Aino-Eevi Lukas

Aino-Eevi Lukas (29. juuli 1930 – 5. detsember 2019) oli eesti advokaat, poliitik, ratsasportlane ja tõlkija.

"Mina, isa ja abikaasa"

Aino-Eevi Lukas, "Mina, isa ja abikaasa", rmt: "Kindral. Professor. Vandeadvokaat", 2008, lk 7–43.

• Tundub, et sünnikohal, ükskõik kui kaua seal on elatud, võib olla mingi tähtsus inimlapse elus. Mäletan õhtut, kui vanemad meilt küsisid, kuhu sooviksime kolida. Impulsiivselt vastasime kärmesti: mina — Nõmmele, vennas — Pärnusse. Kui meile öeldi, et Narva, jäime mõlemad vait. (lk 10)
• Oli sõda, meie olime varaküpsed noored. Igal olid omad mured, õppisime (mina vähemalt) ka neist vaikima. Kaht minu perekonna meesliiget lahutas rinne: vend oli Saksa sõjaväes, isa kõrge ohvitser Vene poolel, Eesti Laskurkorpuses (eeldusel, et ta oli elus). (lk 10–11)
• Minu klassiõde oli Siiri-Mall Semper, kirjanik Johannes Semperi vanem tütar. Ma ei mäleta, et oleksime palju poliitikast rääkinud. Teadsime aga mõlemad, et isad on kaugel, meie vahel kulgeb rindejoon, ja muidugi teadsime, et nad ei pruugi elus olla. Meie isad olid elus, nad mõlemad jõudsid Eestisse tagasi. Siiril olid aga haigestunud kopsud ja ta kustus varsti pärast oma isa tagasijõudmist. See oli esimene kord, kus surm võttis mult eakaaslase, küllap seepärast olen elu jooksul seda tihti meenutanud. (lk 11)
• Vahepealne lapsepõlv möödus mul Narvas ja Elvas.

Kui küsitaks, mis seda kõige rohkem meenutab, siis vastaksin: vanemate rusutud, tujutu olek. Tollal ma selle põhjusest täiesti aru muidugi ei saanud. Imeilusas Narvas aga nägin ära sootuks teistsuguse sõjaväelaste vormiriietuse, isa teenistuskoht (1. jalaväerügemendi staap) pidi vahetama asukohta, korteriuksele oli kiirkirjas kraabitud "kuradi pursuid" ja muud selletaolist. "Pursui" oli vist esimene poliitikamaiguline sõna, mille tähenduse isa pidi mulle selgeks tegema. Küllap ta selgitas mulle muudki, aga üpris napisõnaliselt. Igatahes taipasin vaistlikult oma lapsearuga olukorda ja püüdsin hoiduda liigseid küsimusi esitamast. Selgituseks olgu öeldud, et oli aasta 1940: Nõukogude väed tulid Eestisse, Eesti annekteeriti. Kaitsevägi formeeriti ümber 22. Eesti Territoriaalkorpuseks. Ohvitseridele anti nõukogude auastmed, minu kolonelist isa muudeti nüüd polkovnikuks, pagunite asemele ilmusid lõkmed. (lk 11–12)

• Elu Elvas oli mitmekesine. Mäletan, et jõulupuud ei tohtinud olla. Ühte suurde vaasi siginesid kuuseoksad; kui küünlad põlesid, kaeti hoolsasti aknad, ja kui klaveril mängiti jõululaule, keerati kõrvaltoas raadio kõvemaks... Sõda oli õhus. Kui isa kuulas raadiost välisjaamu, tegid ema või vend asja aeda. (lk 13)
• Omad lapserõõmud olid mul kõigest hoolimata. Elasime järve ääres. Isa hakkas huvi tundma suusatamise vastu, võttis iga kord ka minu kaasa. Elva polgu üksused ei dislotseerunud linnakeses, vaid väljaspool. Läks aastaid, kui sain teada, et isa spordilembus oli tingitud sootuks tõsistest põhjustest. Tulemas olid jõulud, aastavahetus, harjumuspärased pühadetraditsioonid tuli unustada. See sõnum vist jõudis väeosadesse pärale. Ei tea, et tookord talvel oleks kedagi represseeritud. (lk 13)
• Mida lähemale jõudis suvi, seda rusutum oli kodus meeleolu. Pärisin, mida tähendab sõna "küüditamine". Ema hakkas soetama söögivarusid, isal tuli aga sõita Moskvasse... Tajusin õhus äikest. Esialgu olin aga vihane, miks mul keelati isa saatma minna. Ei läinud kaua, kui sain aru sõna "küüditamine" tähendusest tegelikkuses. Jätsime oma Elva korteri ja varjusime ühte sauna, täpsemalt, selle pööningule. Lugesin läbi ajakirja Laste Rõõm kõik aastakäigud ja Vabadussõja ajaloo. (lk 13–14)
• Ühel hetkel kadus vend. Ema ja naabriproua jutust kuulsin uut sõna "omakaitse". Minu pärimise peale sõlmisime kokkuleppe: mitte midagi pärida, eriti võõraste kuuldes, mida võin teada, sellest kuulen küsimatagi. (lk 14)
• Läbiminevatele sakslastele kanti peagi ette, et järveäärses ilusas torniga villas on "peidus" punapolkovniku perekond. Nüüd hakkas emal kiire Tartusse sõita. Mina sain peavarju naabrite juures ning varsti olin taas tartlane, sedapuhku küll mitte Barclay platsi ääres, vaid Aleksandri tänavas. Peaaegu kõik tuttavad pered olid meesteta (isadeta). Kuna pere tutvuskond oli suurel määral sõjaväelise päritoluga, siis kujunes ka minu sõpruskond isadeta lastest. (lk 14)
