Bella Mackie

Allikas: Vikitsitaadid

Bella Mackie (kodanikunimega Isabella Rusbridger; sündinud 28. juulil 1983) on Suurbritannia kirjanik ja ajakirjanik. Tema romaan "Kuidas tappa oma perekonda" ilmus eesti keeles Raili Puskari tõlkes 2023. aastal.

"Kuidas tappa oma perekond"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Bella Mackie, "How to Kill your Family", London: The Borough Press, 2021.  (Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)


  • Ma tean, et ma ütlesin, et Kelly väidab end minu kuriteost kõike teadvat, kuid võib-olla pisendab see väide mu tegusid mõnevõrra. Minu jaoks kõlab sõna "kuritegu" haledalt, ebaelegantselt ja igapäevaselt. Kuritegusid panevad toime poevargad. Kui sõidate kiirusega 35 miili tunnis 20 miili tsoonis, et juua leiget lattet, enne kui alustate järjekordset igavat päeva kontoris, panete toime kuriteo. Mina tegin midagi märksa ambitsioonikamat. Mõtlesin välja ja viisin ellu keeruka ja hoolika plaani, mille alged hakkasid liikuma ammu enne minu sünniga seotud ebameeldivaid asjaolusid.
  • Retk sööklasse varustas mu õhukese märkmiku ja väsinud pastakaga – see võttis minu iganädalaselt 15.50-naelasest kulueelarvest 5 naela maha. Unustage ajakirjade artiklid, mis soovitavad säästa raha kaasavõetava kohvi arvelt. Kui soovite tõesti õppida korralikult eelarvet koostama, veetke natuke aega Limehouse'i vanglas.
  • Laiem avalikkus on minu tegudest sedavõrd vaimustuses, et on nõus vaatama isegi kiiruga kokku pandud Channel 5 dokumentaalfilmi minust, kus muuhulgas üks paks astronoom selgitas, et minu juhtumit ennustas ette mu tähemärk. Ta eksis mu tähemärgiga.
  • Selle riigi kohtusüsteem on naljanumber ja miski ei illustreeri seda rohkem kui see üks lause: ma olen tapnud mitu inimest (mõned jõhkralt, teised rahulikult) ja ometi sitsin praegu vanglas mõrva eest, mida ma toime ei pannud.
  • Võib-olla olen ma üldsuse vastu liiga lahke, omistades neile keerukama emotsioonide kogumi kui nad väärivad.
  • Aga kui ma mõtlen sellele, mida ma tegelikult tegin, siis tunnen end mõnevõrra kurvana, et keegi ei saa kunagi teada kogu sellest keerulisest operatsioonist, mille ma ette võtsin. Sellega pääsemine on muidugi ülimalt eelistatav, kuid võib-olla avab keegi ükskord vana seifi ja leiab selle ülestunnistuse, kui ma olen juba ammu läinud. Avalikkus tõuseks tagajalgadele. Lõppude lõpuks ei saa peaaegu keegi teine kogu maailmas aru, kuidas võis keegi 28-aastasena rahulikult tappa kuus oma pereliiget. Ja siis jätkata õnnelikult oma ülejäänud elu elamist, ilma et midagi kunagi kahetseks.
    • "Proloog"


