk võib tulla ja ta üles leida ning sundida teda võõrasse maailma sõitma, võttis ta end kokku ja pistis tulistvalu linna poole jooksu, kordagi tagasi vaatamata. (lk 22)

"Surnud neiu"

Minu tõvega on kummalised lood. Olen roidunud, kõik ihuliikmed on valu täis; aga on hetki, kui see säde, mida eluks nimetatakse, uuesti hõõgvele lööb. See muutub leegiks. Loideldes noolib see ülespoole ja ma tunnen jõudu, tervist, kindlust!... Rumalus. — Arst... arstist ma ei taha rääkida. — Aga mõnikord on asi päris hull. Hingamishädad, tead, need... Siis tunnen mõnikord, kuidas õhk rõhub. Kohutavalt raskelt, ütlen Sulle. Ja see köha. Roomab aeglaselt rinnust välja ja siis kargab üles, haarab kõrist... (lk 23)
Istun oma maja verandal. Sinine õhk tuleb merelt, soe, niiske ja kullaniitidega läbikootud. Lõhnavad põõsad saadavad oma aroomi nõlvakut mööda siia üles. Õnne, valguse ja elu silmapilk! (lk 23)
Esialgu oli inimesi veel vähe. Võis jalutada suurtes okaspuumetsades, kohtamata kedagi peale paari aupakliku taluinimese. Metsad on minu rõõm. Hommikul pärast nappi suupistet läksin mööda puujuure-soonelisi risti-rästi radu mäkke ja kadusin peagi rikkaliku elustikuga padrikusse. Rõõmustasin oma silma võimsate sõnajalgadega, mille all otsekui malahhiitbaldahhiini all troonisid siivsad lilleprintsessid, silmitsesin tillukesi olendeid, kes elutsesid rohelises samblapinnases ja sebisid tegusa innuga siia-sinna, ja mu helge silm jälgis kelmikat oravat, kes julgete hüpetega liitis kokku puuoksi ja rändaja sammust ehmunult peitus kõrgusesse pürgiva nulu kõige kõrgemasse latva. Alles õhtupoolikul pöördusin oma rännakult tagasi, pärast seda kui olin ühe talumehe hütis talutavalt lihtsa toiduga keha kinnitanud. (lk 24)
Me ei rääkinud midagi. Andusin metsa pühitsusele ja nii tõsiselt minu kõrval sammuva ilusa noore olendi salapärasele võlule. Teepervel kasvas lopsakas põllulill. Murdsin selle ja ulatasin tüdrukule. Ta võttis lille, vaatas seda kurval pilgul ja siis, otsekui hetkelisele pahameelele järele andes, tõmbas ära lille peenikese rohelise varre, mis vaikselt oigas. Seejärel tegi Felice minu suunas tõrjuva liigutuse ja kadus tee kõrvale tihedate kõrgete puutüvede vahele. Ma ei söandanud talle järgneda. Natuke aega eristasin vahelduvas valgues tumedate puuhiiglaste vahel veel tema halli kleiti, seejärel kadus ta täielikult mu silmist. (lk 26)
Lõpuks kohtasin teda jälle. Ta tuli minu juurde ja ütles: "Te küsisite minult täna... Või mitte täna...“ Tundsin tema kohmetust, ajale mõtlemine ajas teda segadusse... Ja ma täiendasin omalt poolt: "Ma küsisin, preili Felice, miks te nii kurb olete?" — Seda, mis nüüd järgnes, ei unusta ma kunagi. Neiu astus sammu tagasi, tõstis pea ja otsekui muutus kasvult suuremaks, ülisuureks, tema silmad olid jäiselt liikumatud ja tema kahvatute huulte vahelt kostis, ilma et need oleksid liikunud: "Ma olen surnud." (lk 26-27)
[Felice:] Õige, seal ühe põõsa juures ongi Hans. Minu samm lirtsub märjal maapinnal; — ta ei tohi mind kuulda. Pst!... Niisiis kikivarvul... nii... põõsa taha... peenikest vihma tibab mulle silma. Hans ei märka mind. Tal on midagi käes. Näen selgelt lindu, väikest armsat lindu. Mida ta teeb? Küllap silitab teda, mõtlen. Siis kuulen piuksumist. Piuks... piuks... kas kuuled?“ Felice haaras mul käest. "See kõlab nii hirmunult ja õhk on nii hall, ja ma painutan oksad kõrvale... ja seal, seal...“ Felice oli püsti hüpanud, ärritusest hingetuna paiskas ta need sõnad suust ja vaatas tardunult ühte punkti, nagu näeks poissi seismas. "Ja sa näed, sa näed, ta vajutab pöidlad linnu kurgule, see karjub ja rapsib. Aga Hans naerab, sa näed, kuidas ta naerab. Ta vajutab kõvemini... ja ma tahan karjuda, aga ei saa, ei saa... väike lind ajab noka pärani, pärani — siis vajub peake longu... siis sähvab mul siit, siit läbi," ta haarab käega südame kohalt, "ja siis — ma — surin." (lk 28)
Istusime kahekesi samblapingil. Oli üks neid suurepäraseid varasuviseid päevi, mil maailm on otsekui täiuslikult kõlav hümn, mis ülistab tõelises õnnejoovastuses elu kaunidust. Mets näis templina, mille tüvesammastele toetus sinetava selguse lõputu katus; õrn tuuleõhk liigutas oksi ja nulupadrikust tõusis meelitavat hõrku viirukihõngu. Vaikus. Mulle tundus, nagu mööduks meist samblaga palistatud rajal hea, leebe, õnnistust külvav jumalus, kellele inimesed on unustanud ohverdada, ja suunduks üksildaselt kaugusse. Arvan, et see oli sügaval, sügaval, minu hinges ärkav palve, palve sellele tundmatule, üleloomulikule metsaolevusele, palve, mis kippus huulile. Anusin, et ta ärataks siin minu kõrval selle armsa naise tema kohutavast hallist ööst ja laseks tal enda ümber tunda armastava elava elu hingust... (lk 28-29)
Lubage mul nüüd rääkida lühidalt ajast, mis sellele järgnes; lühidalt lõpetada. See oli nimetu õnne aeg. Peaksin rääkima taevaste keeles, et seda õnnejoovastust kirjeldada. (lk 29)
See kohutav tont, kelle ohvriks ma langen, ja kelle nime ma olin kartnud lapsepõlvest peale, lähenes mulle tollal esmakordselt. Tundsin vaevusi, sülitasin verd. Arstid vangutasid pead: lõunasse, lõunasse. (lk 30)