• Viimasel sõjasuvel olime emaga Viljandimaal. Rinne lähenes. Ühel poolel oli võõras vormis vend, teisel poolel võõras mundris isa. Et isa on elus, seda me sõja lõpuperioodil juba teadsime. Kuulsime raadiosaadetest, meile toodi ka üks lendleht ja linna peal liikus igasuguseid jutte. Ka Punaarmee eesti laskurkorpusest oli mehi jõudnud siiapoole rinnet. Kõige kindlama informatsiooni oli ema isa kohta saanud kolonel Villem Saarsenilt. Ma ei peatu sellel pikemalt, sest sellest kirjutab sessamas raamatus ajaloodoktor Ago Pajur. Mainin üksnes, et "tänu" sellele härrale tuli Siberi tee ette võtta isal, emal ja vennal. Isa suri Siberis Taišeti vangilaagris, ema ja vend jõudsid asumiselt Eestisse tagasi. Mind aga päästsid pildikult öeldes hobused. (lk 15)
• Esimene jalutuskäik koos emaga Nõmmel oli mu ristiisa kolonel Johannes Reinola maja juurde. Teadsime, et ristiisa oli esimesel sõjaeelsel suvel arreteeritud. Nüüd veendusime, et polnud enam ka ta abikaasat ja tütart. Läks aastaid, enne kui sain teada, et neil õnnestus jõuda Ameerikasse. Stella, ristiisa tütar, oli pärast Eesti iseseisvuse taastamist kindel, et tuleb kodumaale tagasi. Paraku läks tal oma isamaja tagasisaamisega nii kaua, et see jäigi ta unistuseks. (lk 16)
• Suurde kimbatusse sattus aga poiss siis, kui läksime temaga Piritale. Supelriideid tal polnud, Suvorovi kooli vormipükste all olid tal pikad aluspüksid. Ju ma sattusin vist parasjagu hämmeldusse, kuna see iseenesest tühine seik on mul nii paljude aastate järel meeles. (lk 17)
• Isa oli mulle telefoni teel lubanud, et tuleb oma sünnipäeval korraks meie juurde. Emal oli laud kaetud, ootasime kannatamatult isa. Tuli aga kaks ohvitseri, üks neist oli Arnold Meri. Nad teatasid, et isa ei saa tulla ja meil kõigil tuleb tema sünnipäev ilma sünnipäevalapseta maha pidada. Emal tuli seepeale kutsumata külalised lauda paluda. Mina aga keeldusin korduvatele kutsetele vaatamata seltskonnaga ühinemast, korrates, et küllap isa tuleb, minule ta ei valeta. Ja mul oli õigus. Enne tema saabumist aga jõuti emale korraldada leebes toonis, kuid sisuliselt korralik ülekuulamine — kuidas me ikka Saksa okupatsiooni ajal elasime? Isa saabumine tegi sellele jutuajamisele lõpu, kuid arvan, et vanemate tuju oli rikutud. (lk 17)
• Meie pere esimesel Tartus elamise perioodil, Eesti Vabariigi ajal, veetsime suved Värska sõjaväelaagris. Need suved on mu lapsepõlve ilusaimad. Laagris olid järve ääres ohvitseriperedele nägusad suvilad. Mulle aga oli nendest ja kaunist loodusest sootuks olulisem tõsiasi, et suviti dislotseerus seal ka ratsarügement. Ma ei lasknud mööda ühtegi võimalust jälgida treeningsõite, võistlusi ja hobuste ujutamist. Lunisin muidugi, et saaksin ka hobuse selga istuda, need mu südantlõhestavad palved jäid toona küll rahuldamata. Kirjutan sellest aga seetõttu, et mu hilisemas elus on hobustel olnud lausa fataalne roll. (lk 18)
• Miks kiindusin ratsasporti ja seda algul isegi passiivselt, seda ma endale seletada ei oska. Perekond seda küll ei suunanud. Sõjaväelasena isa muidugi sõitma õppinud oli, kuid sellega tema osa piirduski. Mina olin teda näinud hobuse seljas vaid paaril korra, nii-öelda olude sunnil: laskurkorpuse naasmisel Kuramaalt Tallinna pärast sõja lõppu ning ühel suvelaagri avamisel. Takistusi mulle küll ei tehtud, kuid ei soodustatud ega õhutatud ka millegagi, pigem püüti mu huvi "kanaliseerida" mujale — tennis, ujumine, suusatamine. Kenad alad kõik, kuid mitte minu jaoks. (lk 19)
• Minu ratsuks oli Astra. Kuid sedamööda, kui kindlamini sadulasse sain, selgus kurb tõsiasi, et ilus trakeeni tõugu Astra polnud hüppehobuseks välja õpetatud. Hüppamata aga sellepärast ei jäänud. Minu treeneriks oli korpuse veterinaarteenistuse ülem polkovnik Evald Nõmm. Ta oli ise hea sportlane ja üpris nõudlik treener. Algul piirduski naiskond ainult minuga. Hiljem lisandus ka teisi, sest võistluste programm nägi ette ka naissportlaste osavõtu. Meeskonna moodustasid suures osas ohvitserid, kes olid teeninud enne sõda Eesti Vabariigi Kaitseväes ning olid hea ettevalmistusega. Hobused vajavad ju iga päev "liigutamist". Mina olin üliõnnelik, kui mõni sõitja tulemata jäi ning sain teda asendada. Hakkasin osalema kõikidel võistlustel ja endagi üllatuseks edukalt. Meeles on kurioosne juhtum, kui võitsin isa poolt parimale ohvitserile välja pandud rändauhinna. Kodustele see nalja ei teinud, aga auhinna sain enesele. (lk 20)
• Esimest korda võistlesin üleliidulistel ratsavõistlustel 1947. aastal koolitüdrukuna. Sõitsin hobusel Tahiita, kelle oli spordihobuseks ette valmistanud leitnant Tohver. Ja ette valmistatud oli ta hästi, võitsin raskema klassi takistussõidu. Hobune oli väikest kasvu, tähelepandamatu välimusega, kuuldavasti oli sõja ajal välikööki vedanud. Võistlesid veel mitmed Moskva ja Leningradi võistkonnad, ka grusiinlased. Neil olid enamasti pilkupüüdvad trofeehobused, kes välikööki küll vedanud polnud. Kui hobused kõrvale jätta, siis äratasime Moskvas tähelepanu küll: Eesti naiskonnale olid disainitud kahed vormiriided, ühed rahvariiete motiividel, teised valged. Kuna liikusime alati koos, siis meist mööda vaadata ei saanud. (lk 20–21)
• Tahiitaga tulin raskema klassi takistussõidus esimeseks, täpsemalt — Nõukogude Liidu tšempioniks. Meie treener Evald Nõmm, keda juba nimetasin, oli hariduselt loomaarst (hiljem Tartu ülikooli ja EPA professor) ning seetõttu olid meil kindlad reeglid ja rituaalid hobuste kohtlemisel. Lühidalt, teadsime üht-teist loomade tingitud refleksidest ja iseloomust. See nõudis pärast takistussõidu lõppu kohe hobuse seljast mahatulemist, sadulavöö vabastamist ja loomakese tänamist — enamasti suhkrutükiga, vahel ka leiva või porgandiga, mis pidid taskus olema. Nii talitasin ka Moskvas. Siis selgus aga, et ükski fotograafidest polnud mind võistluste ajal pildistanud: sõitja tundmatu, hobusel polnud "kaubanduslikku välimust". Tahiita oli juba võistluspaigalt ära viidud ja mina ei saanud ausalt öeldes aru, mida mult taheti. Korraga talutati mu juurde üks silmapaistev tõutäkk ja paluti selga istuda. Keeldusin — osalt põhimõtte pärast, et võõraste sulgedega ma ennast ei ehi, osalt vist kartsin võõrast täkku. Pärast said kaaslased kaua naerda: ma olevat "korvi andnud" ei´kellelegi muule kui Jossif Stalini enda pojale, lennuväe kindralmajorile Vassili Stalinile, sest uhke täkk kuulus temale. Vassili Stalin oli tõepoolest suur ratsaspordifänn ja mul tuli hiljem, Moskva päevil, temaga veel kokku puutuda. (lk 21-21)
• Siirdusin Tartusse juurat õppima. Mu valik vanemates vaimustust ei tekitanud, kuid sain siiski vaikiva nõusoleku. Küllap tingis otsuse mõnel määral ka fakt, et mu isa oli enne sõda selle teaduskonna lõpetanud, olin saanud "nuusutada" ta konspekte ning arvasin, et selles teaduskonnas õppides jääb aega ka spordi jaoks. Nimelt rajasid samal ajal Tartus ratsaspordibaasi minu treener Evald Nõmm ja kehakultuuriteaduskonna dekaan Fred Kudu. Elukutseliseks sportlaseks ma saada ei tahtnud. Teatav tõmme oli arstiteaduskonnal, kuid teadsin, kui suur on seal õpikoormus ja... lühidalt: hobused nõudsid oma. (lk 22)
• Esimene kursus sai läbi, jagasin end õpingute ja ratsutamise vahel. Ema pealekäimisel püüdsin tegelda ka tennisega, kuid veendusin peagi, et hobused teisi jumalaid enda kõrval ei salli. (lk 22)
• Korpust enam polnud, isale oli pakutud õppejõu kohta kas mõnda Leningradi või Moskva sõjaväelisse õppeasutusse, sest enne Eesti Laskurkorpuse formeerimist, sõja ajal Nõukogude Liidu tagalas, oli ta olnud lühikest aega seal ühes akadeemias õppejõud. Nagu pärast olen kuulnud emalt, ei võtnud ta neid pakkumisi vastu, sest ei soovinud lahkuda kodumaalt. Tema tööstaažiga oli ka omaette nali. Pensioniõigusliku staaži andis teenistus tsaariarmees ja Punaarmees, Eesti Vabariigi periood mitte. Kuid hiljem olevat eesti laskurkorpuses teeninud kaadriohvitseridele lubatud teenistus Eesti Vabariigi Kaitseväes arvata siiski staaži hulka, sest sellel ajal omandatud haridust ja saadud auastmeid tunnistati. (lk 23)
