Alva Myrdal

Alva Reimer Myrdal (31. jaanuar 1902 Uppsala – 1. veebruar 1986) oli Rootsi poliitik, diplomaat ja kirjanik, kes oma rahusvahelise desarmeerimispropaganda eest 1982. aastal pälvis Nobeli rahuauhinna koos Alfonso García Roblesega.

Kõned[muuda]

Nüüd õpib kogu inimkond, et tuumarelvad võivad ainult hävitada, mitte kunagi muutuda kasulikuks. Ja seega võime loota, et inimesed mõistavad, et kõigi huvid on samad, et lootus peitub koostöös. Siis saame ehk hoida RAHU.
- Alva Myrdal, kõne Nobeli preemia üleandmisel Oslos, 10. detsembril 1982, avaldatud Nobeli auhindade kodulehel

Nobeli-loeng[muuda]

Alva Myrdal, Nobeli-loeng "Desarmeerimine, tehnika ja vägivalla kasv" ("Disarmament, Technology and the Growth in Violence"), 11. detsember 1982, avaldatud Nobeli auhindade kodulehel.

Ma ei käsitle mitte ainult üldist desarmeerimise teemat, vaid pööran tähelepanu ka seosele relvastusprobleemide ja tehnika kiire arengu ning vägivalla kasvu vahel. Me ei tohi kunagi unustada inimväärikuse ja -õiguste jalge alla tallamist, vägivallaaktide ja piinamise kasvu. Kõik see annab tunnistust uskumatult püsivast põlgusest üksikisikute kannatuste suhtes.
Kogu rahvalik protestiliikumine, mis praegu on ja peabki olema suunatud peamiselt äärmusliku terrorirelva, aatompommi kasutamise vastu, on omandanud tunnustatud legitiimsuse. See mõjutab kindlasti ka üliriikide juhtivate poliitikute ja sõjaväejuhtide suhtumist ja otsuseid.
Ma püüan tahtlikult mitte kasutada liiga sageli väljendit "rahupüüdlus". Igatsus rahu järele on juurdunud kõigi inimeste südames. Kuid püüdlus, mis praegu on muutunud nii tungivaks, ei saa esitada sellist ambitsiooni, nagu see viiks igavese rahuni või lahendaks kõik rahvaste vahelised vaidlused. Konfliktide majanduslikud ja poliitilised juured on liiga tugevad. Samuti ei saa see pretendeerida sellele, et luua inimeste vahel püsivat harmoonilise mõistmise seisundit. Meie vahetu eesmärk peab olema tagasihoidlikum: selle vältimisene, mis praeguses olukorras on suurim oht inimkonna ellujäämisele - tuumarelvade oht.
Tahaksin alguses rõhutada ka seda, et mul on eriti hea meel, et sel korral saavad auhinna kaks kodanikku sellistest riikidest, mis on nii tuumavabad kui ka mitteühinenud. Massimeedia pöörab sellele asjaolule liiga harva tähelepanu, kuna huvitub ühekülgselt eelkõige kahe üliriigi blokkide rivaalitsemisest. Kuid maailmas on ju palju teisigi riike ja enamik neist on keeldunud olemast üliriikide pantvangid.
Väiksemad riigid saavad tegelikult avaldada desarmeerimisläbirääkimistele suuremat mõju, kui nad seni teinud on. Kuid siis peame pingutama, et murda läbi vaikimismüürist, mille suurriigid on kahjuks püstitanud, et tõrjuda väikeriikide mõju rahvusvahelises arutelus.
On äärmiselt oluline, et inimesed ja valitsused palju enamates riikides kui meie omad, mõistaksid, et ligipääs tuumarelvadele on ohtlikum kui nende puudumine. Ilma tuumarelvadeta on meil väiksem oht sattuda suurriikide orbiidile koos nende üliohtlike relvadega. Ja lõppude lõpuks ei ole nende vastu mingit kaitset.
Meie ajastu kurb olukord, mis meenutab Roomat tabanud saatust, tuleneb selgelt parandamatust väärarusaamast, nimelt sellest, et relvade kasutamine, vägivald, võib viia võiduni.

Kuidas oleks võimalik, isegi tohutute kaotustega, avada maailmale uus ja õnnelik eksistents eelmise maailma varemetel, mis oleks vähemalt pooleldi hävitatud? Ekslik arusaam, et võit võib olla oma hinda väärt, on tuumaajastul muutunud täielikuks illusiooniks.

Palju on räägitud ja kirjutatud sellest, mis on piisav tasakaal ja mida tegelikult tähendavad mõisted "tasakaal" ja "heidutus". Ja hoolimata sellest, et eksperdid on avalikustanud lihtsa tõe, tekivad ja levivad väärarusaamad: uskumus, et vaja on veelgi rohkem, kui tegelikult on juba enam kui piisavalt.
Ma nõustun paljudega, kes peavad igasuguste relvasüsteemide külmutamist esimeseks sammuks realistlikus desarmeerimispoliitikas. Kui võimud vaid mõistaksid, et jõud, mis neid relvastuse võidujooksus juhivad, on lihtsalt hullumeelsed.
Arstid on nüüdseks selgitanud, kuidas inimesed reageerivad tuumarelvade ohule. Ühest küljest lihtsalt silmi kinni pigistades, ja see on tegelikult juba ammu "tavainimese" reaktsioon. Või siis, teisest küljest, natsionalistliku paranoiaga. Nagu eksperdid seda otsekoheselt nimetavad: tagakiusamisluul. Pidevalt puhutakse vaenlast suuremaks, liialdatakse tema ohtlikkusega, veendakse inimesi, et ta on "absoluutne vaenlane", kes on valmis neid kõiki õgima. Ja nii põhjendatakse, et vaja on rohkem relvastust. Kuid see on hullumeelne, kui me teame, et mõlemal üliriigil on juba palju enam kui "piisavalt".
Tagakiusamisluul, mida toetab see, mida juba Eisenhower nimetas sõjatööstuskompleksiks, on see, mis motiveerib nüüd juhtivaid poliitikuid piiramatule võidurelvastumisele järele andma. See tuleneb natsionalismist, mis puhkeb esile iga riikidevahelise huvide konflikti ajal. Kuid see ületab kaugelt igasuguse loomuliku patriotismi piirid, mis põhineb armastusel oma riigi ja selle kultuuritraditsioonide vastu.
Nüüdseks on tekkinud võimas protestiliikumine, mis räägib üha enamates riikides terve mõistuse keelt, et astuda vastu kõigile neile jõududele, kes tegelevad võidurelvastumisega ja maailma militariseerimisega. Hetkel on see liikumine saavutanud kõige märkimisväärsema jõu sellistes riikides nagu Holland ja Norra, kuid viimasel ajal ka Lääne-Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides. See elab ka inimeste südames ka Idas, kuigi seal on tal palju raskem end kuuldavaks teha.
Sõda on mõrv. Ja sõjalised ettevalmistused, mida praegu tehakse võimalikuks suuremaks kokkupõrgeks, on suunatud kollektiivsele mõrvale. Tuumaajastul tuleks ohvreid loendada miljonites.
Meie aega saab nimetada vaid barbaarsuse ajastuks. Meie tsivilisatsioon mitte ainult et militariseerub, vaid ka jõhkrustub.
Seda mõttetut suundumust iseloomustavad kaks põhijoont. Lubage mul lühidalt - kõik minu loengus peab paratamatult olema lühendatud ja lihtsustatud - nimetada neid rivaalitsemiseks ja vägivallaks. Rivaalitsemine võimu pärast, et kasutada ära tehnika peadpööritavat pealetungi, võitleb koostöö vastu. Tulemuseks on suurenenud vägivald, kusjuures kasutatakse üha keerukamaid ja keerukamaid relvi. Just see teeb meie ajastust barbaarsuse ja jõhkruse ajastu. Kuid nüüd peaks tõe hetk olema kätte jõudnud.
Kas ma võin siinkohal teha isikliku ülestunnistuse? Olen alati pidanud ülemaailmset arengut hea ja kurja jõudude vaheliseks võitluseks. Ma ei mõtle seda lihtsustatult Jeesuse ja Saatana vahelise võitlusena, sest minu arvates ei piirdu see protsess ainult meie kultuurisfääriga. Pigem sümboliseeriks seda ehk kõige üldisemalt võitlus Ormuzdi ehk headuse ja Ahrimani ehk kurjuse vahel. Minu isiklik elufilosoofia põhineb eetikal.
Meie tsivilisatsiooni arengu liikumapanevaks jõuks on vähemalt renessansist saati ilmselgelt olnud tehnika areng. Kuid tehnika on kahetine. Seda võivad alati ära kasutada nii head kui ka kurjad jõud. Ja meil, inimestel, ei näi olevat õnnestunud nende vahel päris teadlikult valida, ega ka juhtida märkimisväärseid tagajärgi.
