Mine sisu juurde

Vera Panova

Allikas: Vikitsitaadid

Vera Panova (20. märts (vkj 7. märts) 1905, Rostov Doni ääres – 3. märts 1973, Leningrad) oli vene nõukogude prosaist, näitekirjanik, stsenarist ja ajakirjanik.


"Sentimentaalne romaan"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Veera Panova, "Sentimentaalne romaan", tlk Maret Käbin, 1961, LR 20/21


  • Jaamad olid nagu tuldpurskavad saared: kõrvetavalt kuum, õline ja söepurune maa, kiiskavad rööpad ja rauakolin, elevaatorid, vedurid, pagasiaidad, kaubakoormad... Ja siis kihutas rong taas tuule vilinal üle avarate väljade, valge, põuast tuhkjas stepitee jooksis raudteetammi kõrval, hall tolmupilv veeres piki teed, pilve ees sõitis kotikoormaga veoauto. Seejärel varjas akna ees laiuva vaatepildi kord kurgaan, kord kõrge põhukuhi. Ja põhukuhjad olid niisama mõtlikud ja põlised nagu kurgaanidki. (lk 6)
  • Ühel kevadel olid kolmed lihavõtted - juudi, vene ja komsomoli lihavõtted.
Juudi lihavõtete ajal läksid nad ette teatamata kogu kambaga Sjomka Gorodnitskile külla. Sjomkal oli ühtaegu heameel, et ta saab seltsimehi kostitada, ja piinlik, et tema, jumalasalgaja kodus on laual paasatoidud. Kõik selles majas tekitas temas protesti ja nördimust, eelkõige isa. Vana Gorodnitski, tärgeldatud manisk rinnal, istus diivanil ja kelkis. Sjomka soovis, et poisid rutemini kõhu täis sööksid ja siis minema läheksid, ja tema, Sjomka, koos nendega. (lk 9)
  • Senikaua aga valmistasid nad jumalakujusid avalikuks põletamiseks. Saabuvate õigeusu lihavõtete eel plahvatasid nende komsomoli lihavõtted nagu miin. Sjomka Gorodnitski pidas kommunaaltööliste klubis loengu: "Kas Kristus oli olemas? Evangeeliumi legend šlüsselburglase Morozovi astraalteooria valgusel." Ta oli uhke, et oli võtnud nii originaalse ja efektse teema ning et keegi oli müürilehe maha rebinud, mistõttu tuli teha uus kuulutus. (lk 10)
  • "See on ikkagi ilus," ütles suur Zoja väikesele Zojale otsa vaadates.
"Loomulikult!" hüüdis Ljonka Egerstrom, püüdes talle meele järele olla. "Muidugi ilus!"
Ent väike Zoja lausus jahedal kõlaval häälel:
"Oleneb sellest, mida ilusaks pidada. Kui religioossest vaimupimedusest ilu leida..."
Ja isegi need, kes olid kõige rängemini armunud, isegi Spirka Savtšuk, kes armastusest suure Zoja vastu oli malaariasse jäänud, nagu Ljonka väitis, - kõik nõustusid väikese Zojaga: ilu käigu kuradile, kui töölised tema pärast kahju saavad! Tulise rauaga tuleb välja põletada ilus, mis on nagu oopium rahvale! Seda enam, et siin polegi midagi ilusat: inimesed lähevad ja kannavad näruseid laternaid - leidsid, millega hüpata! Poisid ütlesid, et hoopis teine asi olnud ilutulestik Oktoobrirevolutsiooni viiendal aastapäeval, kui peaaegu tervel Kommunismi tänaval põlesid lambivanikud ja asutuste seintel särasid punased tähed... (lk 12)
  • Kirikukellad lõid ikka edasi. Sevastjanov ja väike Zoja läksid veel noorteklubisse ja kuulasid vaidlust: "Kas kommunistlik noor võib süüa kulitši." Jõuti otsusele, et ei või, aga järgmisel päeval sõi Sevastjanov kulitši kodus ja tädi Manja juures ja Vanja Jakovenko juures ja väikese Zoja juures - igas majas peeti lihavõtteid, kui ei pidanud vanemad, siis pidasid vanaemad ja vanaisad... Sevastjanov ei olnud kahe isanda teener, tal oli lihtsalt kõht alati tühi ja maitsev söök oli tema elus haruldane asi. (lk 12-13)
  • Sevastjanovile muutus kojuminek lõplikult vastumeelseks ja ta ütles Sjomkale:
"Mina lasen ka omade juurest jalga, kas sa võtad mind enda juurde elama?"
