Mine sisu juurde

Tuuli Põhjakas

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Tuuli Põhjakas (sündinud 10. novembril 1998) on eesti ajakirjanik ja kultuurikriitik.


Artiklid

[muuda]
  • Muusikali kirjutamine on peen kunst. See ei eelda vaid head ideed ja toredat stsenaariumi, vaid ka seda, et sul on stsenaariumist veel parem libreto ning sellega ühtivad toredad, meeldejäävad ja sisutihedad laulud.
  • «Vanamehe muušikal» ei ole tingimata halb, küll aga on seal omajagu puudujääke nagu vanal traktoril, mis kohe pärast parandustöid uuesti remonti vajab, mis potentsiaalselt heale ideele vee peale tõmbab. Nii et tegelikult seisnebki «Vanamehe muušikali» suurim vajakajäämine selles, et see on hea ennekõike ideena, mille teostus oleks saanud märksa parem olla.
  • Komejantlikust perekonnadraamast saab järsku shakespearelik armutragöödia, päevapoliitiline düstoopia ja filmi «Pohmakas» kesine paroodia ning seda kõike samal ajal, nii et ühel hetkel tekib paratamatult küsimus, kellele seda kõike vaja oli ja miks selle just sel moel lahendama pidi. Kas paremaid ideid ja edukamaid alternatiive, mis lõpule mingigi tähenduse annaks, tõesti ei eksisteerinud?
  • Ann Patchetti ülipopulaarne romaan «Tom Lake» algab ühe muusikali värbamisprotsessiga, kus autor kirjeldab lugejale üsna mitut kesist etteastet enne, kuni jõuab üheni, mis ei ole nii kesine. «Vanamehe muušikali» puhul käis kõik vastupidi, mistõttu kogu muusikal justkui tugineb tõsiasjale, et kui näitlejakollektiiv on üle prahi, mida nad tavasituatsioonis on, kohe päris kindlasti, siis kõik muu veab end iseenesest järele, sest ilmselgelt suudab hea näitleja ka puudustega stsenaariumi täiesti arvestatavaks teatrirolliks mängida.
Ent see eeldanuks, et näitlejatel on rolliloome protsessis midagigi, millest kinni haarata. «Vanamehe muušikali» tegelased meenutasid rohkem pabernukke, kelle puhul saab küll riideid vahetada, kuid kes on oma ühedimensioonilisuses siiski üsna mängimatud.
  • Muusikali nimi justkui viitaks sellele, et Vanamees on kui suitsetaja sülg – paks, kollane tatt –, mis hoiab perekonda koos nagu erakordselt rõve liim.
  • Ka ei olnud Vanamehel oma häält, mille poolest ta tuntud on, mis pole tingimata puudus (samas reklaamklipp viitas, et Vanamees justkui võiks selle... oma häälega olla, noh), ent mis siis Vanamehe üldse päriselt iseloomulikuks teeb? Hüüdnimi Vanamees, hargnev villane vest ning ajast ja arust naljad? Suur nina ja kiilanev pea? Mõne sellise mehe leiab ka lähimast Grossi poest, kuid ainult üks Vanamees jaurab säärase häälega, mida laval paraku kuulda ei olnud.
  • Kui pikendatud prooviprotsess ka muud poleks pakkunud, oleks vähemalt enamik naljadest õnnestunud, mitte iga teine nali. Sest muusikalis olid mõned hetked, mil tundus, et ma parema meelega kukuks nägupidi vastu asfalti kui et naeraks.
  • Küllap oli neil vanematel, kes oma laste kaasavõtmisega riskisid, eile õhtul nii mõndagi tarvis seletada, aga võib-olla ongi hea, et teater neile õpetas, et elu on rumal, nilbe ja vulgaarne ning paneb sulle igal võimalusel jalaga aanusesse, nagu ütleks Vanaeide sõbranna.