Selle paratamatult kahekordse raamatupidamisarvestuse kreeditipoolel on loomulikult kirjas tohutu progress, mis on aidanud ületada palju viletsust ja tõsta miljonid inimesed mugavale elatustasemele. Leiutised ja suured avastused on avanud terveid kontinente vastastikusele suhtlusele ja vahetusele, kui me vaid oleme selleks valmis. Teaduslikud uuendused, eriti meditsiini valdkonnas, ja palju muudki tuleb muidugi panna tehnika arvele.
Relvad on ennekõike tööriistad rivaalitsevate riikide teenistuses, mis viitavad tulevase sõja võimalikkusele. Sõda ja sõjaettevalmistused on omandanud omamoodi legitiimsuse. Relvade tohutu levik nende tootmise ja ekspordi kaudu on nüüdseks muutnud need enam-vähem kõigile kättesaadavaks, kuni käsitulirelvade ja stilettideni välja. Vägivallakultus on nüüdseks inimsuhetesse sedavõrd imbunud, et peame nägema tavavägivalla kasvu, vägivalda tänavatel ja kodudes. Need on eeskujud, mida me oma noortele seame. See ei juhtu iseenesest. Teadus on paljastanud, et praktiliselt pool koolitatud intellektuaalsetest ressurssidest rakendatakse mõrvarlikel eesmärkidel.
Ma olen osutanud, kuidas relvastumine soodustab - kuigi mööndavasti ei põhjusta - kollektiivset sõjalist vägivalda. Kuid me ei tohiks kunagi unustada seoseid asjaoluga, et eespool nimetatud isiklik vägivald, meie linnades toime pandavad vägivallakuriteod on suures osas relvade leviku tulemus.
Militariseerimine ei toimu mitte ainult sõjategevuse ja relvade ostmise kaudu. Seda edendatakse ka - loomulikult eelkõige noorte meeste puhul - sõjalise väljaõppe, kaitsekäsiraamatute jms kaudu. Harjutused ja sõjamängud õõnestavad eetilisi põhiväärtusi, mis sisalduvad käsus "sa ei tohi tappa". Tegelikult sallime me üha enam ja enam täpselt vastupidist sellele, mida nii religioossed usutunnistused kui ka inimlikumat sõjapidamist käsitlevad rahvusvahelised õigusaktid püüavad meile sisendada.
Paljud riigid kiusavad oma kodanikke taga ja interneerivad neid vanglatesse või koonduslaagritesse. Rõhumine saab üha enam süsteemi osaks. Lech Walęsa kannatused võivad olla sümboliks sellele, kuidas inimõigusi tallatakse maha ühes riigis teise järel.
Üks tänapäeval kahtlemata väga tõhus vägivalda edendav kultuuriline tegur on massimeedia. Ja eriti kõik see, mis jõuab meie teadvusse pildimeedia kaudu. Selle teema kohta on paljudes riikides tehtud ja avaldatud palju uurimusi. Mõned programmid kipuvad avaldama pigem hetkelist mõju, samas kui teised kinnitavad indoktrinatsiooni püsivamat mõju.
Massimeedias näidataval vägivallal on samuti erinev mõju, sest "heade" poolt toime pandud vägivald jätab meie tajudesse sügavama jälje kui "pahade" vägivald.
Me teame ka, et lapsed ja noored on kergemini valmis leppima jõhkruse kui tegevusmudeliga. See suutmatus filtreerida või valida muljeid, mis meile mõju avaldavad, toimib ka rahvusvahelises kontekstis: läänemaailma moraali ja tavasid õpetatakse kolmandale maailmale filmide ja uudiste ekspordi kaudu, millega kaasneb relvaeksport ja mis igal juhul vaevalt küll vastupidises suunas töötavad.

Need on märgid, et meie ühiskonnas on midagi väga haiget.

Nobel oli tõeline rahusõber. Ta läks isegi nii kaugele, et uskus, et on leiutanud hävitusvahendi, dünamiidi, mis muudab sõja nii mõttetuks, et see muutub võimatuks. Ta eksis.

Kuid nagu tehnika jõudu üldiselt, võib tema ja teiste inimeste leiutisi kasutada nii hea kui ka kurja teenistuses. Nitroglütseriin on hea näide, mida ta ka ise nimetas. See suudableevendada südamekrampide valu, nagu ta minuga ühiselt koges. Seda saab kasutada nii sadamate kui ka inimeste õhku laskmiseks. Nobel ise ehitas üles suure sõjatööstuse.

Selle mehe rinnas elas, nagu nii sageli inimeste puhul, kaks hinge. Psühholoogia hakkab aga loori kõrvale tõmbama ja paljastama labürinte, mis on osa meie isiksusest.

Välislingid[muuda]