Kepp

Piibel

Tilli ju ei peksta pahmareega
ja köömnete peal ei veeretata vankriratast,
vaid tilli klopitakse kepiga
ja köömneid vitsaga.

• Jesaja raamat 28:27

Proosa

• Rahvajutu järele löönud Peeter I ja Karl XII Nõos kepid maa sisse selle ütlusega, et kelle juba kaua kantud kepp hakkab kasvama, see saab Eestimaa peremeheks. Peetri kepp hakanud aja jooksul mädanema, Karl XII kepist aga kasvanud päratu pärn. Teisal kõneldakse, samasugune keppide maa sisse pistmine olevat Paldiskis sündinud.

Sagedamini astub kepi asemele vankri-ais, kuid siin esineb Rootsi kuningas üksi, kes aisa maa sisse pistes ütleb, et kui ais hakkab kasvama, saab Eesti Rootsi omaks. Sama motiiv kordub Narvas, aga veel Sangaste Villemi mõisas, Keeni Prüüsi talu alal, Helme Patkülas ja Viljandi Võidus. Ais vaheldub mõnikord loogaga.

• Matthias Johann Eisen, "Eesti vana usk", IX peatükk "Puud ja taimed"

• "Uusi ahteid maha, teie wedelworstid! Mis palwetundi te peate? Paluge, kui palju tahate, põrgu lähete siiski kõige oma laiskusega!"

Ta polegi nii kuri, see laia lõuaga, tugewa, jändriku kehaga must wanamees seal tahmase ukse kõrwal tolmupilwe sees; ta pragab ja kirub ainult wiisi pärast, ja ka sellepärast, et ta muud abinõuu ei tunne, et neid weniwaid, lossi langenud tondikujusid seal põhkude sees wähegi elustada, ning lõppeks sellepärast, et temalt walju wastutamist nõutakse, kui ta mitte ei praga ja ei kiru, kui ta oma "wedelworstisid" mitte elustada ei suuda, kui töö mitte õigeks ajaks tehtud ei saa. Ja kuna ta kärgib ja paugub ja ikka tüsedamaid sõimusõnu otsib, tuksub ta laia suu ümber wahel sala naeratamine, mis pikkamisi ta lagedat lõuga mööda alla tiheda habeme sisse ronib, habeme sisse, mis nagu wildist wõru ta kurgualust ja poolt kaela ümbritseb. Ei, Widiste Mart, X. mõisa rehepapp, polegi nii kuri, kui ta suuga püüab olla, ja et kõik wedelworstid seda teadwad, siis laseksiwad nad endid kõige suurema südamerahuga põrgu põhja needa, kui mitte kilter kepiga ka rehes ei seisaks, ja kui see pikk, kondine, jutukehw pilwetõukaja mitte alati nii pahas tujus ei oleks, et ta suu asemel ikka keppi tarwitab, millel palju selgem keel on kui Rehe-Mardi sõimurikkal suul.

• Eduard Vilde, "Mahtra sõda", 1. peatükk, romaani algus

• Pime kombib teed valge kepiga, otsekui mõõtes inimliku ükskõiksuse temperatuuri. (lk 16)
• Ainus asi, mida kell ei tea, on see, kas ta näitab päeva või öö tunde, sest minutiosuti on pimeda kepp, millega käies teed kombitakse. (lk 23)
• Vanaduse kummiotsikuga kepp kustutab jälgi selle järelt, kes teda kasutab. (lk 49)
• Pime kuu kõnnib läbi öö, kompides teed oma valge kepiga. (lk 54)
  • Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

• Ka hiliskeskajal rännatakse, aga XIV sajandist alates on rändurid hulkurid, äraneetud — enne olid nad normaalsed inimesed, kuid hiljem on normaalsed inimesed paiksed. Aga enne seda roidumust kihiseb kogu reisiv keskaeg ja see peegeldub pidevalt ikonograafias. Rändurite kiiresti sümboliks saanud instrumendiks on sau, T-kujuline kepp, millele toetudes kõnnivad kühmus erakud, palverändurid, kerjusmungad ja haiged.
  • Jacques Le Goff, "Keskaja Euroopa kultuur", tlk Margus Ott, Kupar, 2000, lk 190

• Magrat ei olnud sugugi üllatunud - tal oli olnud sünge eelaimus —, kui ta sai teada, et jahikullinduses valitseb selge klassiline ja sooline vahetegemine: Verence’ile kui kuningale oli lubatud jahipistrik, oli see siis mis oli, lähikonna krahvid tohtisid pidada jahti rabapistrikuga ja vaimulikele oli lubatud raudkull. Lihtrahvale oli lubatud lihtsalt kepp, mida visata.
• Terry Pratchett, "Härrasrahvas", tlk Allan Eichenbaum, 2003, lk 95

• Ole vanade inimeste vastu lahke, isegi kui nad on vastikud. Kui vanaks jääd, ole noorte inimeste vastu lahke. Ära viska neid kepiga, kui nad kutsuvad sind vanaisaks. Nad on sinu lapselapsed! (lk 2202)
  • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206

Luule

Ning enne seatud tundi veel
on Tristram taas sel metsateel,
kust, nagu kindlasti ta teab,
õu mööda ratsutama peab.
Ta sarapuu seal juurelt lööb
ja laasib ning sest kepi teeb.
Ja oma nime lõikab seal
puukoorde selle kepi peal.
Et kui vaid kuninganna pilk
ta keppi näeb, siis silmapilk
on sellest kepist selge tal,
et sõber viibib lähedal,
nii kuis ta varem seletand,
kui paistis sõbra märguand.
Keppkirja tuum ja kokkuvõtt
ju oli teadustada tõtt,
et, hinges igatsusepiin,
ta juba ammu ootab siin
ja luurab mööda metsi-maid,
kuis oma kallist näha vaid,
ning selle õrna koorma all
on säherdune tunne tal
kui kuslapuul, mis sarapuult
saab elu otsa tuge truult
ja tema ümber põimudes
on ise tema võimuses.
Ei puudu koos neil jõud ja jaks,
kuid tapaks, kes nad lahutaks,
küll kuslapuu — ning eks me tea,
et sarapuugi sureks pea.
"Mu arm, ei ela kumbki meist,
kui meil ei ole teineteist!"

• Marie de France, "Kuslapuu", tlk Jaan Kross, "Keskaja ja vararenessansi kirjanduse antoloogia" (1962), lk 228-229

Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.

• Karl Ristikivi, "*Meie juured ei ole lapsepõlves..." kogus "Inimese teekond" (1990), lk 10

Videvik viibis toas.
Valgust tiksus, kell voolas.
    
Vanaisa, suur, vaikiv,
seletamatu kui jumal,
kepiga kirjutas tähti
liivale.

• Doris Kareva, "Viinakuu viimasel päeval" kogus "Salateadvus" (1983)