• Viimasel koduskäigul Tallinna käisin koos isaga Tallinna Sõjaväekalmistul ühe tema kateedri ohvitseri matustel. Kuulsin, et lahkunu abikaasa ja enam-vähem minuealine tütar olid enne Eesti järjekordset vallutamist sõjapõgenikena Rootsi jõudnud. Alles hiljem sain aru, kui lausa lapsemeelselt naiivne olin, kui küsisin: "Aga isa, kas meie ka poleks saanud ära minna?". Vastus oli umbes niisugune: meie sinuga ehk veel, aga minu alluvate suhtes olnuks see reetmine. See oli minu ainus jutuajamine isaga sel teemal ja vist üldse üks viimaseid temaga. (lk 24)
• Läbisõidul Volossovost peatusime Anton Vahti kodus. Tal oli palju õdesid, ei ühtegi venda. Kuulsin Antonilt, et pärast vanemate ja teiste külaelanike represseerimist nõukogude võimu poolt oli Volossovo meesteta küla — kõik olid kaotanud oma mehed. Anton arvas end pääsenud seeläbi, et oli abielludes võtnud endale naise nime ja lasknud end tööle värvata Kaug-Põhja. (lk 25)
• Šuvalovos oli aga isal minu pärast sanatooriumi juhtkonnaga arusaamatusi olnud. Minu vene keele oskus oli ülimalt napp. Lugemisvaraks olin aga kaasa võtnud Mihhail Šolohhovi "Vaikse Doni" teise köite saksa keeles, sest eesti keeles oli selleks ajaks ilmunud ainult esimene osa. Ju seal pargis keegi oli minu ümber keerutanud ning siit arupärimine isale: kuidas on võimalik, et Nõukogude kindrali tütar loeb fašistlikku kirjandust ja ei oska vene keelt?! (lk 25)
• Leningradist läbisõidul viis isa Kaasani peakiriku lähedale ühte majavalitsusse ära korterivõtmed. Nimelt eraldati sõja ajal Leningradis korpuse juhtkonnale, sealhulgas isale, korterid. Isal polnud seda vaja ja ta viis lihtsalt võtmed ära, kuid tädikesed majavalitsusest vaatasid isa kui arulagedat: küll võib üks eesti kindral olla loll, et ei tee kalli korteriga äri, vaid paneb meile võtmed lauale. (lk 25)
• Ent tulen tagasi Ülemiste jaama ja Anton Vahti juurde. Siin kuulsin, et vanemad on arreteeritud ning sain soovituse, et mul tuleb nii ruttu kui võimalik Eestist kaduda. Tartus möödusid mõned päevad otsekui unes. Minu ees sulgusid ülikooli uksed, head sõbrad olid mind ilmselt kartma hakanud. Moskvast aga tuli kiri järelepärimisega, miks ei ole sinna jõudnud dokumendid mulle meistersportlase nimetuse andmiseks. Moskvas elas ja töötas isa korpusekaaslane, suurtükiväe ülem kindralmajor Karl Aru. Tema pere andiski nüüd mulle peavarju ja muudki abi, sisuliselt varjas mind represseerimise eest. See pere oli kolmekümnendate aastate lõpus kogenud, mida tähendavad repressioonid, ja eriti seepärast imetlen tänaseni nende vaprust ja heatahtlikkust. Ma ei oska praeguseni ette kujutada, milliseks oleks mu saatus võinud nendeta kujuneda. (lk 25–26)
• Niisiis — Moskva. Tuli muidugi ka seal veel ette raskusi ja muresid, kuid kevadisteks Moskva oblasti võistlusteks olin juba treeneripalgal spordiühingu Spartak ratsakoolis, sõiduks sümpaatne trofeetrakeen Navigaator ja tuba Moskva lähistel Spartaki hipodroomi sportlaste ühiselamus. Pidin esinema ka kohe esimestel võistlustel, kuid mulle öeldi delikaatselt, et targem on mitte rutata ja valmistuda parem sügisesteks Nõukogude Liidu esivõistlusteks. Hiljem kuulsin, et Tartust olid "heasoovijad" avaldanud protesti, et rahvavaenlase tütar on end pealinna peitnud. Tookord ma seda ei teadnud ja olin üpris rahul, et kohe esimestel võistlustel sõitma ei pidanud. (lk 26–27)
• Tavakohaselt oleks võistluste avamisel pidanud lipu heiskama ka eelmise aasta kõrgema klassi takistussõidu võitja, see tähendab mina. Nendel võistlustel oli kohal ka eestlaste võistkond. Enne avamist saadeti mulle sõna, et kuulaksin hoolega, kas minu nime ikka nimetatakse võistluste avamisel. Nimetati ja nimetajaks oli eakas kunagise 1. ratsaarmee juhataja marssal Semjon Budjonnõi. Aga eellugu oli järgmine: kui talle anti lipuheiskajate nimed, küsinud ta, et kus on läti koolitüdruk Lācis (Eesti või Läti, Lukas või Lācis, elatanud marssali jaoks polnud sellel mingit vahet). Siis oli üks Eestist pärit "heasoovija" teatanud, et Eesti võistkond avaldab protesti tema osavõtu vastu ja ta ei ole enam Eesti võistkonnas. Selle peale tuli vahelehüüe, et ta on Moskva Spartakis. Lugu läks Budjonnõi jaoks segaseks, ta ulatas märkmikulehe nimedega ühele Moskva kohtunikest, palus nime kirja panna ning lõpptulemusena tuli mul ikkagi lipp heisata. (lk 27)
