Vira Konõk

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid
Vira Konõk, 2014.

Vira Konõk (sündinud 27. septembril 1957 Ukrainas Lvivi oblastis Drohobõtši rajoonis Opaka külas) on Ukraina päritolu Eesti ajakirjanik ja ühiskonnategelane, Eesti Ukrainlaste Kongressi esinaine.

Kirjutised[muuda]

  • Ajaloolased, sotsioloogid ja filosoofid alles annavad tähenduse sellele, mis toimus 2004. aasta novembris-detsembris Kiievi Maidanil. Kuid oranžist revolutsioonist kirjutatakse juba raamatuid ja lavastatakse filme, sündmusi tiražeeritakse suveniiride ja diskidena. Hea või halb, kuid tegemist on moodsa brand'iga. (lk 9)
  • Ei ole välistatud, et revolutsiooni vilju — nii nagu ajaloos varemgi on juhtunud — naudivad alguses need, kes ei olnud liikumise esirinnas. Kuid olen veendunud, mitte kaua. Ja hoolimata sellest, mis juhtub tulevikus — tegemist oli tõelise rahvarevolutsiooniga ja Maidanil sündis Ukraina Rahvus. Tundub küll veidi pateetiline, kuid on selge, et Maidan muutis rahva teadvust ja rahvas teadvustas oma õigust olla Rahvas. Väljakule kogunenud inimesed — ukraina rahvas — tegid selgeks, et Võim tuleneb Rahvast ja mitte vastupidi. (lk 9)
  • On teada, et sotsiaalsed ja ühiskondlikud protsessid toimuvad väga aeglaselt. Maidanil leidis aset omamoodi aja kontsentreerumine ja kuu ajaga toimus see, milleks tavaliselt kulub aastakümneid — ühiskondliku teadvuse transformatsioon. Loodan, et tagasipöördumatu. Maidanil karastunud rahva eneseteadvust ei saa enam nii lihtsalt ja karistamatult alandada. See on oranži revolutsiooni, veretu ja naeratava, kõige tähtsam saavutus. (lk 9)
  • Revolutsiooni selle klassikalises tähenduses nagu ei olnudki. Ka nüüd, mil Ukrainas sünnib paljudele mitte päris arusaadavaid asju, on enamik Maidani lihtliikmetest osavõtjaid oma tollase tegevuse õigsuses veendunud ja vajaduse korral talitavad samamoodi uuesti. Enamik revolutsioonist osavõtjaid on seesugusel seisukohal. (lk 9)
  • Neil rasketel päevadel toetas ukraina rahvast väga palju maailma avalik arvamus. Tajudes toetuse suurust, ei suutnud agoonias olev vana võim rahvast karistamatult maha suruda. Minule on ääretult meeldiv, et Eesti, maa, millest on saanud minu teine kodumaa, kuulub Ukraina demokratiseerimise suurimate toetajate hulka. Eesti valitsus teatas ühena esimestest oma toetusest Ukraina demokraatiale. (lk 9)
  • Tähelepanuväärne on fakt, et üle poole Riigikogu liikmeist osales vaatlejana Ukraina presidendivalimistel. Nende hulgas oli ka Silver Meikar, kellest sai ka oranži revolutsiooni aktiivne osaleja. Välisriigi parlamendisaadiku kohalolu Maidanil oli väljakul olnutele juba iseenesest väga tähtis ja seda eriti revolutsiooni esimestel päevadel. Kuid Silver Meikar andis ka praktilist abi.
Neil Ukrainale ajaloolistel päevadel ma Silveriga esimest korda kohtasingi. Toimus see Tallinnas, kui Eesti Ukrainlaste Kongress Eestis korraldas miitingu Ukraina presidendivalimiste võltsimise vastu ja Ukraina demokraatia toetuseks. Raekoja platsile tulid ukrainlaste toetuseks kokku peaaegu kõigi Eesti parteide, üliõpilasseltside ja rahvusvähemuste esindajad. Iidne Tallinna Raekoja plats muutus mõneks ajaks tõeliseks Maidaniks. (lk 9-10)
  • Vira Konõk, "Saateks", rmt: Silver Meikar, "Oranži revolutsiooni päevik", 2006

Intervjuud[muuda]

