Joseph Conrad

Joseph Conrad, 1904.

Joseph Conrad (sünninimega Józef Teodor Konrad, 3. detsember 1857 – 3. august 1924) oli Poolast pärit Briti kirjanik.

"Lord Jim"

Tsitaadid väljaandest: Joseph Conrad, "Lord Jim", tlk A. H. Tammsaare, 1931; Vikitekstid (algupärand ilmus 1900).

I ptk

• Vesisellil pole eluilmas vaja sooritada mingit eksamit, kuid temal peab olema hakkamist abstraktses mõttes ja ta peab suutma seda tõestada tegelikult. Tema ülesanne seisab selles, et võita teised vesisellid, kihutades purjedel, aurul või aerudel igale laevale vastu, mis mõtleb ankrut heita, tervitada lõbusalt kaptenit ja pista talle nii või teisiti oma kaart — laevavarustaja ärikaart — pihku ning tüürida ta tema esimesel maandumisel kindlasti, kuid ilma silmatorkavuseta avara, koopataolise äri juurde, mis on täidetud laeval söömiseks ja joomiseks määratud asjadega ja kust võib saada kõike, et teha laev sõiduvalmis ning ilusaks, alates ketihaakidega ankruahelale ja lõpetades laevapära ehete lõigeteks määratud kuldlehtede kaustikuga ning kus laevajuht ise võetakse vastu kui vend laevavarustaja poolt, kuigi see näeb teda täna esimest korda. Seal leidub jahe elutuba, tugitoolid, pudelid, sigarid, kirjutustarbed, sadamamäärused ja võõruslahke soojus, mis sulatab meremehe südames kolmekuise reisi soola. Nõnda alustatud tutvuse peab vesisell alal hoidma oma igapäevaste külaskäikudega kogu selle aja, mil laev viibib sadamas. Kaptenile on ta ustav nagu sõber ja tähelepanelik kui poeg, omades Hiiobi kannatlikkuse, naise omakasutu andumuse ja joogisõbra lõbususe. Hiljem esitatakse arve. See on kena ja inimlik elukutse. Sellepärast on häid vesiselle vähe. Kui mõnel vesisellil, kes omab hakkamist abstraktses mõttes, on veel see eelis, et ta on saanud meremehe kasvatuse, siis on ta oma peremehele kullaväärt ja teda arvestatakse väga. (lk 17-18)
• Valgetele rannakaubanduses ja laevakaptenitele oli ta ainult Jim — muud midagi. Muidugi oli tal veel teine nimi, aga ta valvas hirmuga, et seda ei nimetataks. Tema inkognito, mis oli auklik nagu sõel, polnud määratud varjama isikut, vaid teatud tõsiasja. Kui tõsiasi tungis läbi inkognito, lahkus ta silmapilk rannalinnast, kus ta sel hetkel juhtus olema, ja läks kuhugi teise paika — harilikult kaugemale idasse. Ta hoidus rannalinnadesse, sest ta oli ju maapaos viibiv meremees ja omas hakkamist abstraktses mõttes, mis ei kõlvanud millekski muuks, kui aga vesiselli elukutseks. Ta taganes heas korras tõusva päikese poole ja tõsiasi järgnes talle juhuslikult, kuid paratamatult. Nõnda siis tunti teda aastate jooksul järgemööda Bombays, Kalkuttas, Rangunis, Penangis, Bataavias — ja kõigis neis peatuspaikades ta oli lihtsalt vesisell Jim. Hiljem, kui tema terav väljakannatamatuse taju peletas ta alatiseks rannalinnadest ja valgete inimeste seltsist neitsilikku ürgmetsa, malailased džunglikülas, mille ta oli valinud oma kahetsusväärse kalduvuse varjamiseks, lisasid tema ainusilbilisele inkognitole juurde veel teise sõna. Nemad hüüdsid teda tuan Jim, mis sama hea kui lord Jim. (lk 18-19)
• Sünnilt oli ta pärit kirikumõisast. Paljudki heade kaubalaevade juhid tulevad neist vagaduse ja rahu sadamaist. Jimi isa omas kindlaid tunnetisi tunnetamatust, mis aitavad õiglaseks teha onnielanikke, ilma et rikuksid nende meeleolu, kel eksimatu Ettenägemus võimaldanud elada härrastemajades. Väike kirik mäekingul on sammaldunult hall nagu kalju, vilkudes läbi narmendava rohelise lehestiku. Ta on seal seisnud juba sajandeid, kuid puud tema ümber mäletavad ehk veel nurgakivi panekut. Alamal helkis kirikumõisa punane esikülg sooja varjundiga keset muruplatse, lillepeenraid, pedakaid, millest tagapool viljapuuaed, pahemal kivitatud karjaaed ja pikuti telliskivimüürile toetuv libamisi klaaskatusega taimehoone. Koht oli perekonnale kuulunud põlvedekaupa; ent Jim oli üks viiest pojast ja kui vabal ajal kerge ajaviite-kirjanduse lugemisega tema meremehe elukutse oli tulnud ilmsiks, saadeti ta kohe "merekaubanduse ohvitseride õppelaevale". (lk 19)
• Kuna ta oli kehaliselt hästi arenenud ja pea ei kartnud ringikäimist, siis oli ta taklasis ronimisel väga tubli. Tema paik oli esimarsil ja sealt ta vahtis sagedasti põlgusega alla rahulikule katusterodule, mille lõikasid pooleks pruunid jõe vood, nagu oleks ta inimene, kes on määratud hiilgama keset hädaohte, kuna ümbritseva tasandiku serval laialipillatult tõusid ähmase taeva poole püstloodis tehaste korstnad saledaina nagu pliiatsid, sülitades vulkaanidena suitsu. Ta võis näha suurte laevade mereleminekut, jämedapalgiliste praamide alatist liikumist ja väikeste lootsikute libisemist kaugel sügaval jalge all ühes virvendava säraga eemal merel ja lootusega vahelduvaks eluks seiklus-maailmas. (lk 19-20)
• Oli talvise päeva videvik. Torm oli tugevnenud lõunast saadik, lõpetades liikumise jõel, ja praegu puhus ta maruna tujukais iilides, mis mürisesid nagu kahurite kogupaugud üle ookeani. Viltune vihm tuli sorudena, mis rabasid piitsana ja hääbusid, ja vahetevahel nägi Jim vilkeks ähvardavalt möllavaid vooge, väikesi sõiduriistu, mis karglesid ja hüplesid piki kallast, liikumatuid ehitisi voogavas udus, suuri ankrus seisvaid praame, mida pilluti raskelt siia-sinna, päratuid sadamasildu, mis tuiskava veega lämmatatuna tõusid ja vajusid. Järgmine marusööst näis kõik ära pühkivat. Õhk oli täis veetolmu. Tormis tundus nagu tigedat eesmärki, metsikut tõsidust tuulevingumises ja maa ning taeva jõhkras müras, mis oli nagu tema vastu sihitud ja ajas ta hirmul hinge kinni pidama. Ta seisis paigal. Talle näis, nagu oleks ta pandud virru lööma. (lk 20-21)
• Tuule ja mere müra ning ähvardused tundusid Jimile nüüd üsna põlgusväärsetena ja aina suurendasid tema kahetsust oma hirmu pärast nende tühiste koleduste puhul. Nüüd ta teadis, mis sellest arvata. Talle näis, nagu ei paneks ta tormi mikski. Tema võis veel suurematelegi hädaohtudele vastu astuda. Ta teeks seda paremini kui ükski teine. Temas polnud enam kartusepõrmugi. (lk 21-22)
• Torm oli aidanud ilmutada kangelasmeelt, mis sama petlik, nagu tema enda teeseldud jubedused. Ta vihastus maa ja taeva jõhkrale möllule, mis tabas teda ootamatult ja takistas ebaausalt tema suuremeelset valmisolekut oma elu kaalule panemiseks. Teisest küljest oli ta peaaegu rõõmus, et polnud kutterisse läinud, sest ta oli saavutanud oma eesmärgi vähema vaevaga. Tema oli oma teadmisi rohkem suurendanud kui need, kes olid töö teostanud. Kui kõik põrkasid tagasi, siis — ta tundis seda kindlasti — tema üksi oleks teadnud, kuis talitada tuule ja mere tühiste ähvardustega. Tema teadis, mis neist arvata. Kainelt vaadatuna need paistsid põlgusväärseina. Ta ei märganud endas erutusejälgegi ja hämmastava sündmuse lõpptulemuseks oli see, et tähelepanematuna ja lärmitsevast poistekarjast eraldatuna tema rõõmutses värske kindlusega oma seiklusihas ja mitmekülgse julguse teadvuses. (lk 22-23)

