Ketlin Priilinn

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ketlin Priilinn
Foto: Kerly Ilves

Ketlin Priilinn (2010. aastast kodanikunimi Ketlin Rauk; sündinud 31. märtsil 1982 Viljandis) on eesti kirjanik, tõlkija ja raamatukogutöötaja.

Intervjuud[muuda]

  • Kirjutan tavaliselt hommikupoolikuti, iga päev ühe lehekülje, sest lugesin Stephen Kingi soovitust kirjanikule määrata endale norm, kui palju peaks päeva jooksul töötama. [---] Töö saab kiiremini ja hõlpsamalt valmis.
  • Kirjutama hakates tean ainult raamatu algust ja põhisündmusi, mis võiksid juhtuda, kõik muu tuleb töö käigus. Vahel on raske, kui olen mõne tegelase pannud olukorda, millest ei oska teda välja tuua. Sellisel juhul teen metsas tunniajase tiiru ja tekivad uued mõtted.


  • Ma ei murra kunagi pead selle üle, millest küll peaksin järgmise raamatu kirjutama. Tihti tekib lihtsalt mingi mõte ja seda vaikselt edasi arendades leian, et võiks saada päris huvitava loo. Vahel lisan veidi muudetud kujul midagi, mis on ka päris elus aset leidnud, aga enamik sündmusi on siiski vaid fantaasia vili.
  • Nagu olen aru saanud, on naiivseks nimetatud “Maarjamäe kägu”. Olin selle kirjutamise ajal alles päris algaja ja teeksin praegu paljugi teistmoodi. Samas olen saanud ka palju positiivset tagasisidet ning usun, et kui žürii selle välja valis, siis teatavat potentsiaali loos siiski oli. Tänapäeva noorsookirjanduses on piisavalt lugusid narkootikumide, vägivalla ja alkoholi probleemidest ning mõni raamat võib ju olla ka pisut teistsugune. Ehk on see minust tõesti naiivne, aga usun, et isegi tänapäeva noorte elus leidub midagi helget ning kõik tõesti ei joo ega pidutse ohjeldamatult. Lisaks on minu isiklik “kiiks” see, et armastan õnnelikke lõppe.
  • Ma armastan ajakirjanikutööd, see on huvitav ja vaheldusrikas. Saab teada uusi asju ja kohtuda põnevate inimestega. Siiski teen seda ka vajadusest ära elada, sest ainuüksi raamatute kirjutamisest elatuda pole Eestis paraku võimalik.
  • Mu lemmikkirjanik on Stephen King. Imetlen tema ääretut, juba aastakümneid kestnud kirjutamisele pühendumust ning julgust püsida oma žanris ka vaatamata kriitikute arvamusele, et tema raamatud justkui ei kuuluks selle “õige” kirjanduse alla.
  • Olin ise aastaid veendunud, et raamatu kirjutamine on midagi ületamatult keerulist ja minusugune tavaline tüdruk ei saa sellega kindlasti hakkama. Ärge teie nii mõelge! Olen kuulnud, et kirjutamise puhul on andel vaid 10% tähtsust, ülejäänud 90% peaks tulema pideva ja visa harjutamisega. Nii et – kellel on ikka tõsine soov kirjutada, peaks seda kindlasti ka tegema. Ega kohe ei peagi endale romaani sihiks võtma.


"Bertrande"[muuda]

Tsitaadid romaanist: Ketlin Priilinn, "Bertrande", 2009.

