Mine sisu juurde

Anna Škodenko

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Anna Škodenko (sündinud 22. detsembril 1986 Tallinnas) on Eesti kunstnik.

Intervjuud ja vestlusringid

[muuda]
  • Rahvusküsimuse teravaim periood langes ajale, millal ma polnud veel niivõrd teadlik, nii poliitiliselt kui ka puhtinimlikult. Seetõttu olen mitmeid küsimusi tunnetanud traumana, mida püüdsin ära unustada. Mul polnud jõudu sellega teadlikult tegeleda – kui midagi on liiga palju, reageerid vaikimisega ning üritad elada edasi, jääda ellu mõnes teises valdkonnas. Mulle meeldib, et me oleme kõik erinevad, ja mulle meeldivad eri keeled ja rahvused. Seetõttu otsust, et meil on riigis justkui üks hea rahvus ja on üks halb rahvus, oli mul võimatu mõista, nagu ka praegu on võimatu seda unustada ja andestada. 1990. aastatel põhi- ja keskkoolis õppides tunnetasin, et "oma" ja "võõras" oli väga terav ja valus küsimus. Kui tuttavad eestlased lohutasid mind, et olen "normaalne venelane", traumeeris see ehk rohkemgi kui sirgjooneline diskrimineerimine. Tekkis tunne, et sa kuulud sellele, kes nimetab sind normaalseks, kuid mingi hetk on sul oht libiseda tagasi ebanormaalsusse. (lk 133)
  • Astusin EKA-sse 2005. aastal ja see oli esimene koht, kus tundsin end inimesena. Võib-olla siit tulebki minu kalduvus abstraktsete teemade poole, sest esimest korda elus tekkis mul tunne, et oleme kõik võrdsed, ja rahvuslik päritolu jäi tagaplaanile. (lk 133)
  • Kui mõtlen rahvusliku küsimuse peale, on mul järjest tugevam tunne, et mul pole siin midagi öelda. Olen kogu elu võidelnud selle vastu, et oleks range jaotus õigeks ja valeks. Seetõttu on sirgjooneline patriotism minu silmis väga ohtlik: mulle on vastumeelne, et inimese üle mõistetakse kohut selle järgi, mis on tal kaasa sündinud. Samas ka üldinimlikud teemad on poliitilised. Sa ei saa rääkida poliitikast, kui ei tunne end selle ühiskonna osana – ma väga pikalt ei tundnud end Eesti ühiskonna osana ega saanud võtta sõna poliitilistes küsimustes. See on aja möödudes muutunud, kuid ikkagi on minu jaoks lihtsam olla Universumi, mitte Eesti kodanik. Kokkupuuted Venemaa kaasaegse kunstimaailmaga olid mul valdavalt positiivsed, kuid viimasel korral tekitas koostöö Tretjakovi galeriiga tunde, et olen tagasi Nõukogude Liidus. Mõtlesin tookord isegi, et nüüdsest ma vene keelt emakeelena erialaselt ei räägi! See pole enam minu jaoks põhikeel. (lk 135)
  • Mul on raske väita, et tahan oma kunstiga midagi öelda. Tahan eelkõige uurida, mõista. Mulle meeldib, et saan luua oma töödes omaette maailma. Selles on ehk teatud määral eskapismi. On olemas teatud piir, mis määratleb, mida sa saad öelda ja mida mitte. Arvan, et praegu on vähem poliitilist kunsti rahvuse teemal, sest seda on olnud niivõrd palju ja enam ei jaksata sellest rääkida. Pole ka lootust, et sind mõistetaks, kui räägid millestki, mis on sinu jaoks niivõrd isiklik. (lk 135)
  • Kui mõtlen rahvuse küsimuse peale minu endaga seoses, tunnen end pigem kodutu ja rahvusetuna. Kunagi mõtlesin, et keel määrab palju, samas ei saa ma öelda, et just vene keeles loen või räägin praegu kõige rohkem. Kui mõtlen selliste venelaseks olemise stereotüüpidega töötavate tegelaste peale nagu Gordin, siis teatud määral nad mulle meeldivad – see on ju huumor, satiir. Selles on midagi elutervet, et saame naerda selliste asjade üle. (lk 136)


  • Mingil hetkel ma avastasin, et kui ma jalutan Brüsselis, siis ma lähen natukene närvi - mõned asjad häirivad, nagu prügi, mida on hästi-hästi palju tänavatel, või mingid katkised asjad. Ühel päeval ma võtsin kaamera ja hakkasin pildistama neid asju ja siis kohe ma tundsin ennast palju paremini.
  • [Kunstiresidentuurist:] Kui sa lähed uude keskkonda, siis sa tahad endas ka muutust, sa ootad, et äkki nüüd tuleb midagi sellist, mida ma ei ole varem teinud või mille peale ma pole tulnud.
  • [Brüsseli kaootilisuse kooskõlast päevauudiste ja loominguliste otsingutega:] Viis aastat tagasi oli palju rohkem konkreetseid teemasid, mis pakkusid huvi. Nüüd on võib-olla see teatud kaos ja arusaamine, mis aeg see on, mis toimub.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Anna_Škodenko&oldid=98682"