Mine sisu juurde

Kira Jarmõš

Allikas: Vikitsitaadid

Kira Jarmõš (sündinud 11. oktoobril 1989 Doni-äärses Rostovis Venemaal) on Venemaa aktivist ja kirjanik.

"Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3"[muuda]

Kira Jarmõš, "Uskumatud juhtumused naistekongis nr 3", tlk Toomas Kall, 2021.


  • Anja tammus jalalt jalale ja vaatas ringi. Meelde tuli stseen filmist "Trainspotting", kus tegelane on sunnitud minema "Šotimaa kõige kehvemasse kemmergusse". Ilmselt ei olnud ta käinud Tveri rajooni siseasjade osakonna kemmergus. Täkilist plaatpõrandat kattis vedel pori, paagi küljes tolknes roostes kett, aga potile, mis kujutas endast auku põrandas, pidas Anja paremaks mitte lähemale minna. Tõmmanud silmakirjaks vett ning jätnud puutumata ligunenud seebikillu kraanikausi räpasel serval, läks ta välja. Politsenik viis ta kongi. (lk 6)
  • Anja kuritegu seisnes selles, et ta oli jäänud miitingul eriüksuslaste käeulatusse - ta tiriti rahva hulgast välja ja topiti vangiautosse. Autos oli lõbus ja palav. Peale Anja oli seal veel palju kinnipeetuid, kõik nad ajasid juttu, tegid nalja ja naersid - valitses pigem peomeeleolu. Anja sattus vangiautosse esimest korda ja pidas toimuvat tõeliseks seikluseks. Siseasjade osakonda jõudes ta ei kahelnud, et nad lastakse varsti lahti. (lk 6)
  • Jutt läks muidugi poliitika peale - vanem ment rääkis manitsevalt, kui väga Anja ja tema seltsimehed, kes korraldavad sanktsioneerimata miitinguid, kahjustavad politsei tööd. Anja läbi võtnud, asus ment kohtusüsteemi kallale, mida ta kritiseeris selle eest, et Anja peab oma totakate miitingute pärast istuma, tema aga teda vedama. Seejärel ründas ta valitsust, kes varastab: politsenike palk kahaneb hoogsalt, töö miitingute laialiajamisel aga mitte. Anja üritas arglikult mainida, et varastamine ja miitingud on otseselt seotud, aga tema konvoeerija vestluskaaslast ei vajanud. (lk 9)
  • Kuidas ta kujutas endale ette tulevasi kongikaaslasi? Tema peas segunesid Ameerika seriaalid ja Vene uudissõnumid, seetõttu joonistas kujutlusvõime midagi oranžides tunkedes ilusa sportliku blondiini ja pearätti kandva jubeda kurnatud vanaeide vahepealset. Anja tundis, et pinge kasvas sedamööda, kuidas pladin lähenes, ja kui esimene kuju nurga tagant nähtavale ilmus, pidi ta elamustetulvast minestusse langema.
Politseiniku järel tuli valveruumi kaks naist. Anja puuris neisse oma pilgu ja tundis, kuidas miski tema sisemuses katkeb ja langeb, langeb alla, jättes järele haigutava tühjuse.
Sportlikud blondiinid satuvad trellide taha ilmselt ainult Ameerikas. (lk 12)
  • Mitu naist istus toasügavuses ja vaatas Anjat. Aknavalgus langes nende õlgadele ja laupadele laiade viirgudena, mistõttu nad ei mõjunud mitte elavate inimeste, vaid kivikujudena. Nad olid vait ja liikumatud ning Anjale tundus järsku, et tegelikult nad ei olegi inimesed, vaid puuslikud, kes on voodite peale istuma sätitud. Kong mattus suitsu ja puuslike piirjooned tundusid laialivalguvad, nagu oleks ta vaadanud neid läbi uduseks tõmbunud klaasi. Sekundid muudkui läksid, kuid kivipuuslikud ei liigutanud. Anja tundis, kuidas tal sees aina külmemaks tõmbus.
"No räägi, mis nimi ja palju anti," ütles lähim puuslik, ja hämu hajus. (lk 15)
  • "Mina sattusin ka siia loata juhtimise pärast," tegi häält viies neiu, kes istus Anja kõrvalvoodil. Oodanud ära, kuni kõik talle tähelepanu pöörasid, lisas ta malbelt: "Kuigi mul oli luba."
Anja vaatas teda ja nüüd ei uskunud juba päriselt oma silmi: tema ees istus modell. Õigemini oli Anjal raskusi tema elukutse täpse määratlemisega, aga ainult sellepärast, et ta ei olnud sääraseid neide kunagi lähedalt näinud - need olid talle ette jäänud ainult Instagrami fotodel. Neiu mõjus fotošopituna isegi praegu, kui ta istus Anjast meetri kaugusel lohkuvajunud vanglakoikul: silmad sinised, juuksed puhas siid, rinnakorv F. Ta volksatas oma ülipikki ripsmeid ja ajas huuled koketselt torru. (lk 18-19)
