Sammal

Samblad ehk brüofüüdid (Bryophyta) on kuni mõnekümne sentimeetri kõrgused taimed, kes kasvavad maapinnal, puidul ja kividel.

Proosa

Vastu keskööd ärkas tuul, puhus nii, et paindusid pedajate ladvad ja puistasid suisa vett metsa alla. Ja nüüd ei sadanud vihma enam otsejoones pikuti taevast maha, nüüd keris tuul seda ristipidi maa ja taeva vahel suhu-silma, ninna-kõrva! Krobelistelt tüvedelt sirises vett alla, seda neelas niiskusest paksuks paistetanud sammal. Sabises, sulksus, tilkus ja tilises tasa. Sammal oli juba liiga palju neelanud ja hakkas luksuma...
- Leida Kibuvits, "Soomustüdruk", 1986, lk 5

Ainult talumehed ja suvitajad kõnnivad sambla sees. Nad ei tea, seda ei saa kordamata jätta, et samblast midagi õrnemat ei olegi. Kõnnid korra samblal ja see ajab end vihmaga jälle üles, aga teine kord enam ei aja. Kui kolmandat korda samblal kõnnid, on see surnud.
- Tove Jansson, "Suveraamat", tõlkinud Tõnis Arnover. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 17

Muumitroll vaatles seda sünget maastikku ja mõtles, kui väga võis Maa karta, nähes helendavat tulekera enda ligidal. Ta mõtles, kui kohutavalt ta armastas kõike, - metsa ja merd, vihmasid ja tuult, päikesepaistet ja rohtu ja sammalt -, ning kui võimatu oleks ilma nende kõigeta elada.

Aga siis mõtles ta, et küllap mamma juba teab, mismoodi kõik päästetud saab.

Tove Jansson, "Sabatäht", tõlkinud Elo Raukas, Tallinn: Tiritamm, 1995, lk 103

Sammalt seal aras öös siis söö sara laest, lammas!
- A. Itskok, "Algus on otsas. Keelevigureid". Maalehe raamat 1998

Eriolukord juhtus väga õigel aastaajal, praegu on suurepärane võimalus sõlmida sinasõprus loodusega. Me saame vaadata, kuidas taimed – eelkõige samblad ja samblikud – käituvad, sest kõrgemate taimede rohelise põrgu aeg pole veel valla pääsenud ning samblal on paradiisiaeg, see saab palju päikest ja valgust.
- Aleksei Turovski (Aleksei Turovski: täiskasvanud võiksid saada oma lastega paremini tuttavaks. Pere ja Kodu, 21. juuni 2020)

Luule

Kanarbikus kasvasin,
sambla süles sirgusin,
kaste külm mind kaisutas,
pilve puhkel paisutas:
olen nõmmelill.

Anna Haava, "Nõmmelill", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", 1996, lk 17

Võib-olla, peitub mus päike.
Võib-olla ka kaks või kolm.
Kuid suhu mul kasvab sammal
ja juukseisse kuhjub tolm.

Heiti Talvik, "Magaja" kogus "Kohtupäev" (1937)

Täna ei ole tuult,
ladvad on jäätunud taevasse,
oksad käändunud silmist mööda.
Väikesel lõkkel sulatan oma
pilku lahti samblast.

Eha Lättemäe, "Täna ei ole tuult" kogust "Oma sammude varjust". Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 34

Purskkaevu näkk. Ta sabale punakas sammal on kasvand.
Mida ma tean, kui ka mul kaevud on kuivanud sees?
Mullegi langeb leht. Ka teistele lastele langeb.
Tigusid astun katki. Ja kuskilt sigineb hirm.

Juhan Viiding, "Võõras maa". Rmt: Jüri Üdi ja Juhan Viiding. "Kogutud luuletused". Koostanud Hasso Krull, 1998, lk 267

...
Punasepealise pilviku
poja pilk sambla sees tabas.

Alarm. Ja pohlad kus verevad
vaiguste mändide juuril,
rinnutsi ründame perega,
kandes korvisid suuri.

Paul Rummo, "Esimene seen", rmt: "Sõnarine", 3. kd. Koostas Karl Muru. Tln: Eesti Raamat, 1993, lk 51

kui mustast õhust tähti läbi tuulab
siis ädala sees silmili on august
ta minu samme maja ümber kuulab
ja hingab sisse õunapuude kaugust

või lähedust kui käed on tüves kinni
uut ajasammalt tunnevad nad seal
kui ladvast langeb mitu lõhnavinni
siis aja lõhn ei muutu mitte eal

Viiu Härm, "*kui mustast õhust tähti läbi tuulab...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 22

Vanasõnad

Kivi sammaldub, kui seisab; veerev kivi haljendab.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid