Muld

Allikas: Vikitsitaadid
Redaktsioon seisuga 2. aprill 2021, kell 23:35 kasutajalt Ehitaja (arutelu | kaastöö) (→‎Proosa)
Leetmuld

Muld on maakoore ülemises osas asuv õhuke pude mineraalidest, orgaanilistest ainetest ja mikroorganismidest koosnev keskkond, kust maismaataimed hangivad kasvuks vajalikke toitaineid, orgaanilise elu alus.

Piibel

sest põrm saab jälle mulda,
nõnda kui ta on olnud,
ja vaim läheb Jumala juurde,
kes tema on andnud.


Luule

See on, laps, meie muld.
Maa ja muld, mis meid toidab.
/---/
Kui me siin-praegu oma ei oska hoida,
siis küll maailma kõikide asjade kohta
meie kunagi
midagi
öelda ei saa.

  • Leelo Tungal, kogust "Mullaketraja". Eesti Raamat 1981. Lauluna Tõnis Mägi muusikaga.


Kahkjaspunased, paatjaspunased
seisavad klaasi all mullad.
Lõigud inimkudedena õrnad,
puutumatud paljastatud siin.

Peaks kui kõnelema tasahääli.
Hingamisi ainult sõnuma:
Eesti mullad!


Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl,
sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub sul põldude hääl.


muld must kui siid.


Südant kinkida pole mul südant
Praegu vajab mu armastust muld
Naine teil pole minuga vedand
Aeg on üles harida muld
Harida muld
Aeg on harida muld


Proosa

  • Mõned ütlevad, et mullale peab lisama puusütt, kuna teised vaidlevad sellele vastu; mõned soovitavad pisut kollast liiva, sest see sisaldavat rauda, kuna teised hoiatavad liiva kasutamise eest sel lihtsal põhjusel, et see sisaldavat rauda. Ühed soovitavad jälle puhast jõeliiva, teised lihtsalt turvast, kolmandad hoopis saepuru. Lühidalt, pinnase ettevalmistamine seemnete mahapanemiseks on suur posimine ja nõiakunst. Mullale tuleb lisada marmoritolmu (aga kust seda võtta?), kolm aastat vana lehma sõnnikut (kusjuures pole selge, kas see peab olema kolmeaastase lehma sõnnik või kolm aastat vana sõnnik), näputäis värske mutihunniku mulda, peeneks hõõrutud põletamata telliste savi, Labe (ja mitte mingil juhul Vltava) liiva, kolme aasta vanust komposti, võib ka kuldsõnajala kõdu ja pihutäis mulda ülespoodud neitsi haualt. Kõik see tuleb hoolikalt ära segada (aedniku käsiraamatud ei ütle, kas noorkuu või täiskuu ajal või ööl vastu Filipi ja Jakubi päeva) ja kui te siis selle imettegeva mulla panete lillepottidesse (mis on kastetud kolm suve päikese käes seisnud vette ja mille põhja te panete läbikeedetud potikillu ning natuke puusütt, millega mõned autoriteedid pole põrmugi nõus), kui teil kõik on tehtud ja te olete seejuures jälginud sadu juhendeid, mis üksteisele risti vastu käivad ja mistõttu kogu see kunskop muutub ülimalt keeruliseks, võite asuda asja enda juurde, s.t. külvama.
    • Karel Čapek, "Aedniku aasta". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn, Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41, peatükk "Seemned".


  • Igatahes oli kõik viisipäraselt kombes, punaõielised pärjad ja alpikanni-potidki kena rõngana ümber kirstu ja saatjatel puhtad lappes nuturätikud peos, kui kirikhärra nähtavale ilmus. Jumal ise teab, kes oli teda kutsunud või kust oli ta tulnud, aga seal kirstupäitsis ta seisis oma laias mustas talaaris, valged lõkmed lõua all ja hõberist rinnal. Pikka juttu temalt ei oodatud, sest mis pikka juttu võib oodata sellelt, kes lahkunust rohkem ei tea, kui et ta oli kahejalgne. Oodati üksnes seda, et ta ütleks need õiged ja tõsised sõnad: "Mullast oled sina võetud ja mullaks pead sina jälle saama!" Midagi paremat poleks mõistnud vanale Tollile keegi öelda, ei esimees, ei agronoom ega ükski naaber. Mulda oli Tidrik kogu eluaja sosinud, mulda ta ei kartnud, mulda ta armastas. Jah, hobuseid muidugi ka, aga hobustest pole piiblisõnas suurt juttu, seepärast ei tasunud lootagi, et õpetaja nendest kirstu juures rääkima hakkaks. Ei maksa ju kelleltki nõuda rohkem, kui ta suudab. (lk 48)
    • Veera Saar, "Surnuist ei räägita...", rmt: "Isa niinepuu", 1977, lk 47-70


Välislingid

Vikipeedias leidub artikkel