  • Hoover on üks neist autoritest, kelle kohta võiks öelda, et teda nii armastatakse kui ka armastatakse vihata. Ühest küljest on tal äärmiselt andunud fänkond, kes 42-aastast kolme lapse ema suisa jumaldab, teisalt on aga palju inimesi, kes tema loodut taunivad või tema teoste lugemisest sootuks keelduvad – isegi teda kordagi lugemata.
  • See, kellele täpselt ta kirjutab, ei saagi päris hästi selgeks. Ühest küljest kirjutab ta väga palju tegelastest, kes on vaevu täisealised, kui sedagi, teisalt jälle kahekümnendate alguses noortest inimestest, kes on jõudnud juba kahtlaselt palju elu näha.
Kui seda arvesse võtta, peaks Hoover kirjutama justkui noortele. Ent täiskasvanute teemad tema teostes viitavad justkui sellele, et ta kirjutab vanematele, kel on juba elukogemust. Kuid sel juhul tekib küsimus, milline täiskasvanu tahaks lugeda sedavõrd lihtsalt, kohati suisa lapsikult kirja pandud teoseid, mis ei üllata millegagi.
  • Põhimõtteliselt käivad Colleen Hooveri raamatud temaatiliselt paaris: on üsna suur tõenäosus, et lugeja leiab kaks raamatut, mille süžee on väikeste mööndustega põhimõtteliselt sama.
Heaks näiteks sellest on raamatud «Petlik tõde» ja «November 9» («November 9» pole eesti keeles ilmunud, kuid näitena on see kõige parem). Nimelt on mõlemad lood üles ehitatud sellele, et kõrvaltegelaskuju, kes on terve raamatu vältel olnud näiliselt usaldusväärne, on tegelikult sooritanud üsna jõletu kuritöö, mis raamatu keskel välja tuleb, sest peategelane on liiga uudishimulik ja satub info otsa, mis ei ole talle mõeldud.
  • Teine kordus, mis on ehk isegi häirivam ja kerkib lugedes rohkem esile, on see, et pea kõik Hooveri tegelaskujud on täpselt ühesugused ning järgivad täpselt sama suhtedünaamikat. Valida on laias laastus kolme vahel: armukolmnurk iseloomutu naise, halva mehe ja hea mehe vahel, keelatud suhe iseloomutu naise ja hea, ent salatseva mehe vahel, või ühendab iseloomutut naist ja head meest jagatud trauma.
  • Juba esimeste raamatutega suutis Colleen Hoover kõnetada lugejaskonda, kes näiliselt koosneb peaasjalikult naistest, kes ei ole kunagi «Uhkust ja eelarvamust» lugenud (või pole üldse eriti raamatuid lugenud – enne seda, kui nad Colleen Hooveri avastasid) ning usuvad, et armastus sünnib sõrmenipsust esimese ettejuhtuva atraktiivse mehega, kes juhtumisi ei ole täielik jobu.
Või siis on ta täielik jobu, ent neil naistel on maagiliselt võimed, et vormida jobust ideaalmees, kes ei tõsta kunagi häält, ei peta, ei ülbitse, vaid armastab lapsi, kutsikaid ja naise vanemaid.
  • Hooverit lugedes joonistub üsna pea ja üsna selgelt välja, et ta kirjutab sama raamatut üha uuesti ja uuesti ning loodab, et keegi ei märka. Isegi kui selle süžee pisut varieerub – ehkki näidetest lähtudes ei ole põhjust selles niivõrd kindel olla –, oskab Hoover kirjutada ainult üht tüüpi naistest ja kaht sorti meestest, kes ühest raamatust järgmisesse kanduvad ning erinevad eelkäijast ainult järgmise veidra nime ja hobi võrra.
  • Hooveri naistegelane on äärmiselt ihaldusväärne, sest ta on ilus moel, mida ta ise lõpuni ei adu, ja teeb alati kõike õigesti, sest ainult tema on igas olukorras ja igas asjas eksimatu.
Teda juhatab täiesti vankumatu moraalne kompass, tal on väga spetsiifilised huvid ning päästjakompleks, mis lihtsalt sunnib teda igal eluhetkel kellegi või millegi eest võitlusesse tormama, inimeste puudusi heastama, tülitsejaid lepitama ning mehi paremaks muutma.
Aga ta on ka kohutavalt ebakindel. Sest ta ise ei tea, kui ilus ja nupukas ta on.
  • Hooveri kahest mehest, kes on enamasti omavahel konfliktis selle ühe ja ainumase hea naise pärast maailmas, on üks hea ja teine halb.
Hea mees on kaastundlik, lahke, hoolitsev, armastav ja õrn, ta ohverdab end iga päev naise nimel ning naine ei pruugi seda mõnel juhul isegi märkama teha, sest ta on sedavõrd sisse võetud halvast mehest. Ka on hea mees täiesti siiral moel nägus, tema eresinistest silmadest suisa õhkub headust ja hoolivust, tema käed on suured ja tugevad ning tema selja taha on hea varjuda. Lisaks on tal tasuv töö, innustavad hobid ja ambitsioonid, ent mitte ühtegi veidrate iseloomujoontega sõpra.
Hooveri halb mees on aga vägivaldne lurjus, kes on väga rikas ja kohutavalt seksapiilne. Ta on alguses hea, näiliselt isegi parem kui Hooveri meesheeros, kuid see on ainult teesklus. Tegelikult on selle mehe tumedate silmade ja tulise pilgu taga peidus vaid õelus. Ta on vastik, ta on pahatahtlik, kättemaksuhimuline ja salatsev, ta petab, valetab ja varjab, provotseerib ja manipuleerib. Tal on sõbrad, kes on head, aga hetkel, mil naise ja halva mehe suhe mehe süül puruneb, valivad sõbrad naise poole.
  • Kõik, mis tuleb pärast seda, on märksa ilmselgem, sest Hooveril on kalduvus klišeedesse uppuda. Ta ei tee ühtki klišeed aga enda omaks, vaid võtab ära leierdatud šabloonse idee armastusest, et see siis kesiselt ümber kirjutada ning jätta mulje, et tema üksi on millegi sellise peale tulnud. Klišeede hulgas, mida Hoover kohutavalt tihti kasutab, on soovimatu rasedus, truudusetus, kodutus, vaesus.
Selle kõige juures ei ole Colleen Hoover aga sugugi tehniliselt suurepärane autor, kuigi võiks arvata, et ainult stiilimeister võib endale klišeesid ja pealiskaudset romantikat lubada ja sellest enam-vähem terve nahaga välja tulla. Tema kirjutamisstiil on vaevu keskpärane. Selle asemel, et paremini kirjutama õppida, kasutab ta traumat süžeevahendina, et muuta oma kirjutis emotsionaalsemaks.
  • Hoover ise on öelnud, et püüdis kirjutada raamatut oma kogemusest, et näidata, kuidas vägivald sünnitab vägivalda ning et koduvägivallast on väljapääs olemas. Ent lugejad ütlevad, et Hoover hoopiski fetišeerib koduvägivalda, püüab seda normaliseerida ning tegelikkust ilusaks maalida.
Kõige suuremat kahju teeb Hoover kriitikute hinnangul just noortele lugejatele, kelle funktsionaalne lugemisoskus on nõrk ning kes võtavad Hooveri kirjutatut ideaalina, mida suhetelt oodata – vägivalda ja manipuleerimist.
  • Ka uudis, et «Ei iial enam» raamatust valmib film, mille peaosas on «Kõmutüdrukust» tuntuks saanud Blake Lively, on tõmmanud uut tähelepanu raamatu problemaatilisusele, sest Hoover mitte ainult ei romantiseeri ebameeldivaid sõnakõlkse «kui lööb, siis armastab» ja «poisid jäävad poisteks», vaid paneb naistele suisa käe ette, et nad abi ei otsiks ning ahistajat üles ei annaks, sest ütleb, et see on okei, kui püütakse asjad omakeskis ära lahendada ning kui vägivaldsele mehele jääb juurdepääs ohvri elu igale aspektile.
  • Pärast kriitikat, mis «Ei iial enam» pälvis, on halba valgusse langenud ka ülejäänud Colleen Hooveri raamatud, millest igaüks suuremal või vähemal määral fetišeerib vägivalda ja toksilisi suhteid. Sest kuigi näiliselt on Hooveri tegelaskujud võrdlemisi iseloomutud ja asuvad must-valge skaala hallil alal, selgub süvenedes, et enamik neist on kui punane lipp kahel jalal, kelle jaoks ei tohiks lahendus olla kuidagi õnnelik, ehkki Hooveri raamatutes see just nii alati läheb.
  • Ilmselgelt ei ole mürgisevõitu armusuhetest kirjutav kolme lapse ema ainuisikuliselt vastutav selle eest, et noored inimesed omandavad väära arusaama tervest suhtest, kuid autorina, kelle taga on terve fänniarmee, lasub Hooveril teatav vastutus, millest ta kõrvale hiilida püüab.
  • Iroonilisel kombel on Colleen Hooveri edu võtmeks just see, et ta kirjutab nii etteaimatavat, kesist meelelahutuslikku kirjandust. Ta kirjutab inimestele, kes lugemist muidu ei naudi, kuid on valmis kergestiseeditava meelelahutuse nimel erandi tegema ning lugema autorit, kes on valmis neile pakkuma seda, mis paneb kogenenud lugeja silmi pööritama. Nõnda ongi kõik Hooveri puudused ühtaegu tema tugevused, mis muudavad ta lugejatele meeldivaks, suudan ma siis sellega samastuda või mitte.