  • Jah, seni oli Sofia oma tööga alati rahul olnud ning mõelnud, et on lõpuks ometi leidnud oma kutsumuse. Ta oli töötatud aastate jooksul näinud nii mõndagi koledat — raskelt haavatuid ja isegi surnuid, ent kunagi polnud ta lasknud ennast sellest pikemalt häirida. Nüüd aga kõhkles naine juba teist päeva ning talle näis, et vahest pole ta siiski emotsionaalselt piisavalt tugev, et seesugust tööd teha. Kui kummaline see õigupoolest oli, et inimene töötab kuus aastat ühel kohal ega kõhkle kordagi, kas see töö on tema jaoks õige või mitte. Siis aga näib järsku, pealtnäha üsna tavalise tööülesande tõttu, et kõik on korraga justkui koost lagunemas. (lk 44)
  • Mis puutus laste kasvatamisse, siis oli Urve äärmiselt vanamoodsate vaadetega inimene ning talle oli võimatu selgeks teha, et tänapäeval on nii mõnedki asjad teistmoodi kui kolmekümne aasta eest Ennu lapsepõlves. Näiteks ei tahtnud ta kuidagi mõista, et Bertrande on paljudele toiduainetele allergiline ning pidas seda lihtsalt liigsest hellitamisest tulenevaks moehaiguseks. "Vanasti sõid lapsed kõike ja olid terved kui purikad," tavatses ta ikka ja jälle rõhutada. Ja kui keegi ei näinud, pistis ta Bertrandele pihku kas siis šokolaadi, värvilise lutsukommi või kohukese, millest tüdruk mõne tunni pärast üle terve keha punasetäpiliseks tõmbus. (lk 48)
  • [Enn:] Asi on selles, et... ma olen viimase kuu jooksul kasiinos mängimas käinud. Ühe korra mõtlesin lihtsalt proovida, aga läks nii hästi ja kohe alguses hakkasin võitma. Need olid väikesed summad, ent sellest piisas, et tekiks hasart. Lootsin, et võidan suure summa ja saame seda meie pere heaks kasutada. Mõtlesin, et läheksime kas kuskile soojale maale reisile või teeks lõpuks ometi magamistoas korraliku remondi. Sa ei kujuta ette, millise mõttetu mömmina ma ennast tunnen selle tõttu, et minu palgast jätkub meile ainult toidurahaks ja sedagi vaevu! Mina olen alati arvanud, et mees peab suutma oma peret ülal pidada, mina aga sellega hakkama ei saa... (lk 52)
  • Katerina lamas diivanil, padi pea all. Nii oli ta hulk aega lihtsalt lakke vahtinud ja mõelnud. Mõelnud sellest, kui kohutavalt abitu on inimene sellises olukorras. Väike laps kaob ühel päeval lihtsalt jäljetult ära ja tema vanemad ei saa mitte midagi, mitte kõige vähematki teha! Nad on oma hirmudega täiesti üksi ning saavad üksnes oodata ja loota, et ehk heliseb kohe telefon ja teatatakse, et laps on leitud... (lk 70)
  • Ta nägi unes, et on jälle lasteaia tagavärava juures. Vihma sadas ladinal ja Katerina seisis värava taga, sõrmed klammerdunud külmade metallpostide külge. Ta vaatas enda ette inimtühjale tänavale ja karjus meeleheitest käheda häälega: "Bertrande! Bertrande!" Keegi ei vastanud, ainult vihm ladises asfaldile ja tuul vilistas peenikese kaebliku häälega kõikjal ta ümber. Katerina lükkas värava lahti ja astus tänavale. Ta kissitas armutult piitsutava vihma käes silmi tõmbas kätega üle näo ja otsis pilguga oma väikest tüdrukut. "Bertrande!" hüüdis ta. "Bertrande, kus sa oled?" Tühjus. Katerinale näis, nagu oleks ta järsku tervesse maailma üksi jäänud. Ta hakkas mööda tänavat jooksma, samal ajal ikka veel ahastavalt last hüüdes. Tuul ulgus ja vilistas ta kõrvus ning vihmapiisad peksid jõuliselt vastu nägu. Last ei olnud. Kedagi ei olnud. (lk 71)
  • Ema oli Sofiale soovitanud uuesti abielluda, kuna noor inimene ei saa ju kogu ülejäänud elu üksi veeta ning pealegi oleks ka Johanil kui kasvaval poisil mingit isakuju siiski tarvis. Sellegipoolest ei suutnud naine pikka aega mõelda uue suhte peale. Kandidaate justkui oleks olnud, aga mõte kellestki teisest tundus nii vastik ja vale, justkui petaks ta sellega oma surnud meest. (lk 97)
  • [Politseitööst:] Raimond suutis alati rahulikuks jääda ning hoida tööasjade ja oma isikliku elu vahel jahedat distantsi. Janek oli ses mõttes ülemuse moodi. Tema võttis asju veel kergemalt. Olgu tegemist kui raske juhtumiga tahes, Janeki jaoks oli see kõik üksnes töö. Tegelikult oli selline suhtumine tõenäoliselt õige, Sofia ise oli ka enamiku ajast suutnud sarnaselt mõelda. Kuni tuli see pisike tüdruk... (lk 113)
  • Enne kabinetist väljumist pööras Sofia end korraks veel uksel ringi. "Ühte asja tahtsin veel küsida," lausus ta vaikselt. "Raimond, mida sina arvad - kui see on siiski tõsi... kui laps on tõesti surnud või kui me ei leia teda mitte kunagi... Kas see on siis meie süü? Kas meie oleme süüdi, et paremini oma tööd ei teinud?"
Raimond viivitas vastamisega, ent oli näha, et see küsimus ei tulnud talle üllatusena. Küllap oli ta ise sama asja üle mõelnud. "Raske küsimus, Sofia." Sofia? Naine ei mäletanud, et ülemus oleks varem tema poole eesnime pidi pöördunud. "Ma arvan, et me ei peaks ennast süüdistama," jätkas Raimond mõtlikult. "Meie teeme oma tööd ning anname endast: parima. Me pole kõikvõimsad. See on elu, sinna ei saa midagi parata. Kui me ennast iga sarnase juhtumi puhul süüdi tunneks, oleksime varsti kasutud inimvared. Seda tööd tehes tuleb paratamatult arvestada, et kõike ei tohi hinge võtta." (lk 117)