• Paar aastat kulges mu elu Moskvas stabiilselt. Tegin korduvalt katset isa kohta midagi teada saada. Emaga oli kontakt tekkinud: ta oli Siberisse asumisele saadetud ja minu ülesandeks oli talle pakkide saatmine. Moskvast oli see keelatud, nii tuli mul elektrirongiga mõned jaamavahed kaugemale sõita. Isa kohta sain teada, et ta on kurikuulsas Lefortovo vanglas eeluurimise all, kokkusaamisi ei lubatud. NSVL Ülemkohtu Sõjakolleegiumi otsusega mõisteti talle mõistagi 25 pluss 5 aastat. See tehti mulle teatavaks — ja mitte ainult mulle — ning minu töökohas soovitati mul kaukaaslaste ettepanekule Gruusiasse tulla positiivselt vastata. (lk 27–28)
• Abhaasias ja Gruusias oli mu elu omaette võttes huvitav. Arvan, et selles oli oma osa ka eestlastel-väljarändajatel, kelle miljonärkolhoosid olid tuntud ja jõukad, vaatamata sealgi aset leidnud repressioonidele. Tööalast suhtlust mul nendega polnud, küll aga isiklikke kontakte endiste korpusepoistega. Kuna sealgi olin spordis edukas, jõudsid minu fotod lehtedesse. Nii need suhted tekkisidki. Põhjustest, miks olin Eestist lahkunud, ma saladust ei teinud ja poleks olnud mõtetki. Pean möönma, et mu poliitiliselt kahtlane päritolu kujundas seal pigem positiivse imago. (lk 28)
• Tekkinud oli ka kontakt isaga, kes oli saadetud Taišeti vangilaagrisse. Paraku võttis ühenduse leidmine aega, sest isal oli üpris piiratud kirjavahetuse õigus. Eestist kartsid mõned adressaadid minuga ühendust võtta. Kui üks tema kirjadest oli jõudnud Evald Nõmmeni, saime lõpuks ühenduse. Paraku mitte kauaks, pikaajaline omaste abita möödunud aeg ja ebainimlikud tingimused vangilaagris olid teinud oma töö ja isa suri 1953. aastal mai algul. Legendi kohaselt olevat isa vabastatud kohe pärast Stalini surma (5. märts 1953), kuid dokumendid selle kohta jõudsid kohale hilja, samuti olevat ta maetud kindralimundris. (lk 29)
• Kui olin ülikoolile saanud esitada oma isa postuumse rehabiliteerimise tõendi, ootas mind ees veel üks lõbus seik, seda küll tagantjärele vaadates. Eksmatrikuleerimise ajal 1950. aastal ei teadnud ma endal olevat ühtegi võlgnevust ega hinnet alla "väga hea". Vastusest minu ülikooli tagasivõtmise avaldusele lugesin aga, et seda tehakse tingimusel, kui likvideerin kahe nädala jooksul kõik võlgnevused. Selgus, et õppeprogrammi muudatused olid mulle tekitanud kolme eksami ehk seitsme semestri ulatuses võlgnevusi. Sel momendil tundus, et nüüd aitab, elatakse ju ka ilma Tartu ülikooli hariduseta. Aga sõprade heatahtlik surve või mulgi geenid — toime ma nende eksamitega ettenähtud tähtajaks tulin ning kolmandale kursusele läksin juba statsionaarse üliõpilasena, kellel võlgnevusi ei ole. Vahe oli selles, et kui stuudiumi algul olin olnud kursuse "beebi", siis kolmandal kursusel olin üks vanemaid. (lk 30–31)
• Tõenäoliselt Tartus saanuksin ma ka ratsaspordiga taas tegeleda. Tallinnas mäletatavasti kardeti, et äkki õpetan ratsud riigivastaseks. Võtsin end kokku, olin paar ööd magamata, ja langetasin otsuse, mis toona polnud kerge. Ligemale kolm aastat oli möödas aktiivsest sporditööst, õpingutes oli vaheaeg olnud kaheksa aastat. Seda kõike ei saanud teha olematuks. Otsustasin: spordiga olgu lõpp. See otsus ei tulnud kergelt, koguni raskemalt, kui seda tehes arvasin. Kulus aastaid, enne kui läksin vaatama võistlusi. Seda tuli teha ametialase kohustusena, kui olin juba taas iseseisvas Eestis Tartu linnavolikogu esimees — püüdsin kaasa aidata selle spordiala arengule Tartus. (lk 31)
• Kui olin jälle tagasi ülikoolis, tuli mul enda jaoks vastata küsimusele, kas mitte jätkata õpinguid kaugõppes. Dilemma lahenes tänu mu emale: ta oli kategooriliselt kaugõppe vastu ja ma oleksin teda väga solvanud, kui oleksin keeldunud tema abist, sest isa postuumse rehabiliteerimisega oli kaasnenud ka pisut "vaba raha". (lk 31)