"Ainult sel tingimusel," vastas Sjomka pidulikul bassihäälel, "et me hakkame elama kommunistlike noorte moodi. Et ei oleks väikekodanlikku rasvumist."
Sevastjanov kinnitas, et rasvumist ei tule... Ja nüüd olid nad kahekesi Jugai juures komitees. Sevastjanov istus lauanurgal ja näsis saia - ta oli otse töölt tulnud. Sjomka suitsetas kivisel ilmel, nägu kõrvale pööratud. Sevastjanov taipas, et ka Sjomkal on kõht tühi, ja murdis saia pooleks. (lk 14)
  • Nad olid toredas tujus ja päev oli tore - ilm soe, taevas sinine, õhk selge, puhkemisel akaatsiapungad nagu kurgiseemned. Kella tilistades logistas mööda sõita väike punane tramm. Sevastjanov ja Sjomka hüppasid sõidu pealt järelvagunisse. See oli lahtine platvorm, pingid olid vagunis põiki, platvormi mõlemal küljel oli astmelaud; mööda seda turnis osavalt konduktor, külg ees, hoidis nöörist kinni ja müüs pileteid. Sevastjanovi ja Sjmoka järel hüppas vagunisse kaltsudes kodutu jõmpsikas, kandis ette moodsa sentimentaalse laulukese sõnadega: "Ema on mul šansonett", käis tiiru mööda astmelauda ja kogus ükskõikse näoga honorari, võttis lõpuks ükskõikse näoga, ilma et oleks sinnapoole vaadanudki, konduktori suust paberossi, pists endale suhu ja hüppas maha... (lk 15)
  • Kõike, mida oli vaja teha, tegi Sevastjanov suure õhinaga. Sellepärast, et seda tööd tegi ta "Sirbi ja Vasara" heaks.
"Sirp ja Vasar"! Imeline, võimas maailm! Trükisõna kuningriik! Alles nüüdsama istus vestekirjanik Vadim Železnõi tindise laua taga, seljas uus ja uhke kägisev nahkkuub, ja kirjutas - kirjutas ja tõmbas maha, kägardas kokku ja viskas paberikorvi... ja juba viiakse paberilehed tema käest alla trükikotta; mustas kitlis tähtsa näoga laduja, hõberaamidega prillid ninal, asetab need lehed enda ette, laob seatinast mutukaid vinklisse, valab vestekirjaniku loomingu seatinast ridadesse ja seob vilunud käega nööri ümber; trükimasin müriseb ja tema lame tiib laksub; ekspeditsiooni määrdunud letile kerkivad niiskete ajalehtede virnad; ajalehepoisid jooksevad õhtusele tänavale ja hõikavad:
"Homne "Sirp ja Vasar", Tšitšerini kõne, dokitööliste streik Inglismaal, Vadim Železnõi uus veste!" (lk 21)
  • Oo, paljad tindised lauad! Nad ootasid Sevastjanovit, kui see alles mööda koridori kõndis ja neid aukartlikult läbi lahtiste uste piilus.
Olgu tänatud lihtsad suured lauad, mis meenutavad köögilaudu, nende taga on lõpmata hea istuda ja kirjutada, nad on märksa mugavamad kui massiivsed, enesega rahulolevad, iseendast küllastunud kirjutuslauad, mille vastu sa oma põlved alatasa ära lööd! (lk 22)
  • Olgu tänatud madal kandiline klaasist tindipott, mille kaas sarnaneb sonimütsiga! Ja äranäritud otsaga puust sulepea! (Täitesulepeadega kirjutasid tol ajal miljonärid välismaa filmides, kus mängis blondpäine, heledate silmadega "filmidiiva" Ossi Oswalda... Sõna "film" oli aga muide tol ajal teistmoodi lõpuga, öeldi ikka: "seiklusfilma"...) (lk 22)
  • Toimetuses oli veel igasuguseid inimesi - kohalike uudiste rahvas väntas telefoni, kogudes materjali kroonika jaoks, nägusad masinakirjutajad klõbistasid masinal, tulid tööliskirjasaatjad ja istusid laua taha sõnumit kirjutama. Sevastjanovile tundus, et vaimukas vestlus ei lakka toimetuses hetkekski - räägiti uudiseid, anekdoote ja mitmesuguseid huvitavaid lugusid, naerdi ja vaieldi. Töö ei olnud siin üldse kohustus, vaid nauding, - töö oli siin imekaunis eluprotsess, endastmõistetav nagu hingamine.
Ühesõnaga, ta armus ajalehesse jäädavalt, kõige armsamaks lõhnaks sai talle trükivärvi lõhn, kõige tähtsamaks hooneks maailmas see maja, kus asus toimetus. (lk 23)
