Volbriöö

Draama

"Faust"

Tsitaadid väljaandest: Johann Wolfgang Goethe, "Faust", tlk August Sang, 1972.

Mefistofeles: Ju tunnen luudes volbriööd,
mis kätte jõuab ülehomme.
Siis pidu pead ja tantsu lööd,
nii nagu ammust ajast komme.
Faust: Kas üles kerkib siis ka rahapada,
mis lõkendab seal ligi maad?
Mefistofeles: Võid varsti aardeid imestada,
kui katlakese kätte saad!

I osa, lk 100

Faust: Kui võimsalt raju tiibu sirutab!
Mis löökidega rabab ta mu kukalt!
Mefistofeles: Nüüd abi otsi vintskelt võsatukalt,
või tuulispask su alla virutab.
Udu on tihe kui vall.
Kuula, kuis metsad nüüd praksuvad all!
Öökullid kohkunult hõiguvad.
Sambad murduvad, kõiguvad
igihaljais paleedes.
Otsekui nuttes ja needes
pragin ja tüvede tümin,
juurte oie ja ümin.
Metsikus keerises hukkudes
ristati prantsavad kukkudes.
Risustel taarnatel, kuuled,
vinguvad, uluvad tuuled.
Meeletu kisa siin ja seal,
kaugel ja ligidal, all ja peal.
Näe, ju üles tormab mäest
nõiakoor, hõisates kõigest väest!
Nõiad kooris: Läeb Brockenile killavoor,
kõrs koltund on ja oras noor.
Pikk pilgar rahval seisab ees
ja Urian on ninamees.
Kõik nagu nõiakatel keeb,
hatt - - -, sokk haisu teeb.
Hääl: Näe, vana Baubo tuleb seal,
ta sõidab suurel emis-seal.
Koor: Au sellele, kes au on väärt!
Ei lustil otsa ega äärt!
Kui tubli seaga traavib moor,
siis järgneb terve nõiavoor.

I osa, lk 107-108

Mõlemad koorid: Meid kannab vigel, kannab vokk,
meid kannab luud, meid kannab sokk.
Kel täna pole hoogu sees,
on igavesti kadund mees.
Poolnõid (alt):
Ma siban, järele ei saa,
ja järjest kasvab vahemaa.
On kodus olla tusk ja piin
ja teistest maha jään ka siin.
Nõidade koor: Saab täna salvist julgust nõid.
Kui küna on, siis sõita võid.
Kes mollis, nartsust purjed peal,
ei lenda nüüd, ei lenda eal.
Mõlemad koorid: Kui meie käes on kõrged mäed,
all sagigu te kirjud väed,
sest volbriööl ju kogu maal
on nõiasaaja pidusaal.

I osa, lk 109

Faust: Vastuoluvaim! Ent olgu! Juhtida mind võid sa.
ma järgnen, kuhu sa mind kaasa vead.
Kas volbriööl mind selleks siia tõid sa,
et Brockenilgi olla omapead?
Mefistofeles: Näe tuld, kui hubane ja ere!
Seal ümber koos on lõbus pere.
Sa pole üksinda, kui kitsas ring on koos.
Faust: Kuid mulle näib, et õige lust on hoos
seal ülal just — näed, selle kingu peal.
Sõõr kurja ümber aina aheneb.
Nii mõni mõistatus seal laheneb.
Mefistofeles: Kuid uusigi võib tõusta seal.
Suurt ilma sekeldada lase,
meil vaikuses on armsam ase.
Nii on ju ammust ajast mood,
et suures ilmas väikseid ilmu lood.
Näe nõidu seal — on noortel hilpe vähe,
kuid vanadel on riided targu üll.
Tee minu rõõmuks lahke nägu pähe.
Vaev väike on, kuid lõbu küll ja küll!
Ma kuulen pillisid. Oh neetud lärmi!
Kuid kasutu on tunda meelehärmi.
Peab harjuma. Noh, läki, muu ei aita.
Ma liginen ja sindki isekka viin,
sest lõbus seltskond pole laita.
Mis? Ruum on napp? Ei, ruumi jätkub siin!
Sa vaata — silm ei jaksa lõppu leida.
Siin sajad lõkked leegitsevad reas.
Joo, tantsi, armatse ja nalja heida.
Kus oleks hubasem kui nende seas?
Faust: Kui sa nüüd nende sekka pistad nina,
kas lähed nõiana või kuradina?
Mefistofeles: Inkognitost küll muidu lugu pean,
kuid ordenid peo puhul välja sean.
Ei kanna sukapaela rinnas,
kuid hobu jalg on siinpool kõrges hinnas.
Näed tigu seal? Ta meie poole roomab,
nii virgalt liigub katsesarv.
Ta kindlasti mu kõrget sugu hoomab.
Siin ilmsiks saab ju kõigi õige karv.
Noh, läki nüüd! Ja kõrva taha pane:
ma olen isamees ja sina kosilane.

I osa, lk 109-110

Faust: Näe, noor ja vana keset rahvavoogu!
Nad uueks tantsuks võtavad vist hoogu.
Mefistofeles: See pilgar käib siin täna kogu öö.
Tants jälle algab. Tule, kaasa löö.
Faust (noorega tantsides):
Üht kaunist und ei unusta.
Noort uibut nägin unes ma.
Kaks kaunist õuna läikis puus,
neid läksin murdma, vesi suus.
Kaunitar: Ma tean, et juba paradiis
te mõtted õunte peale viis.
Hea meelega ma aitan teid —
ka minu aias kasvab neid.
Mefistofeles (vanaga tantsides):
Üht võigast und ei unusta.
Suurt lõhmust nägin unes ma.
Puul oli sügav lõhe sees,
jäin seisma võlutult seal ees.
Vanaeit: Mu kapjadega kavaler,
te tervituseks - - - .
Te lõbutsege ohuta,
kui lõhe teid ei kohuta.

I osa, lk 112

Maailmalaps: Jah, usklik leiab usu väel
tee kas või helvetisse.
Ta isegi Blocksbergi mäel
seab palvetunni sisse.

I osa, lk 117

KLASSIKALINE VOLBRIÖÖ
PHARSALOSE VÄLJAD
Pimedus.

Erichtho:
Öö hirmupeole nii kui tihti ennegi
nüüd jälle tõttan ma, Erichtho, sünge vaim,
kuid mitte nõnda jälk kui luules laimanud
on jultund laulikud. Ei laim, ei kiitus neil
ju mingit piiri pea... All halle telkisid
täis juba on terve org — need eemalt paistavad
kui õudse, kurva öö tuhm vastupeegeldus.
Kui tihti see on kordund nii ja korduma
jääb ikka lõputult...

II osa, lk 189

Chiron: Üks hing, kel puudub trööst.
Mees abi leida loodab volbriööst.
Tal meel on segi, nukker pale —
hull aina mõtleb Helenale.
Sa otsi rohtu piinlejale,
ma lahkun jälle, mul on rutt.
Manto: Ma seda armastan, kes ihkab võimatut.

II osa, lk 201

Välislingid