"Ohverdus"

Ütle! Oled sa kõndinud septembrilõpu hommikul mööda mõnd Kesk-Böömimaa maanteed? — Udust tiine, madal ja ängistav taevas on torgatud nagu hall määrdunud telkkatus elutute, köndistatud hobukastanite otsa, mis palistavad pähklikarva, sügavatest vankrirööbastest vaolist teed. Punane päike on mähkinud oma udujoobes näo tihedatesse looridesse; paar eksinud kiirt libisevad üle pilveseina ja ääristavad tänavapori kollaste peenikeste joontega. Tusane tuul veeretab siia-sinna kollaseid lehti ja keerutab peenikesi suitsuniite, mis immitsevad välja kaugete külamajade katustest — see on sõnul väljendamatu, kirjeldamatult abitu nukrameelsuse pilt. — Kui mõtlen sellele pildile, tunnen südames suurt valu. Seal värahtab midagi — ja käristab ja käristab, kuni pisarad põletavad mu silmi... (lk 31)
Luuletajad ülistavad armastust; ju siis selle vägi ikka midagi tähendab. See on päikesekiir, mis kirgastab — ütlevad ühed —, mürk, mis joovastab, ütlevad teised. Ja tõepoolest, selle mõju sarnaneb naerugaasiga, mida arst värisevale haigele enne rasket operatsiooni manustab — kannataja unustab näriva valu... (lk 31)
Kas polnud see pigem üksainus sõnul väljendamatu õnne õndsusest ülevoolav silmapilk? See aeg, mil naise südamest kerkib miljoneid uusi magusaid saladuslikke tajusid - nagu haldjaid kuu suudeldud lilleõitest. Aeg, mil neitsi ise värisedes imestab tunnete rohkuse üle, mis on olnud tema sisemuses peidus ja millest tema silm särab nagu igavene püha ja lunastav jumalatõotus. Sel ajal ei kerki tema rinnas ühtki küsimust, ühtki muret, ükski kartus ei varjuta tema hingepeeglit. Ta elab ühtainsat suurt juubeldavat olevikku, mis ei tea midagi minevikust ega värise tuleviku pärast. (lk 31-32)
Kaks aastat. — Kõik oli muutunud. Hermann oli külm ja range, osavõtmatu ja mõtetega eemal. — Tema tormiline kunstnikuhing oli armujoobumuse vahu kähku ära rüübanud — ja naine ei tähendanud talle nüüd midagi rohkemat — kui peekrit, mida täitis lahtunud, liisunud jook. (lk 32)
Selle, mis naisel oli anda — oli ta mehele andnud. Mehel polnud enam midagi oodata. — Seesama armastus, seesama õrnus päevast päeva, samamoodi. Kas ei pidanud see siis tema kunstnikuhinge rõhuma ja ängi tekitama? (lk 32)
Naine teadis, et mees ei suudaks talle kunagi öelda: "Mine! — Sa hoiad mind ahelais! Sa oled mulle nagu sundus. Mine!"

Ja ometi tundis naine sügaval sisimas, kartlikult, nagu teadvusel surija tunneb surma haaret — et niimoodi mees paratamatult hukkub. Et need köidikud takistavad tema loomejõudu, hävitavad tema vaimuvärskuse. Et täna-homme tuleb kiirelt vahelduvate mõtete asemele sünge, kibestunud, tuim mõtteloidus, nii nagu neil noortel meestel, kes oma emade vagatseval soovil matavad end vaimulikku seminari. (lk 32-33)

Hermanni tunne oli ju ikkagi surnud; — see oli ju üksnes mehe armastuse — hingedeaeg. (lk 34)

"Püha kevad"

"Issandal on isevärki kostilisi." See oli üliõpilase Vinzenz Viktor Karsky lemmikütlus, ja ta kasutas seda sobivatel ja sobimatutel puhkudel ühtelugu teatava üleolekuga, võib-olla sellepärast, et talle meeldis ennast salamisi selle sordi hulka arvata. (lk 38)
Vinzenz Viktor Karsky üleolek seisnes selles, et ta leidis kõigele, mida ta tegi või tegemata jättis, hiilgava nime, ja ilma et ta oleks uhkustanud, asetas ta teatava küpse kindlusega ühe teo teise otsa, nagu laoks ta laitmatutest kividest müüri, mis peaks püsima igavesti.

Pärast head hommikusööki rääkis ta meelsasti kirjandusest, kusjuures ta kunagi ei laitnud ega heitnud midagi ette, vaid pidas oma vähem või rohkem südamliku tunnustuse vaäriliseks ainult talle meeldivaid raamatuid. See kõlas siis nagu ülim sanktsioon. Raamatuid, mis tundusid talle halvad, ei lugenud ta tavaliselt üldse lõpuni, kuid ei lausunud nende kohta siis ka ühtki sõna, isegi siis, kui teised kõigest väest kiitsid. (lk 38)

Muus osas ei hoidnud ta end sõprade ees tagasi ja jutustas kõigist oma elamustest armastusväärse vabameelsusega, ka intiimset laadi elamustest, ega pannud pahaks, kui sõbrad temalt küsisid, kas ta ei olnud jälle proovinud mõnd proletaarset neidu "enda tasemele tõsta". Nimelt räägiti, et Vinzenz Viktor Karsky tegi vahetevahel selliseid katseid. Seejuures aitasid küllap tema sügavad sinised silmad ja meeldiv hääl nii mõnelegi õnnestumisele kaasa. Igatahes tundus, et ta tahtis nende õnnestumiste arvu väsimatult suurendada, ja usulahurajaja innukusega pööras ta oma õndsuseteooria pooldajaiks lõputul hulgal neidusid. Nii mõnigi seltsiline kohtas teda vahetevahel õhtuti, kui ta mõnd blondi või brünetti kaaslast kergelt käsivarrest toetades oma õpetajaametit pidas. Ja neiul oli siis tavaliselt nägu laia naeru täis, Karsky aga nii tõsise ilmega, nagu tahtnuks ta öelda: "Väsimatult inimkonna teenistuses." Aga kui vahel tuli keegi ja pajatas, et üks või teine olevat "alt läinud" ja pidavat nüüd kenasse suguseltsi abielluma, kehitas edukas rändõpetaja oma laiu, slaavipäraselt nurgelisi õlgu ja ütles peaaegu põlastavalt: "Jajaa - Issandal on isevärki kostilisi." (lk 38-39)
Kui väikesesse linna saabub kevad, siis on pidu. Otsekui pungad kitsast vangistusest tungivad kuldjuukselised lapsed välja talveumbsest toast ja kaovad keerisena maale, just nagu kannaks neid leige lehviv tuul, mis rebib nende juukseid ja kuubesid ja viskab neile sülle esimesi kirsiõisi. Ja nii, nagu nad pärast pikka haigust hõiskaksid vana, kaua kadunud mänguasja leides, tunnevad nad õndsalt jälle kõik ära ja tervitavad iga puud, iga põõsast ja lasevad rõkkaval ojal endale jutustada, mis see vahepeal kõik teinud on. Ja milline nauding on joosta läbi esimese rohelise rohu, mis kõditab areldi ja õrnalt paljaid jalgu, esimest kapsaliblikat taga ajada, kes kaob abitu suure kaarega üle raagus leedripõõsa lõputusse kahvatusse sinasse. — Kõikjal liigub elu. Katuseräästa all, punaselt säravatel telegraafitraatidel ja koguni üleval kirikutornis, otse vana toriseva kella kõrval, on pääsukeste kohtumispaik. Lapsed vaatavad suurisilmi, kuidas rändlinnud oma vanad armsad pesad üles leiavad, ning isa võtab roosipuudel seljast õlgmantlid ja ema kannatamatutel lapsukestel jalast soojad flanellpüksikesed.