  • Mõnikord juhtus, et see, mida ta oli kirjutanud, meeldis talle. Meeldis sedavõrd, et kurku tõusid vaimustuspisarad, mida ta kiiruga ja häbenedes alla neelas. Kuid oma kirjatöid ei söandanud ta kellelegi näidata. (lk 24)
  • Kušlja võttis tema annid rahuliku väärikusega vastu. Üldse võttis ta inimeste käest kõike vastu nagu enesestmõistetavat. Tema oli nende heaks rohkem ohverdanud. Selle uhke teadmisega tallas ta maakamarat oma lühikeses sinelis - sõbramees igaühega... Sevastjanov tõi talle toimetusest laua. Laua kohale pandi üles telefon, tolleaegne kobakas kollane kast, millel oli vänt nagu lihamasinal. Trükikojast aga tõi enesega rahulolev Kušlja trükitud sildi "Juhataja" ning riputas selle telefoni kõrvale.
Ta istus sildi all, suitsetas ja vaatas armuliku näoga pealt, kuidas Sevastjanov tuleb ja läheb, koostab aruandeid, tassib ajalehti, pühib põrandat - ühesõnaga, teeb kõike, mida tegi varemgi. Kušlja ei liigutanud lillegi. Ta oli veendunud, et juhatajal ei sobigi teha muud kui telefoniga rääkida ja aeg-ajalt toimetusse kõrgemate ülemuste juurde sisse astuda. (lk 24-25)
  • "Mida teie arvate," küsis väike Zoja, "me vaidlesime terve päeva: kas inimene teeb tööd selleks, et elada, või elab ta selleks, et tööd teha?"
Suur Zoja ütles viljapead näksides:
"Minu arvates teeb ta tööd selleks, et elada."
"Mina arvan sedasama!" ütles Ljonka Egerstrom, kes ikka veel keerles suure Zoja ümber ja oli igas asjas temaga ühel nõul.
"Mis kommunistlik noor sa siis oled!" ütles väike Zoja tasakesi ja tal jäi üürikeseks ajaks hing pahameele pärast kinni. "Mis kommunistlik noor sa oled, kui sa nii arvad!" (lk 31)
  • Ljonka püüdis end õigustada:
"Heake küll. Kui minu vennad ei töötaks parkalitöökojas, millest me siis elaksime? Meil poleks millestki elada. Aga kas sa arvad, et see on väga meeldiv töö? Mine'nd ikka! Kõik riided haisevad neil parknahast, ja juuksed ja käed ka, ja sellest ei saa lahti mite mingi seebiga ega odekolonniga ega üldse mitte millegagi. Nad on noored mehed. Ja tütarlastele see hais ei meeldi. Sinu arust peab siis keegi spetsiaalselt selle jaoks elama, et parkalitöökojas töötada?"
"See on erandjuhtum!" arvas Sjomka Gorodnitski.
"Muidugi!" ütles väike Zoja. "Tühine erandjuhtum!" (lk 31-32)
  • Spirka Savtšuk väitis, et tõelist kommunisti see ei huvita, kas töö on meeldiv või mitte. Need on intelligendid (Spirka hääldas hõngusega: intellihendid), kes targutavad selle üle, kas meeldib või ei meeldi. Kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma. Ja punkt. (lk 32)
  • "Kui sa ei ole parasiit," lõpetas Spirka, "siis tee seda tööd, mida nõukogude võim sul käsib teha, ja punkt. Selle jaoks sa maailmas olemas oledki."
"Primitiivsevõitu," ütles Sjomka, "aga vastab sellegipoolest tõele."
Väike Zoja küsis:
"Kui elu mõte ei seisa selles, et inimestele kasulik olla, milles ta siis seisab?..." (lk 32)
  • Väike Zoja ütles, et paljugi mis võiks olla. Küsimus on printsipiaalne. Ainult väikekodanlane on võimeline elama oma lõbuks. Väike Zoja ei närveerinud niisama, nähtavasti olid nad suure Zojaga selle küsimuse üle tõsiselt vaielnud. Zojad olid ilmast ilma vaidlema hakanud ja väike Zoja andis pedagoogilistel kaalutlustel küsimuse tihtipeale kollektiivile lahendada. Poisid olid aga nõus söömata-joomata elama, kui saaks aga niisuguseid asju arutada.
Neil oli vaja selgusele jõuda, kuidas nad peavad uues elus talitama. Paljud asjad olid veel segased, nemad aga tahtsid, et kõik oleks selge. (lk 33)