  • Venemaa jaoks on palju muutunud pärast seda, kui Vene väed 24. veebruari varahommikul Ukrainasse tungisid, Nad ei ole enam oodatud - nende sisend Euroopa kultuuriruumile on ebavajalik ja üleliigne. Nagu tüütu laps, vastik kiusaja, kes liivakastist välja arvatakse.
  • [Eurovisioonist:] Konkurss kutsuti 1950. aastatel ellu Euroopa riikide koostöö edendamiseks, kuid paistab, et esialgu on koostöö Venemaaga midagi, mida kuidagi edendada ei anna. Kuigi õigem oleks vist öelda, et mingit koostöövõimalust siin enam ei olegi.
  • Eilse õhtu seisuga on Eesti, Läti ja Leedu tarkuse kantsid, rahvusraamatukogud teinud samuti avaliku pöördumise, et kutsuda üles maailma raamatukogude kogukonda mõistma üheselt hukka Venemaa agressiooni Ukrainas ja peatama Venemaa Föderatsiooni liikmesus kõigis rahvusvahelistes raamatukoguühendustes. Raamatukogud toovad välja, et raske on leida ühist keelt riigiga, kes ei hooli tõest ega kultuuriväärtustest.
  • Ehk peaks nüüd Vene filmide näitamise asemel kaaluma Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõiga seriaalide näitamist Eestis, sest nagu ütles leitnant Hikaru Sulu (George Takei) Twitteris: "Mulle meeldivad presidendid, kes ei varja end punkrites."
    • Tuuli Põhjakas, "Kultuurimaailm jätab Venemaaga hüvasti", Postimees, 1. märts 2022, lk 19


