Aale Tynni

Aale Maria Tynni-Haavio (3. oktoober 1913 Ylä-Sakoska, Ingerimaa – 21. oktoober 1997 Helsingi) oli ingerisoome luuletaja, kriitik ja tõlkija. Luuletusega "Hellase loorberid" sai temast 1948. aastal ainus naisolümpiavõitja luules. Ka tema abikaasa Martti Haavio vusserdas väikestviisi luule kallal.

Luule

Nii kõhedaksvõtvalt ligi
olin mustava maa.
Ma olin ta sügavas süles,
kuid elus ometigi.
Seda sügavust küünitades
olin ise tükike maad -
enne kui pääsesin üles.
Ainult sünnitades
seda tajuda saab.
...
Tõin ilmale lapsukese.

Ta oli kergem sulest,
kui linnuke toomepuus,
ja sulnis kui lilleaas.
Kuis võisin ta leida üles
nii sügavas surmasuus -
sellest ma aru ei saa.

"Ime", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 105

Kui tohutu suur malelaud
tumm taevas laiub öös.
Suur Jumal mängu alustab,
tal algab mõttetöö.
Muuhulgas väike ettur Maa
ses mängus kaasa lööb.
...
Ja ütleb Jumal: "Gabriel,
ma kaen ja imestan,
miks tühipaljast etturit
sa kaitsed kibedalt?
Su kuldse vankri maha lõin,
surm ootab odameest.
Kas tõesti kõik need ohvrid tõid
sa selle pupsi eest?"

Peaingel kostab: "Issake,
vist olen tõesti hull,
kuid muhupäine väikemees
on meele järgi mul.
Ehk küll on saanud kolkida,
tal oma nägu peas.
Suurviguritest püsivam
see ettur laua peal."

"Malemäng", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 104-105

Vaim või hoopiski aine -
kumb on esmane just!
Veest ikka koosneb laine,
olgu ta valge või must.
Lapsemeel küsib, mis hing on.
Vastus jääb saamata tal.
Et ühtne kõiksuse ring on -
see teada on arukal.
...
Kui saviste põldude kohal
helendab öösiti Kuu,
siis Maa talle vastu kumab,
sest tema igatseb ju...
Ei jõua Kuuni see kuma,
ei maamulla murelik meel.
Nende valgus meid ometi lummab
ja hinge helgemaks teeb.

"Muld igatseb", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 105-106

Ühel päeval see tulemas on,
mida loodab ja kardab mu meel.
Ehk oma paunaga postiljon
mu poole on juba teel.
...
Kui leht, mis pudeneb sügisel puult,
süda tuksub mul katkemisse:
siis kukub üks küütlev killuke kuust
mu hinge postkasti sisse.

"Ootaja", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 106

Olen täna otsekui kerjus,
olen eksinu huikav hüüd.
Suurt hämmeldust tulvil
mu ihu ja hing on nüüd.
Kogu keha mul haarab see laul,
ta laineid kergitab -
muid laule see kirjutama
mind enam ei ärgita.

"Hämmeldus", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 106-107

Ei oota kitselt julgust
te eluilmaski.
Kits kardab metsahulgust,
kes võidab alati.
...
Oi kitseke, sind võitis
hunt julma survega,
kuid puksisid tal vastu
sa kahe sarvega.
Su sangarlikkus kirjas
on ühes raamatus.
See lihtsa kitse silmis
on arusaamatus.

"Härra Seguini kits", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 107

Ära sa kardinat puutu,
öö on sul vastas vaid.
Haigutav pimedus kohub
aknasse kohemaid.

Ära sa välisust puutu:
jäägu ta kinni, sest
pilkane pimedus algab
siitsamast künnisest.
...
Kodu on valguse kaljas,
liugleb see hele laev
üle mustava mere,
kus möll ja lainete raev.

"Pimedus", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 108

Pimeduse peidus laman,
nisad on mul pakatamas -
valus piim on seal.
Ime, väike hundikutsu,
ime, siidipea.

...
Kui on taevas koiduhele,
jooksed jahiradadele,
valmis kihv ja küüs.
Võsastik on lilleline,
taamal metsa sügav sine,
oksad õiterüüs.

Hundil, kallis karvakera,
südaöölgi silm on terav,
tema jälgi teab.
Tähesära on su üll,
oma tee sa leiad küll.
Sünnitarkust, mis kui ime,
nisadest mul välja ime,
ime, siidipea.

"Siidipea", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 109-110

Kui kõrgmäe rinnalt varing
läks alla mürinal,
juhtkivi mõrult mõtles
siis hingevärinal:

kui oleksin veel viivu
ma paigal püsinud,
siis poleks kõik see rinnak
nüüd alla rüsinud.

Siis alles jäänuks kauni
ürgoru heledus
ja kõik need külad orus
ja õite ehedus.

"Varing", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 110

Kuulsin Jumala sõnu: "Muile ma muid töid annan,
aga sind, minu laps, tahan kaarsilda tegema panna.
Kurb on madalas meel, rõõmust maa peal jäämegi ilma -
leiab lohutust hing ainult kõrge kaarega sillal.
Tee sild üle taarna, tee sild, mille kaar oleks uhke,
mis aukuulsust hiilataks, valguses särama puhkeks."
Ma kostsin: "Nad tulevad, porised nendel on saabaste tallad.
Tahan silda, mis kirkalt jääks püsima taeva alla,
kuhu pori ei kannaks kellegi jalaasted,
tahan silda, mis alati välja näeks puhas ja vastne."
Jumal lausus: "Saad seesugust teha vaid verest ja silmaveest -
ükski teras ei ole nii tugev kui tahe su hinge seest."
...

"Kaarsild", tlk Ly Seppel ja Andres Ehin, rmt: antoloogia "Kaarsild", 1992, lk 111

Välislingid

"Keskööprogrammi luulekava: Soome luuletajate loomingut", Eesti Raadio, 03.12.1980; Aale Tynni jt soome luuletajate tekste Minni Nurme tõlkes loeb Silvia Laidla