Kristel Pappel

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Kristel Pappel (sündinud 6. novembril 1961 Moskvas) on eesti muusikateadlane ja teatrikriitik.


Intervjuud[muuda]

  • Ooper ei ole ammu enam üksnes elitaarne nauding vokaalifetišistidele – mida muidugi võib ka ette tulla – või ilus vaatemäng, vaid suudab sekkuda ühiskonda ja inimesi puudutavatesse küsimustesse, kasutades kõige moodsamaid teatrivahendeid. Eesmärk on ju tegelikult see, et ooperi lõppedes ei arutataks ainult soorituse ilu üle, vaid hoopis lavastuses tõstatatud probleeme. Võib tuua ridamisi näiteid paljudest ooperilavastustest, mis ajendavad tänapäeva maailma lahti mõtestama. Või Eesti ühiskonda üle kandes: lavastustest, mis näiteks oleksid kunstivahenditega sekkunud valimistel propageeritavatesse väärtustesse, mõistagi ilma primitiivse plakatlikkuseta.
  • Provintslikkusest rääkides on raske unustada fakti, et kui üks meie aja kuulsamaid ooperilavastajaid avaldas ise soovi lavastada Estonias, siis talle öeldi ära, sest teater polnud nõus tema esteetilise nõudega – ooper ilma vaheajata.
  • Teine näide uskumatust piiratusest on see, et Estonia teatris puudub (vana nimetusega) kirjandusala juhataja ehk (levinud nimetusega) dramaturg. Euroopa teatrites on see võtmepositsioon teatri arengu ja repertuaari kujundamisel. Estonias on selline koht kaotatud. Euroopa Tallinna-suurustes teatrites on kaks-kolm dramaturgi. Seega tuleks Eesti muusikateatrite eelarvet sisuliseks arenguks veelgi suurendada, mitte vähendada.
  • Ooper on paratamatult rahvusvaheline žanr nii külastajate kui ka tegijate mõttes ja on anakronistlik seda meie teatritele ette heita.
  • Peaks olema ka kujutelm, kuhu tahetakse jõuda, millised on esteetilised tõekspidamised ja mis nendest sobib Eesti oludega – ning kuidas seda kõike realiseerida. Unistusi Eesti muusikateatri arendamisest on olnud ligi sada aastat, alates 1920ndatest, eesti esimese professionaalse ooperilavastaja Hanno Kompuse kirjutistest ja katsetustest. Aga mida konkreetselt teha?


  • Ma arvan, et ei saa kunstilt oodata aina midagi radikaalselt uut. See võib osutuda pealiskaudseks, väliseks ühepäevaliblikaks, mis ei too kaasa sisuliselt uut, st värskeid ideid uue vormi ja väljenduse otsingutes, et kõnetada publikut. On palju komponente, millest oleneb (ooperi)lavastuse värskus, nüüdisaegsus. Üks nendest on kindlasti seos inimeste elutunnetusega ja ühiskonda puudutavate teemadega. (See on muide aspekt, mida Eestis eriti ei tunnistata, siin jääb muusikateatris sageli mulje, et lavastus on nagu väljaspool aega ja ruumi ning peamine on loodetavasti meeldiva õhtu veetmine nii puhvetis kui teatrisaalis.)
  • Mulle näib, et kõige radikaalsemad muudatused ooperilavastamises leidsid viimati aset 80ndatel ja 90ndate algul: kaasajastamine (st ooperi tegevusaja lähendamine tänasele), teose struktuuri või ideestiku dekonstrueerimine, lavakujundite teadlik eklektika ja paljutähenduslikkus, mäng eri ajastute ja stiilidega.
  • Üldse, barokkooper sobib väga hästi uute suundade katselavaks. Barokkooperi aluseks on müüdid, legendid, ka varane ajalugu – ainestik, mis on suure üldistuspotentsiaaliga. Tolleaegne teater oli rõhutatult tinglik, mänguline, "ebaloogiline", karakterite ja sugude ambivalentsusega, ning varjatud (enese)irooniaga. Barokkrepertuaar on ammendamatu varamu.
  • Kaasajastamine iseenesest pole ei hea ega halb, on väga häid kaasajastatud lavastusi, aga ka väga halbu. On ülimalt naiivne mõelda, nagu vahel arvustustest lugeda, et moodne lavastus tähendab ainult välist kesta, st tänast olustikku ja moodsaid kostüüme. Tähtis on see, mis toimub tegelaste vahel, mis on lavastaja värske, meid puudutav idee, ent just selleni sageli ei küündita. Mõiste “kaasajastamine” hõlmab eri lähenemisviise: teose asetamist autorite kaasaega (levis juba 1960ndatel aastatel), teose lähendamist vaataja ajale, teose paigutamist tänapäeva koos aktuaalsete sündmuste peegeldamisega.
  • See, et tänapäeva kultuur on suuresti orienteeritud visuaalsele, on paratamatu. Küsimus on, kas ülekaalus on dekoratiivne element või on visuaalsed kujundid abiks etenduse mõtestamisel.
  • Mart Sanderi teine operetilavastus Estonias "Savoy ball" oli veel nõrgem kui ta esimene katsetus. Ennast tugevalt üle hinnates püüdis Sander näida multitalendina – lavastas, kavandas stsenograafia ja kostüümid ning tegi oma tekstiversiooni. Vähemalt mõne komponendi oleks võinud jätta asjatundjatele. Mitteoskaja läheb tavaliselt kõige kergemat ja trafaretsemat teed. Tulemuseks oligi puine, veniv ja tuhm lavastus, kus iga laulja päästis end olukorrast just nii, nagu oskas.
  • Georg Rootering plagieeris hämmastava lihtsameelsusega (või üleoleva häbematusega?) David McVicari lavastatud "Julius Caesarit" (Glyndebourne'i festival, 2005), mis on ammugi olemas DVD-l ning millega tutvumine kuulub meie muusikatudengite õppeprogrammi! Rooteringil endal ilmselt mingit lähenemisnurka ei olnud ning nii moodustus üks kummaline konglomeraat McVicari ideedest ja Rooteringi püüetest kuidagi stseene lavale seada. See oli negatiivne näide ideepuudusest sündinud eklektikast.
  • [Lavastaja jaoks peamisest:] Kõigepealt mõistmine, et töö lauljaga on väga erinev tööst näitlejaga. Edasi hea muusikatundmine, oskus muusikast välja kuulata karakterid, situatsioonid ning siduda see libreto ja oma fantaasiaga. Mitte karta lauljat ja lavastusproove lauljatega, vaid püüda aidata leida lauljal vahendeid mõtete ja emotsioonide väljendamiseks. Peter Konwitschny, kes tegi sügisel meie laulutudengitega seminari, rõhutas pärast, et eriti kinni on meie lauljad kehaliselt, kardetakse kehalist väljendust.
  • Oleme rääkinud eri muusikastiilidest, aga vähe nimetanud 20. sajandi või nüüdisautoreid. Ei ole õigustatud väita, nagu hiljaaegu Sirbis kirjutas üks endine Estonia lavastaja, et pärast Puccinit on ooper mandunud ning "eksiteel" ja ainuke kuldne klassika on ikka 19. sajand.
  • Kõige olulisem on ikkagi lavastaja, aga tähtis on ka kogu teatrikorralduse ladus ja professionaalne funktsioneerimine… Vahest võiks proovida vanemate kursuste ja magistriõppe tasandil koostööd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli ja ooperistuudio vahel. Sellest on aastakümneid juttu olnud. Eesmärk ei saa olla kohe sobiva lavastaja leidmine, vaid vastastikune mõtteviiside ja erisuste tundmaõppimine.
  • Ooper on kindlasti aktuaalne žanr, ta lihtsalt teiseneb, ning tema potentsiaal tänu eri kunstiliikide kooslusele on tohutu. Viimasel ajal on Eesti ajakirjanduses räägitud ooperiteatri kriisist. Mina pole (rahvusvaheliselt vaadates) selle väitega sugugi nõus.
  • Ooperilavastuse tuleviku otsustab lavastaja musikaalsus, fantaasia ja oskus oma ideid laulja individuaalsuse kaudu väljendada.


  • Jochen oli väga laia silmaringi ja mitmesuguste huvidega looja. Ta kuulus veel sellesse entsüklopeediliste isiksuste põlvkonda, kes püüdsid haarata sügavuti paljusid elu- ja kunstiavaldusi. Jochen lihtsalt pidi kõik teada saama, uudishimu oli tema erakordse vaimuvärskuse üks mootoreid. Teda huvitas kõik, mis puudutab elusolendeid, universumit, ühiskonda: keeled, teoloogia, bioloogia ja loomade käitumine, ajalugu – eriti vanad kultuurid ja sotsiaalajalugu, ta oli Le Goffi ja Duby suur austaja. Ilukirjandust luges ta vähem. Siin oli muidugi erandeid, nagu antiikautorid (klassikaline kreeka ja rooma kirjandus oli üks ta nõrkusi) või Goethe – "Fausti" tsiteeris ta sageli peast – või Bulgakov. Jocheni viimasel lugemise soovisedelil olid Camus ja Sartre, kelle paari teost ta tahtis üle lugeda kõrvuti uue raamatuga islandi müütidest Wagneri "Nibelungi sõrmuse" allikana. See kõik näitab tema mitmesuunalist, aga samas väga süstemaatilist raamatute hankimist. (Ma ei taha öelda "kogumist", sest ta ostis raamatuid lugemiseks, teadasaamiseks.)
  • Ma siiski ei arva, et intelligentsele inimesele võiks keel takistuseks olla. Vajadusel jõutakse ikka asja tuumani.

Artiklid[muuda]

  • Oleme harjunud, et Arvo Pärdi muusikat esitatakse, kuulatakse, armastatakse (või siis ka mitte – aga ei jääda ükskõikseks). Ent selles paljususes ja laias levikus on vahel erilised hetked, mis lähenevad võimalikule absoluudile, ühendades paiga atmosfääri, teose, esituse ja publiku vastuvõtu.


  • XIX sajandi prantsuse suure ooperiga käib ikka veel kaasas klišee, et tegemist on sisutühja vaatemänguga ja et peamine märksõna selle kohta on "elevandid laval". Ooperiuurijad on juba mitu aastakümmet niisugust arvamust kõigutanud ning 1990ndatest peale on selle žanri poole tõsiselt võetavalt pöördunud ka järjest rohkem teatreid.
  • Grand opéra's kohustuslikud balletistseenid enamasti kärbitakse või antakse neile uus sisu ja tähendus. Ja elevante lavale ei tooda.
  • Äsja Mannheimi Rahvusteatris esietendunud "Juuditari" lavastaja Peter Konwitschny mainib, et ta poleks eales arvanud, et grand opéra võib olla nii poliitilise ja aktuaalse sisuga. Ooperites käsitletavad dramaatilised ajaloosündmused on kantud ideede ja ideoloogiate konfliktist, mis ei ole lahenenud siiani. "Juuditari" tegevus toimub küll XV sajandil Konstanzis ning kaks vastasjõudu on juudid ja kristlased, ent teose peaküsimus on ideoloogiline fanatism ja selle hukutav mõju.


  • Ma ei vaadanud kahjuks kella, kui kaua kestis saalis vaikus pärast Jüri Reinvere ooperi "Puhastus" viimaste helide lõppemist. Tõsi, meeleolule oli kaasa aidanud ka lavastaja: orkestri võimsa lõpumonoloogi vaibumisel süüdatakse laval kalmuküünlad, mis jäävad pimedusse võbelema. Tekkinud ängistus ja pinge kandus edasi vaikusesse, kuni lava valgenes ja algas üksmeelne justkui painajatest vabanenud aplaus.
  • Tuleb tunnistada, et lugesin kohe pärast esietendust Oksase romaani uuesti läbi, soomekeelse pehmeköitelise väljaande, mille Silberfeldti kirjastus oli koos Reinvere libretoga ooperi lavaletulekuks ekstra müüki paisanud. Romaan kõnetas nüüd hoopis rohkem: muusika on avanud teose mitmeplaanilisuse ning lähendanud seda žanrile, millega Oksanen oma loo esimese jutustamise, s.t romaanile eelnenud näidendi (2007) on tähistanud – tragöödiale.
  • Reinvere ooperi traagilisim kangelane pole aga mitte Aliide, vaid see nähtamatu tegelane, kellele annab hääle orkester. Pole tähtis, kuidas me seda tegelast nimetame – saatus, ühiskond, sisemaailm … Ta on need kõik kokku ja enamgi veel, ta ühendab välise aja ja ruumi ning tegelaste isikliku aja ja ruumi.
  • KGB ülekuulamisstseenis tõusis maja n-ö järgmisele korrusele, nii et lavapind muutus nagu KGB keldripõrandaks. (Iseenesest tekivad siin mõtteseosed põrguga…) Naiste vägistamine oli lahendatud mõjuva delikaatsusega: see juhtus valgustatud kardinate taga, nii et varjud näitasid toimuvat. Paljud vaatajad nentisid esietenduse vaheajal, et see stseen oli üdini vapustav – orkestri peaaegu vaikus (tegemist oli nn vaikse ehk valekulminatsiooniga) ja varjude vägivald koos.
  • Tüüri ooperis on olulisel kohal Wallenbergi isiksus ja müüt temast ning seda kahe diktatuuri taustal. Teatud määral on ka "Puhastus" müüdi dekonstrueerimine, aga veelgi konkreetsemalt ja meile lähemalt – müüdi objektiks on eestlane sellisena, nagu me sooviksime teda näha, ja selle asemel kooritakse kiht-kihilt lahti reetmine, väiklus, isiklikud pettumused. Ei olnud ju ainult küüditatavad, vaid ka pealekaebajad ja küüditajad.
  • Vahest on see ooperi kui žanri loomuses, et materjalile lisandub üleva dimensioon, et madalast karakterist kasvab traagiline kangelanna, et lõpuks jääb siiski mingi helge noot, isegi kui see varjub rusuvas vaikuses.
  • Sügava kergendusega märkasin, et Helsingisse ei ole veel jõudnud ameerikalik seistes aplodeerimise maania, mis Eesti teatrites on juba kõik siirad tänuavaldused täiesti devalveerinud; tõustakse püsti nagu hüpiknukk ja plaksutatakse ka kehvale lavastusele.


  • Kui vaja, kiideldakse poliitikas ja rahvusvaheliselt meie muusikakultuuri kõrge tasemega, aga ei mõisteta, kus on selle juured.


  • Saksamaal on hundist saanud probleem. Pärast seda, kui hundid olid XIX sajandil seal peaaegu täiesti hävitatud, hakkas 2000. aasta paiku maa kirde- ja idaossa järk-järgult taas ilmuma hunte. Algul ei tohtinud neile jahti pidada, kuid praegu on seadusega lubatud hundid maha lasta, kui nad kujutavad ohtu kariloomadele ja inimasustusele – vajadusel ka kogu hundikari hävitada. Selline olukord on kutsunud esile arvukalt vaidlusi, hunditeemast on saanud parteide võimuvõitluse ja valijate häälte korjamise vahend. Samal ajal on püütud leida lahendusi hundi ja inimese võimalikult rahulikuks koeksistentsiks, asutatud vastavaid uurimisinstituute, hakatud elanikele tutvustama huntide käitumistavasid jms.
  • Totaalne teater algab aga õigupoolest juba õuest, teatriesiselt väljakult: umbes tund aega enne etenduse algust toob üks karjus piirdega muruplatsile oma 30 lammast ning on valmis möödakäijate ja teatrisse tõttajatega ka vestlema. Piirdeaial on sildid tekstiga "Kas me oleme hundi toit?". Kui ma esietenduse päeval lõuna paiku pisut imestasin, et teatri juures pole ühtki ooperikuulutust – ikka maailma­esiettekanne ju –, vastati mulle teatrikassas sõbralikult, et "aga varsti tulevad ju lambad".
  • "Huntides" haaravad muusika dramaatilisus ja jõud, muusikasse kätketud konfliktid ja nendest vallanduv energia. Tulve mõtleb nii sõnas kui ka helis alati mitmeplaaniliselt, mis on eriti oluline „Huntide“ lapidaarse teksti puhul. Muusikas on läbi põimunud iseseisvad, pidevas muutumises liinid: need on nagu mitu lugu, mida jutustatakse, nii et need üksteist täiendavad või kontrapunkti moodustavad, andes kogu teosele müütilise sügavuse. Orkestri partituuris kõlaks justkui looduse paljuhäälsus, aga ka kommentaarid või reaktsioon tegelaste mõtetele.
  • Meloodiajoonis järgib fraasi mõtet ja Tulve näitab ennast heliloojana, kes oskab kirjutada „pikka meloodiakaart“, nagu on märkinud üks saksa arvustaja
  • Saksamaal pole ooperiteater olnud kunagi ainult kaunistav ja lõõgastust pakkuv nähtus, vaid ühiskonnaellu sekkuv ja aktuaalseid teemasid kajastav institutsioon.


  • Wagner on nimetanud "Tristanit" mälestusmärgiks unelmaist kõige kaunimale – armastusele. See ilu pääseb aga mõjule tõeliselt läbitunnetatud, peaaegu et ennast ületava tõlgenduse puhul.
  • Sageli on raske – ja ka tarbetu! – otsida, kas mingi teose loomist ajendas väline tõuge või komponisti sisimas kujunenud kunstiline idee.
  • Kesksel kohal on siin armastus ja surm, Wagner ühendab XIX sajandi alguse saksa romantismi subjektiivsuse ja ettehaaravalt sajandivahetuse fin de siècle'i veelgi peenendatuma tundekultuse. "Tristan" rajab aluse modernismile ja seda nii muusikalises kui ka ideelises tähenduses.
  • "Tristanis" sulandab Wagner romantiliselt armastuse ja surma, mitte ilmaasjata ei kanna Isolde suur lõpustseen nimetust "armusurm".
  • Võtta pärast 115-aastast pausi taas kavva Wagneri teos ja veel helilooja endagi poolt peaaegu et ületamatult raskeks peetud "Tristan ja Isolde", on julgustükk – aga tark julgustükk.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Kristel_Pappel&oldid=96377"