  • Mõnda aega tagasi, kui ma veel püsivamalt Tartus elasin, tehti mulle ettepanek Narva sõita. Kurtsin vastuseks, et ei tea, kas on ikka tarvis – Tartust Narva on õige pikk tee, peaaegu viis tundi –, mispeale mu vestluspartner küsis, kustkaudu ma Narva sõidan. Ütlen ausalt, minu jaoks tundus tol hetkel vägagi loogiline, et Tartust Narva saab ainult läbi Tallinna. Peipsi järv on ometigi ees! Tuli välja, et otse saab ka.
  • Narva on seetõttu olnud minu jaoks alati perifeeria ainult selle kõige paremas tähenduses – see on nii kauge ja põnev, peaaegu eksootiline ja meelitlev, kusagil kaugel alati olemas, omaette ökosüsteemi ja vereringega.
  • Tallinn Music Week, mis sedakorda lõppes Narvas, loob siin justkui erandi. Kui Narva süda tuksub muidu omaette konstantses rütmis, siis sel ühel nädalavahetusel liikus linn Tallinnale omases turbulentses tempos, õige kaootiliselt ja kuidagi elust läbi vihisedes, nagu oleks nurga taga ees ootamas maailma lõpp. Kogu aeg oli kuhugi minna, kuskil olla, midagi teha, vaadata ja avastada, millekski valmistuda ja millessegi sisse elada.
  • Tallinn Music Week võlub ometigi just sellega, et raske on ennustada, mis järgmise nurga taga ootab. Kui sa ei ole just jäigalt kindel selles, mida ja keda sa täpselt näha tahad, vaid vastupidi, käid avatud kõrvadega ringi ja ootad, et elu ise sind üllataks, on TMW suurepärane võimalus kogeda nii kultuuri kui ka muusikat.
  • Häda oli selles, et pärast seda, kui ma nägin Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses Arvo Pärdi loomingut, ei tundunud miski muu festivalikavas enam eriti apetiitlik või eriline. Kõik tundus liialt ilmalik, olevikuline ja ordinaarne, mina aga olin kirikust lahkunud kui verivärske, peaaegu lapseohtu vaimuga inimene. Maailm oli minu jaoks avardunud, kõik teed valla ja muusikal minu jaoks mingi uus tähendus, mida plaate kuulates naljalt ei taju.
  • Aga Mari Kalkun oleks minu meelest siiski vabalt võinud Vaba Lava teatrikeskuses esineda tunde, enne kui mul tema õrnast kandlehäälest ja malbest vokaalist küllalt saanud oleks. Mulle peaaegu tundus, nagu ta oleks esitanud vaid ühe laulu, kui niigi üürike pooltund juba läbi sai ning ülemisel korrusel NEØV alustas. NEØV ei olnud kindlasti halb. Halvad polnud ka Maud või gameboy tetris, kuid Mari Kalkun oli midagi muud. Oli tundlikum ja pakkus hingekosutust ja soojust veel enne, kui seda soojust tegelikult tarvis oli.
  • Pimedas öös varemete vahel oli muusika kuulamine omaette postapokalüptiline kogemus, kus muu maailm on korraga siinsamas ja lõpmata kaugel, ja Tirzah, keda ma Station Narva lavale enim ootasin, ajas mind pea esimesest noodist südantlõhestavalt nutma ning ainult rõõm sai olla sellest, et vihm mu pisarad endaga kaasa viis. Mõnikord mõjub muusika nii – see puudutab. Ja ma sain laupäeval Narvas päris mitu korda muusika poolt niimoodi puudutatud, et kõik tegi haiget, tegi rõõmsaks, paitas meelt ja reetis siis ning nõnda üha uuesti ja uuesti.