II ptk

• Peale kaheaastast õppimist läks ta merele ja astudes oma kujutlusvõimele nii tuttavasse valdkonda, leidis selle imelikult kehvana seiklusist. Ta tegi palju reise. Ta tundis olemise maagilist monotoonsust taeva ja vee vahel: ta pidi kannatama inimeste arvustust, mere nõudlikkust ja proosalist valjust igapäevases töös, mis annab leiba, kuid mille ainsaks tõsiseks tasuks on täielik armastus töö enda vastu. See tasu jäi tal tulemata. Kuid ta ei saanud taganeda, sest pole ju midagi võluvamat, kainestavamat ja orjastavamat kui elu merel. (lk 23)
• Ainult üks kord kogu selle aja jooksul võis ta jällegi pilgu heita mereviha tõsidusele. See tõde ei ilmutu mitte nii sagedasti kui arvatakse. Tormide ja seikluste hädaohtudel on palju varjundeid ja ainult ajuti ilmub tõsiasjade palgele vägivalla õudne eesmärk — see ebamäärane miski, mis surub inimese pähe ja südamesse aimu, et see juhtumuste keerukus või need loodusemöllud lähenevad temale kurja eesmärgiga, piiramata jõuga, taltsutamata julmusega, ähvardades tema rinnast kiskuda lootuse ja hirmu, väsimusepiina ja puhkusiha — ähvardades purustada, hävitada ja olematuks teha kõik, mis ta näinud, tundnud, armastanud, nautinud või vihanud — kõik, mis kallis ja hädavajalik — päikesepaiste, mälestused, tuleviku — ning ähvardades tema pilgust pühkida kogu välimise armastatud maailma lihtsa ja rabava teoga — eluvõtmisega. (lk 23-24)