  • Lennukist välja astudes kohtan seda imelist kuuma õhu laksu, mille peale britid mõnda kuuma paika maandudes alati dramaatiliselt kiljatavad, ja mulle meenub, et suures osas ülejäänud maailmast on kliima, mis ei kõigu pelgalt halli ja külma vahel.
  • Kui oleksin teadnud, et pean jooma Jägerbombe inimestega, kes vabatahtlikult turundusega tegelevad, oleksin andnud endale rohkem aega, et kõigepealt trepanatsioonivõimalusi uurida.
  • Selle asemel olen suletud korterisse, mis lõhnab nii, nagu oleks teie hamster surnud riidekapi all, ema ei teaks, mis lõhn see niisugune on, ja oleks juba kuus kuud pleegitusainega hullumeelselt möllanud.
  • Vanad inimesed, kes ei tee muud, kui nõrutavad oma pensionit ja nüristuvad oma lemmiktugitoolides, ei ole minu arvates inimkonnale just kuigi suurepärane reklaam. On tore, et oleme välja töötanud, kuidas panna inimesi meditsiiniliste sekkumiste ja tervislikumate eluviiside abil kauem elama, kuid kahjuks saavad neist kasutud voodihõivajad, kes muutuvad üha tigedamaks, kuni nad pole midagi enamat kui väiklased koormaloomad, kes elavad toas, kuhu sa tahtsid oma kabineti teha.
Ei maksa jahmuda, ma tean, et teie arvate sedasama. Nautige oma elu ja jätke see maine ilm maha umbes 70-aastaselt. Vaid väga igav inimene tahaks elada 100-aastaseks – ainsaks auhinnaks lühike ebaisiklik kirjake kuningannalt. Nii et ma teen tõesti kõigile teene. Nad on vanad ja ülearused ning elavad hämmastavalt kasutut elu. Vein lõunasöögi kõrvale, lõunauinakud, reis linna butiikidesse, et osta jõledaid ehteid ja kilgendavaid kellasid. Mees mängib golfi, naine kulutab palju aega kõiksugu kraami näkkusüstimisele, mis on avaldanud kummalist mõju, muutes ta väljanägemise väga vana imiku sarnaseks. See on elu raiskamine ja ma pole veel jõudnud teile rääkidagi, kui rassistlikud nad on. Oh, kurat sellega, võite seda ise ette kujutada. Nad elavad Marbellas ja ometi ei räägi nad sõnagi hispaania keelt, olge lahked. Rohkem selgitusi pole vajagi.
  • Nii et nad on vanad, õelad ja võtavad maailmas väärtuslikku ruumi. See kõik oleks juba piisav põhjus, et aidata neil jõuda sihtpunkti ebameeldivamal viisil kui kaardid algselt ennustada võisis. Aga kui ma olen täiesti aus, siis on asi peamiselt selles, et nad teadsid. Nad teadsid minu emast. Nad teadsid minust. Ja nad ei löönud lihtsalt käega ega teinud midagi, vaid tegid aktiivselt lobitööd oma pojale, süüdistades Mariet, Helenet, ööklubisid ja Simoni sõpru, kes ta eksiteele viisid. Nad süüdistasid kõiki peale Simoni. Tema vältis oma kohustusi isana ja perekond aitas tal seda teha. Ma arvasin, et nad elavad oma elu teadmata, et nende poeg oli oma lapse tagasi lükanud ja jätnud ema raskustesse. Aga nad tahtsidki, et see nii läheks. Ja see otsustaski lõpuks asja. Nemad surevad esimesena.
  • Kathleen on läbinud fööniprotseduuri, mis paneks Joan Collinsi verd sülitama. Tema juuksed on kahvatublondid ja neil on struktuur, mitte soeng, nõnda jäik, et tuul, mille pärast ta muretses, ei julge neid puudutadagi. Ilulõikus tema näos paistab juba kaugelt ja tema silmadele on meelega antud kergelt jahmunud ilme, mis minu arvates on mõeldud koketeerivana, kuid tegelikult annab talle dementse ilme.
  • Jutu katkestavad kelnerid, kes toovad neile toidu. Tellimust ei küsitud, kuid roogasid nähes ma ei imesta. Steik ja friikartulid kogu seltskonnaks. See peab olema ainus asi menüüs, millega nad lepivad. Steik ja friikartulid, ei mingeid eksirännakuid võõral territooriumil, ära tee kunagi midagi teistmoodi, ole väiklane ja muutu ilgeks. Ja selle kõik lugesin ma välja lihtsalt steigist, kujutage vaid ette, mida võiksin veel nende raamaturiiulitest teada saada. See oli nali, neil ei ole kodus ühtegi raamatut.
