Maurice Rutherford
Maurice Rutherford (sündinud 28. septembril 1922 Hullis, Inglismaal) on Suurbritannia luuletaja.
Luule
[muuda]Tol sügisel sain ma kiiresti minema:
juba kella
üks kahekümne paiku vihmast vettinud kolmapäeval
panin maja lukku ja sõitsin välja,
kõik koju saadetud, kõik töökojad suletud,
igasugune äritegevus lõppenud
ja viieteist miili järel
mööda kiirelt voolavaid teid tagasi linna,
möödudes konkurentidest, kes veel vastu pidasid,
lõppes vihm ja vaade selgines: neid kaustu
ei näe ma enam kunagi; toda lauda, telefoni,
mis tirises päev läbi,
kui see alguses paigaldati; ei kuule
kompressorite ohkamist, mida vaigistasid tööpingid, ega ütle
"Hommikust, George, kuidas läheb?" ega "Tubli töö, Bert",
inimlikku puudutust, ei enamat, et mitte eksitada
neid liiga kauaks kõrvale töö juurest, ainult piisavalt,
et näidata, et ma neist hoolin, ja mitte torkida
vanu haavu, kui ma püüdsin seista rinnutsi tõigaga,
et tellimused tühistati ja võlausaldajad muutusid jõhkraks.
Sõbralik pank paljastas peagi hambad - kiskus verele
ja siis too nuhtlus,
Maksuametnik, nõudis oma naelu. Ja siis uputus
(üksikasjad hägustuvad taas, valu
taandub kolme sügise taha, kuid kaotus jääb alles).
Vihm muutub vägivaldseks - kojamehed on täiskiirusel,
sukeldunud täistuled ees, udutuled taga - sõit näib
pikenevat iga korraga, kui ma seda läbi elan,
tahtmatult, nagu siis, kui unevajaduse
lasevad põhja korduvad unenäod.
Minu seltskond olid rinnatoidul klišeed igal söögikorral,
nina vastu veskikivi, õlg vastu ratast
ja, kui see astus sisse tehaseväravast,
oli see tööga laulatatud; sai kogu aeg laksu
Newbolti käega: käi, jätka mängu.
Noh, see kõlab ju kenasti; aga mis saab tüübist,
kes on nälginud, nösuninaga, ei oska ronida
rattani ja ei passi kunagi meeskonda?
Tema jaoks on sellised pulmajutud puhas udu.
Taas langeb hommikune leht põrandale -
suure pealkirjaga
ŠAHTIDE SULGEMISE ŠOKK - ja musttuhat järgmist
abielu kaevandustega purunevad.
Vähesed, keda meelitab see tükike värsket, kassikuld,
loodavad kodumajutuse, turuputkade peale;
üks mees istub protestiks augu ääres,
kui sotsid nõuavad streike, vehkides vanal
viisil rusikaga ja sodides seintele:
SCARGILL KUNINGAKS ja TARZAN ON PASK.
Nende esimesed logeluspäevad näevad
neis, keda see tabab,
seniolematuid iseloomujooni:
mõned saavad hakkama ja teised lagunevad;
tugevaist saavad nõrgad ja nõrkadest edukad
sama ruttu kui öeldaksegi. Siis, kui päevad
kuhjuvad kuudeks või, nagu minu puhul, aastateks,
trambitakse kõrged aated mutta,
kus riuklikkus ja ellujäämisinstinkt näitavad uusi teid
kiirete tagataskutöökohtade, sahkerduste ja hirmu juurde
vahele jääda. Aga hirmude asemele tuleb ajapikku
teatud uhkus,
ehkki mitte ühiskondlik uhkus, mis nägi mehi ronimas
välja vana maailma soodest: tunne, et said võitu
nappidest šanssidest, süsteemist; noolisid näpuga koort,
näitasid mõnele ülemusele pikka nina, olid parem neist,
kes tegid reeglid ja kogu kaadervärgi. Mis jääb ellu?
Meist: on veel vara ütelda. Neist:
'Ükskõiksed ja Võimetud'; nende äri
UB40te ja P45tega.
Rahaga vooderdatud koosolekuruumides kogu maal
sügavas kahetsuses
planeeritakse veel miljonit koondamist,
kui esimeestele määratakse ülespuhitatud palku
ja linnavalitsused nõuavad võlgnikelt üüri sisse.
Sulinahad, siseinfoga kauplejad, mõned parlamendisaadikud
saavad rikkamaks teise maja võrra Hispaanias,
nimelise numbrimärgiga valge Mercedese,
tolle uue aktsiaportfelli võrra. Siniverehaigus.
Kaotuse eostest saab kusagil võit.
- Maurice Rutherford, "Sügiskoondamised" ("The Autumn Outings"), The Guardian, 21. detsember 2009 (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)