  • Eurovisioon ei peaks ometigi olema joonele panemine, kellele on parasjagu rohkem raha, et igavale lavale rohkelt eriefekte juurde osta, esikohal peaks olema siiski muusika ja lava eesmärk on olla abinõu.
  • Ajalooliselt suure televaatajatelt saadud punktisummaga võitis Eurovisiooni seega räpilugu, ood emadele, mille keskmes on jutustaja mälestus tema enda emast. Laul räägib sellest, kui palju nende ema on vananenud, kutsudes esile nostalgilise mineviku, ja mõistmisest, kui palju on ema tema jaoks teinud. Laul on muusikaliselt üsna lihtne, põimides omavahel arhailise unelaulu, pärimusmuusikale omased pillid ja motiivid ning räpiosa. Ukraina jaoks on see seejuures teine järjestikune aasta, kui neid esindab pärimusmuusika sugemetega omakeelne lugu, paras žanriline kompott.
  • On kindel põhjus, miks maailmameedias nimetatakse rahvahääletuse tulemusi popular vote'iks - žürii arvamus kipub olema pigem ebapopulaarne. Sul võivad eurolugusid hindamas olla kui tahes andekad muusikud, ent see tuleb sageli üsna selgelt välja, et Eurovisiooni osas on nad mõnevõrra pimedad.
  • Ühtelugu hinnatakse lisaks muusikale just nimelt seda sama lugude raadioväärtust või mängitavust väljaspool konkurssi, kuid tõde on see, et nende inimeste hulk, kes kuulavad eurolugusid väljaspool Eurovisiooni laulukonkurssi aasta läbi, on võrdlemisi väike.
  • Seal ometigi peab olema mingi põhjus, miks tänavu oli lauluvalikus erakordselt suur hulk lugusid lootusest, lähedastele toeks olemisest ja tugevaks saamisest, mitte õnnetust armastusest. See on see, mida Euroopa tänasel päeval kõige enam vajab sel ühel nädalal, kus hetkeks on kergem olla.



Viited

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Tuuli_Põhjakas&oldid=128844"