  • Kui nad lahkuvad, märkan ma lähemalt Jeremy lipsu. Ma eksisin, ta ei ole vabamüürlane. Roheline ja kollane trükimuster tähtedega RC. Kiire googeldamine ütleb mulle, et see on Mayfairis asuva eraklubi Regency Club ametlik lips. Klubi avati 1788. aastal kuningliku suguvõsa jõukatele meestele, kes saavad seal kohtuda ilma oma naisteta. Ma hakkan peaaegu naerma. Ma tean, kust sa oma elu alustasid, Jeremy. Bethnal Greeni kahetoalises korteris õmblejast emaga ja isaga, kes tõmbas uttu ja jõudis kurat teab kuhu juba enne, kui sa viieaastaseks said. Simon on sellest intervjuudes uhkusega rääkinud, et anda märku, kui palju teie pere on maailmas edasijõudmise nimel vaeva näinud. Nii et siin sa siis oled oma lipsuga, kujutledes, et see näitab sinu sugupuud – seda, mille sa endale ostsid. Mõne jaoks on see ehk imetlusväärne. Isegi minu jaoks, kuna ma üritan teha sama – ronida vaesusest välja, eemalduda oma elu stardipunktist. Aga ma tunnen sind. Ma tean sinu vihkamist oma juurte vastu, olenemata sellest, milliseid lugusid oled sestsaati kokku keerutanud. Sa nägid seda minus ja kui sul paluti aidata su oma liha ja veri sarnasest olukorrast välja, siis panid sa plehku. Helenal oli õigus. Sa oled lihtsalt pätt ning su eraklubid ja kallid riided ei aita eriti seda varjata.
  • Butiigid on täis naisi, kes hoiavad peegli ees keerutades kaunistatud kleite ja lobisevad sõpradega. Teismelised tüdrukud jalutavad mööda, olles süvenenud arutelusse oma päevituse teemal. Ma ei tea, kas ma oleksin olnud üks neist kõlupeadest, kui oleksin üles kasvanud Artemiste perekonna ringis. Ma loen raamatuid, jälgin maailmas toimuvat, mul on oma arvamus enama kui üksnes kingade ja golfikeppide kohta. Ma olen parem kui need inimesed, selles pole kahtlust. Kuid oma teadmatusest hoolimata näevad nad õnnelikud välja. Võib-olla just selle pärast. Milleks muretseda? Ükski neist idiootidest ei mõtle kliimamuutusele, nad mõtlevad, mida homme jahisõidule selga panna. Kuid seda on põnev vaadata ja mul on selleks vaid kübeke aega.
  • Võtan jala gaasipedaalilt ja veeren mööda, aga tegelikult pole siin midagi vaadata. Nendel laiadel tänavatel pole ainsat hingelistki, ei koerajalutajat ega emmet lapsevankriga. Kogu see raha suudab osta vaid vaikust. Muide, ma hindan vaikust. Te ei saa kasvada üles ühel Londoni peatänavaist, unistamata päevast, mil võiksite elada kodus, ilma et kuuleksite oma naabreid vaheldumisi vihaselt seksimas ja/või nutmas "Hüljatute" heliriba saatel. Kuid siinne rahu on kunstlik – see tundub lame ja tuim, justkui loodud inimestele, kes soovisid luua keskkonda, mis eitab täielikult inimelu valju reaalsust.
  • Artemiste majavalik räägib mulle neist ainult niivõrd, kuivõrd see ei ütle mitte midagi. See on maja, mis on ehitatud rikkuritele, kes ei hooli disainist, kuid hindavad kõrgelt turvalisust ja staatust. Ah et Lynn ja Brian ostsid selles rajoonis maja? No ostame siis suurema. Ja see on kõik. Ei mingit vihjet isiksusele, ei mingit tegevust – on ainult desinfitseeritud kuulekus.
  • Lahkun üsna masendunud tundega. Jagan nende inimestega DNA-d. Kas minagi ihkan kunagi beeže vaipu ja teenijat, keda saan halvasti kohelda? Teenija võiks tore olla, kuid ma arvan, et nende vältimatu kurbus oleks veidi rõhuv. Ma kujutan ette, et Kathleeni jaoks on see boonus. Iga päev on tema täies vaateväljas keegi, kes on temast õnnetum.