  • Kuidas ta ka süüa ei tahtnud, ometi tegi mõte hommikusöögist avalikus sööklas kurvaks. Juba lasteaiast saadik oli Anja veendunud, et parem on neid võimaluse korral vältida. (lk 23)
  • Ühiselamu, kus Anja oli elanud viis aastat, kui ta Moskvasse õppima oli tulnud, oli järgmine aste tema täiskasvanuks saamise teel. Ja kuigi ühiselamu oli lähendatud reaalsele maailmale, meenutas see ikka veel suvelaagrit - ühine olme, täiskasvanulikkuse illusioon, isegi needsamad kahekordsed voodid. See oli nagu mitte veel päriselu, vaid elu demoversioon, kus sa võisid ohutus ümbruses omandada lõpuks kõik vajalikud vilumused. (lk 26)
  • Korraga meenus Saša ja tema supervõime: ta võis öelda Anjale, et "aja mind kell kolm üles" ja ise ärgata minut enne kolme. "Kuidas sa seda teed?" pinnis Anja. "Sa ju magad ja ei või teada, kui palju aega on läinud!" Saša ütles, et ta on lapsest saadik harjunud ja et maal olevat see tavaline praktika - seal inimesed otsustavad ärgata kell viis ja ärkavadki kell viis. "Sa oled lihtsalt linnaplika, te ei oska siin keegi ilma äratuskellata elada," rääkis ta armulikult. Anja ei sallinud silmaotsaski seda tema külasnobismi, kuid siin ei olnud midagi kosta - Saša ajataju oli vaieldamatu ja lausa müstiline. (lk 38-39)
  • "Arestipunkt ei ole tutvumiskoht," ütles Maia õpetlikult.
Oli hämmastav, et mida ta ka ei öelnud, ikka naeratas ta nii magusasti, et igal normaalsel inimesel oleks sedavõrd vastuoluliste signaalide peale juhe kokku jooksnud. Seda mõtles Anja, aga paistis, et poistel akna taga ei jooksnud midagi kokku - nende meelest polnud sel mingit tähtsust, mida Maia räägib. (lk 47)
  • Kurnatud noormehed jooksid kongile tormi, sirutasid läbi trellide käsi ja palvetasid Maia poole, et ta lähemalt tuleks. Tema aga lõi pilgu maha, teeseldes, et on süütu nagu ingel, troonis ohutus kauguses ega liigutanudki. Anja mõtles, et see stseen kujutab täpselt ja kõige otsesemalt seda mudelit, mida kõigile lapsepõlves õpetatakse: tüdrukud peavad olema kättesaamatud, poisid aga järjekindlad. Ja veel - et ta ei olnud kunagi varem kohanud inimeste seesugust valmisolekut järgida kunstlikke mängureegleid ning samal ajal - säärast tõelist, ehtsat pinget. (lk 48)
  • "Aga miks sa tinutad?" ei jätnud Maia järele.
Tundus, et Ira jäi tõsiselt mõttesse. Ta tõstis pilgu, vaatas mõnda aega Maiale otsa ja liigutas hääletult huuli.
"Muud ei ole vist teha," ütles ta lõpuks.
Anjale avaldas see ootamatu kaine mõistus muljet, aga Maiat imestama panna ei olnud nii lihtne.
"Miks sa siis millegagi ei tegele?"
"Aga millega?"
"Mina ei saa üldse aru, mis tähendab, et ei ole midagi teha. Mul on pidevalt tegemist: küll maniküür, küll massaaž, küll spordisaal. Kas sul tõesti midagi niisugust ei ole?" (lk 61)
  • Ira jäi mõttesse.
"Ega ma ei taha väga vanglasse," tunnistas ta lõpuks. "Aga tööd teha ka ei taha, niikuinii mind lüüakse igalt poolt minema, sest ma joon." (lk 62)
  • "Sa magad temaga pudeli eest?" küsis Maia. Imelik küll, aga tema näoilme oli endiselt viisakalt tähelepanelik.
"Ükskord ta andis mulle viissada rubla. Aga siis ma tegin midagi veel!"
"Ilma üksikasjadeta!" karjatas Diana. Ta vajus koikule (see kriuksatas läbilõikavalt), võttis padja kaissu ja puges justkui selle taha peitu.
"Ja mina magan t-temaga veel ühes voodis!" röögatas ülevalt tulivihane Nataša. (lk 64)
  • Endistviisi demonstratiivselt näovigureid tehes ning tuld ja tõrva sülitades kukkusid kõik arutama Ira amoraalsust ja kaotasid järk-järgult tema enda vastu huvi. Ira üritas oma eluloo uute üksikasjadega veel mõned korrad tähelepanu endale tagasi võita, kuid teised olid kollektiivsest hukkamõistust liiga haaratud. Ira jäi varsti vait. Anja aga, kes ei võtnud üldisest meelelahutusest osa, oli jälle ninapidi raamatus. Seekord pani ta lõpuks tähele, et loeb Dostojevskit. (lk 64-65)

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel