Tähendus

Tähendus on märgiga vastavusse seatud sisu ehk märgi (sõna, lause, teksti või muu nähtuse) tõlgendamisel saadav teadmine. Tähendus on üks semiootika alusmõisteid ning ka keeleteaduse ja filosoofia mõiste, mida määratletakse väga erinevalt.

• Semiootika objektiks on kõik see, mis on võimeline evima ja edasi andma tähendust.
  • Juri Lotman "Kultuurisemiootika: tekst – kirjandus – kultuur". Tõlkinud Pärt Lias, Inta Soms, Rein Veidemann. Tallinn: Olion, 1990, lk 3

• Häälikuliselt ajendatud sõnade üks iseloomulikke tunnuseid on see, et neil on kaunikesti hämaravõitu tähendus. Ideofoonid jäävad käibele keele nendes osades, mis on mõeldud kajastama just hajuvat tähendust. Maailma hämarate osade jaoks on selline keel täpne. Sellised sõnad kannavad midagi, mida võiks nimetada eksimõistmise võluks. Vahest teeb see ka eesti keeles mõtlemise nii mõnusaks ja avaraks – ja teinekord ka ebatäpseks. Eesti filosoofia on omamoodi jõukatsumine Werner Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Ühest otsast vaadates võib see meile paista nagu kvantfüüsika, teisest otsast jällegi nagu külamüstika.
  • Valdur Mikita "Eesti keele lummuse päev" Sirp, 13. märts 2014

• Keel on algselt tegu, mingi hädatarvilik rituaalne sooritus. Keeles sisaldub alati mingi praktilise tegevuse jälg, olgu see praktiline tegevus siis ratsionaalset või maagilist algupära. Teatud juhul võib keel olla lihtsalt rituaal, mis taastab inimese osalustunde. Tõenäoliselt kusagil siin on tänapäeva inimese muusikakultuse juured, sest muusika on nüüdisajal üks väheseid tähendussüsteeme, kus tähenduse ja osaduse vahekord on märgatavalt teistsugune.
  • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika". Grenader, 2008, lk 13

• Mõneti on kõik kultuuri võtmetekstid seotud unustamisega. Unustamine ja vaigistamine on tähenduse ema, kui mitte koguni vaarema.
  • Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013, lk 69

• Kes teab, mis oleks sündinud, aga õnneks võisin ma seletada, et maa päält tulen ja nende sabaloogikas täitsa kahjuta võõras olen. See aitas. Minu küsimuse pääle, mis siis nende kõikide mulle ette veeritud sabade tähendus on, kästi mind seda ülemarsiliselt konversatsiooni-leksikonist ehk teaduste raamatust järele vaadata.
  • Juhan Liiv, "Ühe kirjaniku päevaraamatust", Planeet Mars, hotell Hommikumaa, 18. skp. 18…

• Luule kõneleb alati ühest ja samast, teda mingeisse reegleisse suruda oleks liiast. Mida sügavamalt isiklik, seda avarama tähendusega. Mida keskendatuma tähelepanuga pingule tõmmatud vibu, seda kaugemale jõudev, täpsemalt tabav nool.
  • Doris Kareva, intervjuu: Kalev Kesküla, "Imestus ei lakka" Eesti Ekspress, Areen, 4. detsember 2008

• Pole vist ühtki teist kaunist kunsti, mis sel määral oma pärandiga seotud oleks kui luule. Rääkimata igavesest vormiorjusest, on luule ka sisu poolest kõigit traditsioonis kinni ja ratsutab tahes-tahtmata traditsiooni seljas. Ikka viitab hea luuletus tagasi mõnele teisele, seondub mingi motiivi või hoiakuga eelnevast kirjandusest. Kas ei piira see poeesia novaatorlikke püüdlusi? Ei sugugi. Sellisel seotusel on luule seisukohalt ainuüksi positiivne tähendus: iga luuletuse taga on veel kümneid teisi, mis poeedi märguandel või isegi niisama kaasa kõlama hakkavad. Resonantsi ulatuse ja iseloomu määrab ennekõike vastuvõtja luuletundmine.
  • Joel Sang, "Luule vedrud ja polster" (1976), rmt: J. Sang, "Päripidi vastukarva", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 4

• [Herzen:] Kuna lapsed kasvavad suureks, siis me arvame, et lapse ülesanne on suureks kasvada. Aga lapse ülesanne on olla laps. Loodus ei põlga seda, mis elab vaid päeva. See valab end tervenisti igasse hetke. Me ei hinda liiliat vähem sellepärast, et see pole tehtud ränist ja mõeldud kestma. Elu küllus on selle voos, hiljem on liiga hilja. Kus on laul, kui see on ära lauldud? Kus on tants, kui see on tantsitud? Ainult meie, inimesed, tahame omada ka tulevikku. Me veename endid, et maailm on tagasihoidlikult meie eesmärgi lahtirullumise teenistuses. Me märkame ajaloo ebakindlat kaost iga päev, iga tund, kuid miski on pildil valesti. Kus on looduse kõrgeima loomingu ühtsus ja tähendus? Muidugi peavad need miljonid väikesed juhuste ja isepäisuse nired saama parandatud tohutus maa-aluses jões, mis kahtlemata kannab meid kohta, kuhu meid oodatakse! Aga sellist kohta pole olemas, sellepärast nimetataksegi seda Utoopiaks. Lapse surmal ei ole rohkem tähendust kui armeede või rahvaste surmal. Kas laps oli õnnelik, kuni ta elas? See on õige küsimus, ainuke küsimus. Kui me ei suuda korraldada omaenda õnne, on jõhkraimast jõhkram pettus korraldada nende õnne, kes tulevad pärast meid.
  • Tom Stoppard, "Laevahukk", 2. vaatus

See on teisel pool. See on teisel käel.
Peegli ees tõeluses. Varjukaetus vaeseke
ei saa ruumi oma lamedast maailmast
ja valguse vaibudes vaibub temagi,
vaataja ära pöördudes pole teda enam.
/---/
                       Jumala
kaks selget silma, aga kõik
moondub kirjaks, hieroglüüfideks meile,
ja armust antud viiv põgeneb meie
rumalas ponnistuses leida tähendust ja nime
sellele, mille peegelpildiks valgus meid nimetas.

• Jaan Kaplinski, "Ei ole lohutust", kogumik "Tolmust ja värvidest"