  • [Pärast täiemahulise sõja algust:] Eesti ukraina kogukond on väga ärevil ja murelik, sest kõigil on sugulased ja sõbrad Ukrainas. Inimesed helistavad palju, tahavad koos olla. Magada me ei saa, jälgime uudiseid, vaatame ka Ukraina satelliidikanaleid. Eriti suur mure on linnade pärast, mida kõige enam pommitatakse, nagu Kiiev, Herson, Tšernihiv. Ma juba tunnen, et ei suuda enam televiisorit vaadata, see kõik on liiga hirmus.
  • 23. veebruaril osalesin Vene saatkonna ees toimunud iganeljapäevasel meeleavaldusel, mis toimus seekord erandlikult kolmapäeval, kuna neljapäev, 24. veebruar oli Eesti Vabariigi aastapäev. Milline iroonia, et sõda algas just Eesti Vabariigi aastapäeval. Minu jaoks on see olnud suur pidupäev, aga nüüd saab alatiseks olema nukker päev.
  • Ukraina kogukonnaga püüdsime aastaid selgeks teha, et Vene propaganda telekanalid tuleks Eestis ära keelata, nagu tehti Lätis. Nüüd on need kanalid lõpuks kinni pandud ja loodetavasti enam ei avata. Samas oleks vaja, et Eestis muutuksid kättesaadavaks ukraina telekanalid. Püüame selgitada, et kohalikule venekeelsele elanikkonnale tuleks edastada rohkem tõest infot Ukrainas toimuva kohta.
  • Linnades, mida on peetud kõige n-ö venemeelsemateks, aga mida praegu pommitatakse – Herson, Mõko­lajiv, Odessa –, seal võitlevad kõik oma elu hinnaga. Videotest näeme, et inimesed tulevad tänavatele, ei lase tanke läbi, seisavad ette, hüüavad: «Te olete mõrvarid!», «Minge ära!». Ukrainas pole olukord nagu Eestis, et kogukonnad hoiavad eraldi.
  • Muidugi tuleb tõdeda, et Ukrainas on läbi ajaloo toimunud tohutu venestamine. Enamik koole Ukrainas olid nõukogude ajal venekeelsed, näiteks Donetskis ja Luhanskis olid koolid täielikult venekeelsed. Samas paljud Ukraina elanikud, kes enne rääkisid vene keeles, on nüüd üle läinud ukraina keelele. See algas juba 2014. aasta sündmustega ning praegune olukord kindlasti kiirendab seda. Venekeelsed Ukraina patrioodid, kes kirjutasid mulle varem vene keeles, kirjutavad nüüd ukraina keeles.
  • Leian, et Ukrainast saabunud lapsed peaksid õppima eesti koolis. Osa neist läheb kodumaale tagasi, aga osa jääb siia. Kui Eesti riik tahab, et neist saaksid head kodanikud, peaksid nad käima eesti õppekeelega koolis.
  • Ma arvan ühtlasi, et lapsevanemad ise ei taha oma lapsi vene kooli panna, trauma on selleks liiga suur. Täna helistas mulle üks väga murelik naine, kes oli äsja lapsega siia saabunud, ja küsis, kuhu minna, mida edasi teha. Küsisin, mida lapsele vaja on. Ta vastas: peamine, et laps on elus, kõik muu on teisejärguline ja sellega saab tegeleda hiljem.
  • [Ukraina kultuurist Eestis:] Eestis tegutsevad ka mitmed Ukraina kultuurikollektiivid. Laulukoore, näiteringe ja muid tegevusi on mitmetes omavalitsustes. Tallinnas Ukraina kultuurikeskuse juures tegutseb ka Ukraina muuseum, 2017. aastal hakkas tegutsema Ukraina muuseum Kohtla-Järvel. Ja muidugi on meil väga populaarne eesti-ukraina ansambel Svjata Vatra.
  • Väga tähtis on iseseisvuspäev 24. augustil, nagu Eestil on 20. augustil taasiseseisvumispäev. Ukraina iseseisvus sai tegelikult alguse juba 22. jaanuaril 1918, kuid seda päeva pole Ukrainas seni miskipärast suurelt tähistatud, aga vajadusest on aina rohkem juttu olnud.
  • Usun, et Eesti teeb kõik, mis võimalik. Tegelikult on Ukrainale väga suur tugi ka sellest, kui jagatakse pilte, räägitakse, avaldatakse toetust. Sellest on tõesti väga palju abi. Hiljuti käis meil Ukraina kultuurikeskuses külas president Alar Karis. Ta ei olnud seal muidugi pikalt, aga ainuüksi fakt, et ta käis, on meie jaoks nii oluline. Ma olen seda korduvalt öelnud, aga kordan veel: ma väga tänan Eesti valitsust Ukraina toetamise eest.