• Ka dotsent Talvikul tuli veidi aega pärast üliõpilast Lukast ülikooliga hüvasti jätta. Tallinnas oli meil ühiseid tuttavaid ja nii oli ta minu elu ja saatusega kursis. Otsis ta mind aga seetõttu, et temagi ellu oli tulnud pööre: ta asus Tallinnas tööle Juriidilise Komisjoni seaduseelnõude osakonna juhatajana. Selle osakonna ees oli sel momendil avar tööpõld: hakati koostama vabariiklikke koodekseid. Selgituseks niipalju, et "suveräänsetel" Nõukogude vabariikidel polnud just palju suveräänseid õigusi seadusloomes, kuid terminoloogia väljatöötamise ja seadusandliku tehnika kujundamise osas küll. (lk 32)
• Niisiis oli minust ühtäkki saanud töötav jurist, ametinimetuseks oli "konsultant". See mind pisut hirmutas: argitähenduses oli mul konsultandist ettekujutus kui staažikast habemega juristist. Aga Edgar Talviku ja teiste konsultantide moraalsel toel söandasin vette hüpata tundmatus kohas. (lk 32)
• Tihti tuli laskuda korrus allapoole, asutusse, mida tunti Glavliti nime all. Kui ma ei eksi, siis eesti keeles oli selle hirmuäratava kontori nimetus "riiklike saladuste trükist hoidmise peavalitsus". Tihti tuli seal vihastada, aga sai ka nalja. Eeskiri, mida toimetajatel oma käes ei olnud, nõudis, et trükisõnas "eriside töötajad" olla ei tohi, välja arvatud juhtudel, kui nii on kirja pandud mõnda avalikku seadusandlikku akti. Kirjastasime pensioniseaduse kommenteeritud väljaannet. Poolrasvases trükikirjas on seaduse tekstis kenasti kirjas "eriside töötajad", kommentaarides aga tavalises trükikirjas meie autorite selgitused. Trükiluba ei anta: tuleb ette "eriside töötaja". Seekord otsustasin põikpäise tsensoriga sõdida ja mitte ümber laduda, jaburdus tundus sedapuhku juba liig nõme olevat: ühel ja samal leheküljel ühes kohas võib see "eriside töötaja" olla, paar rida allpool autoritekstis aga mitte. Arvatagi, et mul tuli alistuda. Kirja sai "käesolevas paragrahvis mainitud sidetöötaja". (lk 33)
• Tartu linnas ei tohtinud olla sõjaväge ega lennuvälja. Ühes turismibrošüüris oli sattunud üks "furaška" paistma rahvahulgast — nood viisid mingil tähtpäeval surnuaiale lilli. Ei aidanud põhjendus, et ta võis olla vanaema juures puhkusel — terve trükitud tiraaž tuli lahti lammutada. Tuleb aga tõdeda, et seda sorti finessid olid omaette värskendavad, ei lasknud unustada, kuhu riiki on saatus su elama paisanud. (lk 33–34)
• Ülikooli lõpetamise järel olin pälvinud kallilt alma mater'ilt veel ühe "psühhotrauma". Kohtasin juhuslikult kohvikus dekaan Paul Vihalemma. Professor avaldas imestust, et ma polnud esitanud pabereid aspirantuuri astumiseks. Vastasin avameelselt, et minu teada tehakse selleks tavaliselt ettepanek ja liiati minul ei maksa ilma selleta kandideerida, olen saanud juba piisavalt kõrvetada. Paul Vihalemm soovitas siiski kriminaalõiguse alal dokumendid sisse viia. Võtsin soovitust tõsiselt ja sain oma paberid esitada sõna otseses mõttes kaheteistkümnendal tunnil. Eksamile minnes selgus, et kandidaate on koguni kolm. Olin ainus, kes sooritas kõik eksamid hindele "väga hea". Aspirantuuri mind aga ei võetud. Arvata võib, et puudus üks pisike punane pilet. (lk 34)
• Kirjastuses tõusetus toimetuse juhataja ametikohale asudes parteisse astumise küsimus. Vältimaks järjekordseid komplikatsioone, astusingi. Pole ma esimene ega viimane, lohutasin ennast. Kirjastuses töötamise jooksul ei tulnud mul seda sammu kahetseda, ma ei pidanud milleski oma südametunnistusega vastuollu minema. (lk 34–35)
• Juba juriidilises komisjonis tekkis mul palju tööalaseid kontakte Ilmar Rebasega, kes oli juhendanud mu diplomitööd. Temal lasus põhitöö kriminaalkoodeksi projekti koostamisel, minul tuli osakonnas tegelda sama valdkonnaga. Ma ei tahtnud ka ennast aspirantuuri võtmata jätmise pärast kaotanuks tunnistada, sooritasin teaduste akadeemia juures kandidaadi miinimumi eksamid ning hakkasin Ilmar Rebase juhendamisel tasapisi dissertatsioonile mõtlema. Kui mu juhendaja oli kaitsnud Moskvas oma doktoritöö ja asus Tartusse täie kohaga tööle, siis selgus mulle, et pean muutma ka oma elukorraldust. Aasta pärast Ilmar Rebase Tartusse kolimist jätsin raske südamega hüvasti armsaks saanud kirjastuseperega.