Ka vanapaar tuleb kartlikul sammul üle läve. Nad hõõruvad oma kortsulisi käsi ja kissitavad voogava valguse käes silmi, ja nimetavad end "vanakesteks" ega taha näidata, et nad on õnnelikud ja liigutatud. Aga nende silmad täituvad pisaratega ja oma südames tänavad mõlemad: veel üks kevad. (lk 39-40)

Sellisel päeval on patt ilma ühegi lilleta välja minna, mõtles üliõpilane Karsky. Ja seepärast viibutas ta paremas käes lõhnavat oksa, nagu peaks ta kevadele reklaami tegema. (lk 40)
Olen ammu teada tahtnud, mõtles üliõpilane Vinzenz Viktor Karsky, mis tunne on siis, kui oled talv otsa haige olnud ja pöördud kevade saabudes aeglaselt ja tasapisi ellu tagasi. Mis tunne on istuda imestavate silmadega väljas ukse ees ja olla parajalt välja puhanud ja lapselikult tänulik päikese ja olemasolu eest. — Kõik on siis armsad ja sõbralikud ning iga silmapilk võib tulla ema, et tervenejat laubale suudelda, ning õed-vennad mängivad ringmänge ja laulavad kuni õhtuehani. (lk 41)
Aga selles olid üliõpilased küll ühel meelel, et hea Karsky kuulus nüüdsest peale nende kõige iseäralikumate hulka. Ka oma lihtsameelset üleolekut ei näidanud ta enam, ja neiukesed tundsid puudust tema inimsõbralikust õpetamistegevusest. Temast oli kõigi jaoks mõistatus saanud. Kui teda õhtuti tänaval nähti, oli ta üksi ja kõndis kordagi pilku kõrvale heitmata, otsekui tahtnuks ta oma silmade kummalise õndsa sära nii ruttu kui võimalik oma üksildasse tuppa toimetada ja seda seal terve maailma eest varjul hoida. (lk 42)
"Kui ilus nimi sul on, Helene," sosistas Karsky tagasihoitud häälel, just nagu oleks ta tüdrukule mingi saladuse usaldanud.

Helene naeratas: "Onu pahandab alati ja arvab, et selline nimi peaks õieti olema ainult printsessidel või kuningannadel."

"Sina oledki kuninganna. Kas sa siis ei näe, et sa kannad puhtast kullast krooni. Sinu käed on nagu liiliad ja minu meelest on Jumal koguni oma armsast taevast tüki välja lõiganud, et sulle silmi valmistada."

"Meelitaja," noomis haige, silmis tänulikkus. (lk 42)

Siis vaikisid mõlemad. Nende käed leidsid üksteist iseenesest ja mõlemal oli tunne, nagu tuleks läbi kuulatava aia keegi nende poole, mõni jumal või haldjas. Nende hinge täitis õnnis ootus. Nende janunevad pilgud kohtusid nagu kaks keerlevat liblikat — ja suudlesid teineteist. (lk 42-43)
Helene näoke oli kahvatum kui tavaliselt, tema silmad suuremad ja sügavamad ja käed tumerohelisel tekil tõmblesid kergelt. Ja kui üliõpilane tõusis ja need käed nagu midagi kergesti purunevat ettevaatlikult oma käte vahele võttis, ütles Helene vaikselt:

"Kuule, suudle mind!"

Ja noormees kummardus ja puudutas jahedate, erutuseta huultega haige laupa ja suud. Otsekui õnnistust jõi ta selle kasina suu kuuma hõngu, seejuures meenus talle kaugest lapsepõlvest üks seik: kuidas ema oli tõstnud teda imettegeva madonnakuju poole. Ja siis lahkus ta kosutust saanult ja valu tundmata mööda varjulist lehtlakäiku. (lk 43)

Natukese aja pärast, kui keegi enam vastust ei oodanud, lisas ta väga tõsiselt: "Uskuge mind, kõige tähtsam on, et kordki elus on sul püha kevad, mis täidab rinna nii suure valguse ja säraga, et sellest piisab kõikide kaugemate päevade ülekuldamiseks..."

Kõik kuulatasid, otsekui ootaksid nad veel midagi. Kuid Karsky vaikis, silmad säramas. (lk 45)

"Kaugvaated"

Rada, mis kõrgete hekirooside vahel kulges tükk aega läbi kõrvalise maa-ala, tõusis äkki ootamatult ülespoole vaba õhu ja valguse kätte ja ulatas kaks noort inimest Firenzele: võta nad. Ja marmorist linn võttis kingituse vastu. Ta võttis nooruki ja võttis tüdruku ja lahutas nad nõnda. Sest need olid kaks erinevat Firenzet, mis kummagi nendest röövis. (lk 49)

Välislingid