  • Eestisse jõudes hajusid kohe mu kujutlused süngest udude ja vihmade maast. Tallinn meenutas mulle väga Lvivi. Ja kuigi võõra kultuuriga on alati raske kohaneda, meeldis Eesti mulle kohe, ma armusin sellesse.
  • Mis puutub eestlastesse, siis nad on tõepoolest oma emotsioonide väljendamisel väga vaoshoitud, nad ei astu esimesena vestlusse, ei "poe hinge". Kuid see ei ole märk külmusest ja ükskõiksusest. Tegelikult on eestlased väga lahked ja tundlikud inimesed, alati valmis aitama, tunnen end nende keskel elades väga mugavalt.
  • Nõukogude ajal olid eestlaste jaoks kõik, kes tulid ja rääkisid vene keelt, venelased. Kuid ukrainlased ei andnud ka endast märku. Alles 1980. aastate lõpus, kui ukrainlased ühinesid koos eestlastega iseseisvusvõitluses, hakkasid nad omaette rahvana silma paistma. Kui Ukraina kogukond Eestis 1988. aastal moodustati, oli esmane ülesanne kuulutada end ukrainlasteks, mitte venelasteks.
  • Aga kuni Maidani ajani 2004. aastal oli vaja end pidevalt tutvustada, öelda, et Ukraina on iseseisev riik. Eestlaste suhtumine meisse on palju parem, kui identifitseerime end ukrainlastena. Meil on palju sarnaseid ja isegi ühiseid ajaloolehekülgi, eriti rahvusliku vabadusvõitluse osas.
  • Olgu lisatud, et Eesti erines Ukrainast selle poolest, et seal polnud oligarhe ja ühiskonnas polnud nii tohutut sotsiaalset lõhet. Inimesed usaldasid võimu rohkem ja võimud omakorda püüdsid anda endast parima, et oma lähedust rahvale näidata - ükski ametnik ei sõitnud ringi kalli Mercedesega, ei elanud demonstratiivselt üle oma võimete. Seetõttu tajusid inimesed kõiki raskusi teistmoodi kui praegu Ukrainas. Inimestele selgitati, miks ja milleks kõik toimub.
  • Ukrainasse tulek liigutab mind alati, eriti kui külastan oma koduküla ja Lvivi. Muidugi tunnen nostalgiat... Kahju, et Ukraina pole veel suutnud realiseerida seda tohutut potentsiaali, mis tema inimestes, tema maas peitub.
  • Ukrainlastest jääb lahusseismise mulje. Ma ei räägi siin praegusest ühtsust näitavast vabatahtlike liikumisest. See puudutab rahva ühtsust tervikuna. Ainult ühtsuse, ainult eesmärgipärasuse abil saab midagi saavutada. Ja ukrainlased ühinevad üheks rusikaks ainult suurte murrangute korral, kuid pärast eesmärgi saavutamist, kaitstes igaüks oma, hakkavad nad killustuma. Kodanike tülid ja hetmanlus on meile omased isegi ühiskondlike organisatsioonide tasandil, valitsusest rääkimata. Kui on vaja käised üles käärida ja hoolikalt tööd teha, pole ukrainlased selleks valmis.


  • [Presidendi riigivargustest ja meeleavaldajate tepmisest:] Janukovõtš tuleks vangi panna, kogu eluks.
  • [Krimmi okupeerimisest:] Säärane kriis võib edasi kasvada maailmasõjaks. Ma väga loodan, et seda ei juhtu.
  • [Kõhklustest Krimmi tagasisaamise asjus:] Võib-olla peaks haige jäseme amputeerima, et ülejäänud organism tervena püsiks?
  • [Vitali Klõtškost kui presidendikandidaadist:] Tema on ainuke, kes on oma miljonid ausalt teeninud.
  • Ukraina on rikas maa. Kogu Mendelejevi tabel on esindatud.
  • Olukorra normaliseerumiseks kulub kümme aastat.


  • Ma poleks kunagi uskunud... et maal, kus ma olen sündinud, tuleb kunagi sõda. Ja see ei ole kodusõda. Need, kes tapavad, ei ole ka okupandid. See ei ole kodusõda, vaid valitsus rahva vastu.
  • Ida-Ukrainast pole inimesi, kes omal algatusel oleksid tulnud Kiievisse lääneukrainlaste vastu seisma. Seal on inimesi, kelle on võimud pannud bussidesse ja rongidesse ning toonud välja kui anti-Maidani.
  • [Hijutisest kogemusest Kiievis:] Sõitsin marsruuttaksoga. Ukraina transport pole tavaliselt selline nagu Eestis, seal on lärmi. Läksin marsruuttaksosse ja mõtlesin, et midagi on valesti. Pole nii nagu tavaliselt. Ja siis mõistsin, et see on vaikus. Mitte keegi ei räägi. Kõik üritavad olla hästi vaikselt. See pole ukrainlastele tüüpiline. Kõik kardavad. See vaikus oli mulle hullem kui... Kõik kardavad, aga sellegipoolest lähevad nad Maidanile.



Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vira_Konõk&oldid=115970"