Juhtuski nii, et Tartus ei saanud advokaadiks mitte Jaan Lukas, vaid tema tütar Aino-Eevi.

30. oktoobril 1968. aastal abiellusin Ilmar Rebasega.

Algul oli mul veel töiseid kontakte kirjastustega, tegin mõned tõlke- ja lepingulised toimetamistööd, ajapikku piirdusin üksnes advokaaditööga. Jätsin pooleli ka kandidaaditöö — perekonnasisene juhendamine tundus olevat kuidagi naljakas. Peamiseks põhjuseks oli aga vajadus taas uut ametit õppida. (lk 35)

• Üpris varsti pärast advokaadiks saamist valiti mind advokatuuri presiidiumi liikmeks (praegu juhatus). Presiidiumil lasus üsna mitmetahuline ülesannete koorem. Ma ei tahaks pikemalt peatuda paratamatult bürokraatlikel ülesannetel, mis kaasnevad iga organisatsiooni juhtimisega. Olulisemaks pean ise retrospektiivselt elulist vajadust advokatuuri institutsiooni kaitsta väljastpoolt tulnud rünnete eest. Formaalselt oleksime ju näiteks kriminaalprotsessis olnud võrdsed prokuröriga, reaalses elus tuli aga "võrdsus" tihtipeale valu ja vaevaga kätte võidelda. (lk 36)
• Igal advokaadil on oma ala, kas üks või paar õigusharu on paratamatult tugevamad. Normaalses ühiskonnas on see kõikjal aktsepteeritud. Aga mitte ebanormaalses, kus tegutses ENSV Advokatuur. Meil jälgiti rangelt, et ajaksime igat sorti, see on kriminaal-, tsiviil-, perekonnaõiguse jne asju, teenindaksime asutusi ja ettevõtteid lepingulises korras ning annaksime kodanikele tasuta õigusabi. Eks me nii tegimegi, elu paraku viis igaühe mõnes osas tõsisema spetsialiseerumiseni. (lk 37)
• Paraku on advokatuuri tabanud "metropolistumine" nagu üldse Eestit: paljud nooremad katsuvad kärmesti leida endale töötamispaiga Tallinnas. (lk 37)
• Advokatuuri dünaamilise arengu silmapaistvamaks hetkeks tuleb lugeda 20. ja 21. veebruaril 1992. aastal Tallinnas toimunud üldkoosolekut, tegelikult Eesti Advokatuuri (taas)asutamise koosolekut. Sellel üritusel andsid töötavad advokaadid pidulikult vande ning minulgi tuli harjuda, et sealtpeale pole ma mitte lihtsalt advokaat, vaid vandeadvokaat. (lk 37–38)
• Olime kitsamas sõprade ringis kaheksakümnendatel tihti arutanud, kui kaua see mõistusevastane riiklik moodustis püsib. Mäletatavasti kaldus arvamus üldiselt sajandivahetuse poole. Õnneks eksisime. Rahvarindega liitumine tõi mulle ootamatult ligi neljaks aastaks töökoha vahetuse. Minu üllatuseks valiti mind linnanõukokku, kes nimetas end kohe linnavolikoguks. Olin siiralt ehmunud, kui volikogu istungil esitati mind, volikogu ainsat naisliiget, esimehe kandidaadiks. Keegi polnud varem sellesuunalist vihjetki teinud. Helistasin koju. Ilmar Rebane jättis küsimuse sajaprotsendiliselt minu otsustada. Lõpuks vastas ta minu niutsumise peale tüdinenud häälega: kuule, kui sa hobustega hakkama said, saad nende 48 mehega ka. Nõustusin siis kandideerima ja osutusin valituks. Tuli oma tegevus advokatuuris mõneks aastaks peatada. (lk 38)
• Töö Tartu linnavolikogu esimehena oli toona pingeline, aga huvitav. Tartu oli ju nõukogude perioodil kinnine linn ja sõjaväge oli siin lennuväljal piisavalt. Ometi kulgesid asjad kuni Nõukogude vägede lahkumiseni Tartus rahulikumalt kui Tallinnas. Olin siis ja olen praegugi arvamusel, et suuri teeneid oli selles kindralmajor Džohhar Dudajevil, kes oli garnisoni ülemaks. Kui peaminister Tiit Vähi külastas Tartut ja läks koos kaaskonnaga, sealhulgas mina, kindral Dudajevi kabinetti Barclay platsi ääres, siis sellega sisenesin mina oma isa endisesse kabinetti. (lk 38–39)
