Jõgi
Jõgi on mahukamat sorti vooluveekogu ehk suur hulk maismaaga piiritletud vett, mis üldjuhul on mage ja liigub kindlas suunas. Tavaliselt saavad jõed alguse allikast, ojast, järvest või teisest jõest ning lõpetavad meres, järves, teises jões, sügavas augus või eikusagil.
Proosa
- Aeg on mööduvate sündmuste jõgi ja tugev on ta vool. Vaevalt jõuab üks asi ilmuda nähtavale, kui see samas neelatakse, tema kohale asub järgmine ja ka see kaob.
- Kong Fuzi "Vesteid ja vestlusi" (tlk Linnart Mäll)
- Samasse jõkke ei saa kaks korda astuda, sest see pole enam sama jõgi ega sama inimene.
- Pikajalgse võluri ja väikese jõega läbi viidud eksperimendid näitavad, et sama jõge saab ületada kolmkümmend kuni kolmkümmend viis korda minutis.
- Terry Pratchett "Ürgsorts" (lk 214)
- Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. Jõgi puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud “Daodejing”, mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume vesi voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole.
- Valdur Mikita "Lingvistiline mets". Välgi metsad, 2013 (lk 124)
- Pisitillukesed piisad sünnitavad nire, niredest kogub endale jõudu suur jõgi ja viib kogutu merre. Ning suur meri võib marus tormama hakata, nii vaikne kui ta muidu näib...
- Albert Kivikas "Nimed marmortahvlil II", 4. ptk
- Narva jõgi on ilus ja ohtlik, jutukas ja toitev, muutlik ning vahel vahutav. Ta on kogenud inimkäe all mitmeid traumasid. Ometi on ta miski, mis elab oma elu, sõltumata sellest, mida inimene parasjagu toimetab. Vahest sai linn just temalt oma näo?
- Heili Sepp "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020
- Et lätteni jõuda, tuleb ujuda vastuvoolu.
- Stanisław Jerzy Lec, "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. Loomingu Raamatukogu 1977 nr 48
Luule
nüüd on elu jälle hetke jagu rikkam,
jõgi sest ei muutu, tema voolab ikka
vanaviisi, peatamata, katkemata voona,
omaenda algust unustava, lammutava loona
- Hando Runnel "Jõgi voolab"
Mida te teete seal
jõeäärsed pajud
juuksed ja jalad vees?
Peseme ennast
veega mis jookseb
üle me varvaste
issand kui naljakas
just nagu hiir!
- Paul-Eerik Rummo, "Etüüd päikeseloojangul: Jõgi. Kevad". - "Oo et sädemeid kiljuks mu hing. Valitud luulet". Tallinn: Eesti Raamat 1985, lk 44
Vähijõed meil on veel avastamata.
Läheme, sõbrad!
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad.
Vaikib hämmastund sirtsude laul.
Jõgi on pime
ja vaikne kui haud.
Vaid haugipoeg hulkuv
lööb kõlava sulpsu
seal roos.
...
Jõel nii soliidne ja suur
kui Lenini preemia laureaat
mõnuleb kuu.
"Poisid, teeme uhhaad!"
hüüab mu vana kamraad.
Kirvesuppi me keetnud oleme,
see on tulnud meil alati välja.
Kas siis uhhaad
kuust keeta ei saaks?
Lõke lööb praksuma,
sädemed tähtedeks lendavad,
viis kütti on külmas ja näljas.
Jões, mis kui katel on suur,
keeb kuu.
- Helgi Muller, "Kuusupp ja sirtsu serenaad", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 13-14