  • Nüüd, kus vend oli seda meenutanud, tuli lugu Katerinalegi meelde. Samuti see, kuidas nad kord vanemate äraolekul olid otsustanud kaneelisaiakesi teha. Tainas sai nende meelest igati ehtne, helekollane ja mõnusalt magusa maitsega. Seepärast olid lapsed siiralt üllatunud, kui hiljem vaatasid ahjust vastu kõvad ja kuivad käkid, mis millegagi ema kohevaid saiakesi meelde ei tuletanud. Pärast, kui nad olid vanematele seda kurba lugu kurtnud, selgus, et tainasse oli jäänud lisamata nii pärm kui ka või... (lk 143)
  • Kui Enn ennast ei muuda, lähevad nende teed lahku. Katerinat hämmastas pisut, millise külma rahu ja peaaegu ükskõiksusega ta selle võimaluse peale mõtles. Küllap oli asi selles, et tal polnud enam midagi kaotada. Laps oli nagunii läinud ja mingil moel näis Katerinale asjade loomuliku jätkuna, et järgmisena puruneb tema ja Ennu suhe. Võib-olla pole minu jaoks perekonda ette nähtud, mõtles naine. Kui aga see peaks nii olema, kui saatus mind tõesti üksikuks on määranud, mispärast mulle siis üldse selleks üürikeseks ajaks laps kingiti? Elu oli vahel ikka pagana julm ja arusaamatu... Katerina uinus, tütre kaisuloomad kramplikult vastu rinda surutud. (lk 147)
  • Sofia pilk jäi pidama kahel raamitud fotol Janeki laual. Kui teistel töötajatel olid laudadel enamasti perepildid, siis Janekil seisis seal üks pilt tema kahest meriseast ning teise peal oli niidirulli taga ajav karvane kass. Loomad olidki Janeki pere ning Sofia oli alati arvanud, et noormees on seesuguse eluga päris rahul. Ilmselt oli ta lihtsalt poissmeheks loodud ja sellisena kõige õnnelikum. (lk 154)
  • "Tore või mitte, aga haiglaselt armukade paistab ta küll olevat," vastas Janek ning sasis mõtlikult oma tumedaid juukseid. "Talle meeldib näiteks mu telefonis tuhlata ja uurida, kes ikka on helistanud ja kelle number see või teine on. Saad aru, mina ei kannata sellist asja! Ma ei salli, kui keegi niimoodi nuhib ja armukadetseb, olgu ta ise sealjuures nii kena ja muidu nii armas kui tahes. Ma ei saa sellise inimesega koos olla." (lk 156)
  • See etapp minu elust on nüüd läbi saanud, mõtles Sofia jaoskonnast väljudes ning heitis kahvatupunasele kivimajale viimase pilgu. Tunne oli veider, aga mitte just ebameeldiv. Pigem oli see kergendus. Mitte kunagi, mitte ealeski enam ei tule tal asotsiaale politseiauto peale tirida, noorte narkomaanidega maid jagada ega poevargaid taga ajada. Ja samuti ei tarvitse tal enam kohtuda hullumiseni hirmul lapsevanematega, kelle laps on müstilisel kombel kaduma läinud. Ta ei pea enam iial jagama neile lubadusi, mille täitmine ei ole tema ega ühegi teise politseiniku võimuses. Just selle viimase peale mõeldes oli Sofial kõige parem meel. (lk 157-158)
  • Mõne aja pärast mööda Järvevana teed Lasnamäe poole sõites ja püüdes kõigest väest mitte liiga palju kiirust ületada, mõtles ta, mis Kärdiga ometi juhtuda võis. Oli ta ju alati väga emotsionaalset tüüpi inimene olnud, ent enesetapukatset poleks Sofia temalt küll ealeski oodata osanud. Teha midagi nii koletut lihtsalt selleks, et endale niiviisi kellegi tähelepanu tõmmata - sest ilmselgelt oli ta seda teinud just Markuses süütunde tekitamiseks - see oli lihtsalt niivõrd haiglane, et sellele mõeldes läks Sofial süda pahaks. Ja ta ei tundnud ennast enam sugugi süüdi, Kärdi meeleheitlik tegu oli tema südametunnistuse ootamatult puhtaks pesnud. Kui inimene on omadega niivõrd sassis, mõtles naine, ja nii hullusti kellegi külge klammerdub, siis ei saa mitte keegi teine tema probleemides süüdi olla. (lk 159)
  • Muidugi meeldisid talle loomad. Kuigi ta polnud samasugune fanaatik nagu Janek, olid igasugused karvased ja sulelised talle alati südamelähedased olnud. Ja samuti ei oleks tema jaoks mingi probleem teha mingit nii-öelda madalamat tööd kui seni. Töö oli töö, ja tema ei olnud selles suhtes mingi snoob. Sofia oli hakanud mõistma, et tõeliselt tähtis on ainult see, et inimesele tema töö meeldiks ja et ta seda südamega teeks. (lk 170-171)
  • Tähtis oli ainult see, et nüüd oli kõik jälle hästi. Bertrande oli elus ja terve ning nende juures tagasi. Katerina lootis kogu südamest, et ehk ei tekitanud juhtunu talle jäädavat psüühilist traumat. Nelja-aastase puhul võis ju olla võimalik, et mõne aasta pärast pole tal sellest kõigest enam kuigi palju meeles. Enda suhtes Katerina sääraseid lootusi ei hellitanud. Tema ei saanud seda ealeski unustada. Magava lapse kollases talvekombinesoonis käest kõvasti kinni hoides mõtles Katerina, et ilmselt jääb teda elu lõpuni kummitama unenägu, kus ta seisab vihmasajus keset tühja tänavat ja hüüab oma tütre nime. (lk 191-192)