• Volikogu esimehena oli mul ka au vastu võtta suursaadikut Ernst Jaaksonit, kui ta käis üleminekuperioodil pooleldi inkognito Tartus. Härra Jaakson oli Tartus esmakordselt. Minu ülesandeks oli pakkuda talle hommikueinet ja sõidutada teda Tartus ringi niikaua, kui ta soovib. Ta palus endale näidata ka ülikooli raamatukogu. Kui jõudsime raamatukogu juurde, märkasin, et härra Jaakson pööras enam tähelepanu kõrvalhoonele, endisele julgeolekumajale. Sellest järeldasin, et tal on teatav ettevalmistus Tartu vaatamisväärsuste osas olemas. (lk 39)
• Mälestuseks mõneaastasest "ekskursioonist" lokaalpoliitikasse on mul Tartu medal, mille Tartu linnavalitsus otsustas mulle anda Tartu linnale osutatud eriliste teenete eest. Koos Tartu medaliga sain linnavalitsuselt mälestuseks koopia Tartu linnavolikogu otsusest nr 62 3. veebruarist 1994, see käis 2005. aasta hansapäevade korraldamise kohta Tartus ja sellel on 30. juunist 2005. aastast Tartu linnavalitsuse resolutsioon "Täidetud". (lk 40)
• Eesti Vabariigi taastamine lisas ka Ilmar Rebasele uusi väljakutseid, ehkki ta tervis oli hakanud tasapisi halvenema. Sellest kirjutab üksikasjalikult siinsamas raamatus tema õpilane Uno Lõhmus. Piirdun vaid märkega, et osaledes tema pereliikme ja vandeadvokaadina Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Seltsi ning õigusteadlaste päevade traditsioonide taastamises, tundsin ma suurt moraalset rahuldust: elu jooksul mitmete tuuleveskitega juristi kutse omandamise eest võitlemine oli lõpuks end õigustanud. (lk 41)
• Ilmar Rebane jõudis veel pidada Salzburgi ülikooli õigusteaduskonnas loengu Eesti õigusteaduse arengusuundadest ja esineda Viinis ühel rahvusvahelisel teaduskonverentsil. Viimasega seoses tahan meenutada kahte momenti. Seda konverentsi juhatas kolm professorit, kes kõik olid Balti juurtega: Henn-Jüri Uibopuu, Boriss Meissner ja Ilmar Rebane. Minul isiklikult aga oli üllatus, kui sain tuttavaks proua Meissneriga. Ta valdas perfektselt eesti keelt ning küsis kohe mu perekonnanime kuuldes ka eesnime. Selgus, et minu beebieas olime Nõmmel elanud ühes majas ning enne ümberasumist oli ta pere külastanud meie peret ka Tartus Barclay platsi ääres. Loobusime üheks päevaks konverentsil osalemisest ega jõudnud Viinis ära imestada, kui väike see ümmargune maakera ikka on. (lk 41–42)
• Asunud elama Tartusse, tundsime mõlemad Ilmar Rebasega igatsust mere järele. Samas vajasime "statsionaari" kusagil väljaspool Tartut. Kui külastasime Saaremaal sõpru Liiveseid nende Sassiniidi talus, oli kiusatus sealt naabrusest parasjagu müügil olnud kaluritalu ostmiseks suur. Tartust nädalavahetustel Saaremaale käia on — vähemalt oli tollal — keeruline. Loobusime sellest ostust nukralt, kuid lohutuseks saime osta omale Otepää lähistele Kääriku spordibaasi juurde Konno taluhooned. Kuigi neid tuli remontida, püüdsime aegamööda taastada algse taluarhitektuuri. Suureks puuduseks oli esialgu fakt, et hooned olid ebaõdusalt lagedal. Seal selgus peagi, et meil on üks ühine kirg — nimelt puude istutamine. Toona veel majapidamistes tegevad naabrid ei jõudnud ära imestada meie puudejanu. Järvselja majandis töötasid mu kunagised ratsaspordikaaslased Aino ja Heino Kasesalu. Võlgnen neile tänu mitme haruldasemat sorti puuistiku eest. Minu hasardis on neid puid sinna vahest liiga tihedaltki saanud, aga seda turvalisemalt ma nüüd ennast seal tunnen. (lk 42)