Talveuni

Talveuni on moodus talve möödasaatmiseks une rüpes ja liigselt ringi rapsimata.

Proosa

Räägi mis tahes, tänavune aasta on lõppemas. Krüsanteem, ära unista enam elu rikkustest; valge maran, ära pea viimast päikest märtsikuu pillavaks päikeseks. Pole parata, lapsed, pidu on läbi; heitke kenasti talvisele unele.

Oh ei, kus sellega! Mis te õige arvate! Jääge parem vakka! Mis jutt see unest on? Igal aastal me räägime, et loodus heidab talveunne; kuid lähedalt pole me veel seda und näinud; või täpsemalt öeldes — me pole seda näinud altpoolt. Pöörame kõigel jalad üles, et asjast paremini aru saada; pöörame looduse pea peale, et me teda põhjalikult näeksime; pöörame tal juured püsti. Issakene, mis uni see on? Ja seda te nimetate puhkuseks? Õigem on öelda, et taimed lakkasid kasvamast ülespoole, sest neil pole selleks mahti; nad vaid käärisid [[käised99 üles ja kasvavad nüüd allapoole; sülitasid pihku ja hakkasid sügavamale mulda tungima. Vaadake neid valgeid asjandusi mullas, need on ju uued juured; vaadake, kuhu nad trügivad — hei-hopp! hei-hopp! Kas te siis ei kuule, kuidas muld pragiseb selle vihase ja jõulise surve käes. "Teatan alandlikult, kindral, et juurte ründerühmad on tunginud sügavale vaenlase territooriumile; flokside eelpostid põrkasid kokku kellukate eelpostidega." — "Suurepärane! Nüüd kaevugu vallutatud aladel maasse; antud lahinguülesanne on täidetud."

Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 109

"Ta [koduvana tädi] teeb kohe jälle algust kasvatuslike mängudega," oletas Sekeldaja. "Võib-olla ta ei lase meil talve tulles isegi talveunne jääda, vaid sunnib suusatama."

"Mis see on?" küsis Mymla tütar.

"Liuglemine sademetel," selgitas Fredrikson.

Tove Jansson, "Muumipapa memuaarid", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1975, lk 201

Karu läheb mihklipäeval pessa ja jääb sinna talveunne, küünlapäeval (2. veebruaril) pöörab teist külge ja maarjapäeval (25. märtsil) tuleb enne päikesetõusu pesast välja.
- Kustas Põldmaa, "Nurmelt ja niidult", 1976, lk 213

Unistused on uskumatult visad. Ja kannatlikud. Ei, nad pole surnud, nad talvituvad, hiberneeruvad oma hauas nagu liblikanukud, kasvõi nelikümmend aastat, et soodsa hetke tulles sealt ikkagi välja ronida, tiivad küljes ja puha.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)". EKSA 2019, lk 52

Luule

ilutaguse matsudes
langevad kohmakad kired talveunne
kevadel ronib musikapp uuesti koopast välja
ja hakkab musipuude ümber luusima

Andres Ehin, tsüklist "Kimbuke sinilolli" kogus "Luba linnukesel väljas jaurata" (1977)

salakaval talv ta luurab kuude kaupa laste
akende taga et puhuda läbi aknaklaasipragude
nende peale kylma valget peyotet mis
sulgeb laste taga igavese talveune väravad
ja nende silmad on siis lumevere värvi

Jim Ollinovski, "KYMME", lk 30, rmt: "Aeroplaan esimesest pilgust", 2009