Tema kohta[muuda]

  • Pikkamööda rullub lugeja silme ees lahti lugu, mis on ühteaegu õõvastav ja südamlik, toores ja kaastundmust äratav – just selline, nagu ühe tõelise teismelise maailm.
  • "Sefiirist lossi" puhul on tegu pehme realismi alla kuuluva narratiivi-, mitte karakteripõhise teosega. Tegelased on seetõttu pigem skemaatilised, loo usutavus tuleneb kognitiivsetest mustritest. Kesksed probleemid on tänapäeva Eesti ühiskonna valupunktid ja ühe noore inimese tõelised proovikivid: aga kuidas ikkagi tulla toime selles homofoobses, stereotüübistavas, näpuga näitavas, edule orienteeritud macchiavellilikus maailmas, kus kõigil on alati kiire ja õigust elada mõõdetakse aritmeetilise keskmisega? Kuidas julgeda jääda iseendaks, ausaks, seista õigluse eest jõuvahekorra silmanähtavalt nõrgemal poolel? Ketlin Priilinn on tabavalt kaardistanud kaks kõige olulisemat vaenulikku leeri, millega sooeelistuste poolest eristuv noor inimene kokku puutub.
  • Veider, et teinekord tundub elukogenud inimestele, et noorus on ilus ja lihtne aeg. Tegelikult seisame siis silmitsi oma elu kõige raskemate probleemidega, nendesamadega, mille läbielamine meid täiskasvanuks teeb. Seetõttu on noorsooromaani väga raske kirjutada, veel hullem arvustada. Kuidas saab kolmekümneselt otsustada selle üle, kas 16aastase maailma on usutavalt kirjeldatud? Näiteks märgates silmatorkavalt veidrat stiilivalikut nagu Inga sätendavaid mooniõitega pükse ja Jakobi triigitud/viigitud teksaseid. Aga fotoalbum teatab mulle vastuvaidlematult, et ka mina ise nägin tolles vanuses üpriski kohatu välja – just sellesama nooruse tooruse ja tahumatuse tõttu, nüansside tajumise väljaarenematuse pärast.
  • Ühed tõelised tiinekad on just sellised nagu tegelased siin raamatus: rabedad, kohmakad, pindmiselt edevad ja seesmiselt haavatavad. Seetõttu tekivadki sagedased sõnelused, tõuklemised ja norimised. Väikestele, üksikutele vahejuhtumitele antakse ebaloomulikult suur kaal, igast õhku lennanud komast otsitakse algeid elukestvale vihkamisele. Tundides valitseb kohutav lärm, õpetajad on sulgunud enesesse ja üritavad koolipäeva kuidagimoodi üle elada, rääkimata mingisugusestki katsest olukorda kontrolli all hoida. Trööstitult ja tõepäraselt mõjub see, et täiskasvanutelt ei tule terve teose vältel vähimatki tuge ega abi, nad on vaid inimesed, kellel on kuhjaga omi probleeme.
  • "Sefiirist lossi" tugevus on terviklik kompositsioon, ladus kulg ning haaravalt käsitletud olulised ja rasked teemad nagu seksuaalne orientatsioon, koolikiusamine, ahistamine ning kõrvalseisjate ükskõiksus. Nõuab suurt julgust nendest teemadest kirjutada ja on tänuväärne, et Ketlin Priilinn seda on teinud, kummutades müüdi noorsooromaanist kui odavale tähelepanule apelleerivast vormist, mis sisaldab endas ainult tühist eneseimetlust ja labaseid efekte.


  • Ausalt öeldes ma üllatusin, kui Ketlin Priilinn ütles oma raamatu "Jenny Dahlgren" esitlusel, et tema eesmärk pole olnud luua sügavmõttelist kirjandust, pigem meelelahutust. Kultuuriambitsioonikas Eestis mõjus selline avaldus vaat et ketserlikult.
  • Ometi on Priilinna raamatutes veel üks tähtis aspekt – nimelt oskus tuua lugejani kõige erinevamate inimeste perspektiivid. See oskus pugeda nii erinevate inimeste nahka torkab silma juba tema varasemates raamatutes, ent Rebecca Lindebergi krimiromaanides on ta selle oskuse viinud uuele tasemele. Kusjuures eriline sümpaatia on Priilinnal just ühiskonnas õrnemal positsioonil inimeste vastu. Tema raamatuid lugedes tajub nii üksikema kui ka vägivaldse mehe käe all kannatava naise ängi, lapseks olemise raskust, aga ka lesbisuhte ilu ja valu.
  • Ta on osanud märgata neid erinevaid ja väga inimlikke aspekte, mis muudavad ühe lesbisuhte täiesti omanäoliseks, ent samas universaalseks. Ja tõele au andes on selline lugemisvara meie üpris heterokesksel kirjandusmaastikul väga ilus.


  • Eagrupi loomust, huvisid ja soove on aga kõige täpsemalt tabanud Ketlin Priilinn, kes jutustuses "Evelini lood" uurib paljusid tänapäeva elu olulisi probleeme, näiteks töötust, vaesust, koolikiusamist jne. Kajastatakse ka kogukonda sobitumise, varastamise, anoreksia, tähelepanupuuduse jt küsimusi. Kuigi üleskerkivaid teemasid on ohtralt, on kirjanikul igale probleemile ka lahendus olemas. Meediaski oma nõrkust õnnelike lõppude vastu tunnistanud autor ei saa ka seekord teisiti. Kuigi kõik otsad sõlmitakse korralikult ja põhjalikult, ei pruugi valitud lõpp lastele, kes veel hiljuti muinasjutte armastasid lugeda, kunstlik tunduda.
Kuigi Priilinn pole kriitikuilt ohtralt kiitust pälvinud, on kahtlemata tegemist hea meelelahutuskirjanikuga. Tema stiil on lobe, kergelt ja kiiresti kulgev. Lisaks köitvale lugemisele pakub teos lastele ka samastumisvõimalusi ja ettetulevate probleemide lahendusviise.
Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel