Mine sisu juurde

George Bernard Shaw

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Bernard Shaw)
George Bernard Shaw

George Bernard Shaw (26. juuli 1856 Dublin – 2. november 1950 Ayot St. Lawrence Londoni lähistel) oli iiri päritolu inglise näitekirjanik, kriitik, lektor, Nobeli kirjandusauhinna laureaat (1925).

Eesti keeles on ilmunud mitmed Shaw' teosed. Näidend "Inimene ja üliinimene" ilmus 1924. aastal Ants Orase tõlkes (Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi koolikirjanduse toimkond). Valimik "Näidendid" (Tallinn: Eesti Raamat, 1972, koostanud Valda Raud) sisaldab järgnevat: "Caesar ja Kleopatra" (tõlkinud H. Allikas, lk 7-100), "Major Barbara" (tõlkinud Valdek Kruuspere, lk 101-188), "Doktori dilemma" (tõlkinud Vidrik Kivilo, lk 189-278), "Pygmalion" (tõlkinud Valda Raud, lk 279-360), "Südamete murdumise maja" (tõlkinud Valda Raud, lk 361-448), "Augustus annab oma panuse" (tõlkinud Valda Raud, lk 449-468), "Õunakäru" (tõlkinud Valda Raud, lk 469-535), järelsõna "Pilguheit G. B. Shaw' elule ja loomingule" (Valda Raud, lk 536-543).

Näidendid

[muuda]
  • Kui rumal teeb midagi, mille pärast tal on häbi, siis nimetab ta seda oma kohuseks.
    • When a stupid man is doing something he is ashamed of, he always declares that it is his duty.
    • "Caesar ja Kleopatra", 1898, III vaatus


  • Ta ei tea mitte midagi, kuid arvab, et teab kõike - see viitab selgelt poliitilisele karjäärile.
    • He knows nothing; and he thinks he knows everything. That points clearly to a political career.
    • "Major Barbara", 1905


  • Palgamõrv on tsensuuri ekstreemne näide ja oleks raske õigustada sellele ässitamist tsensuurivastaste põhimõtetega.
    • Assassination is the extreme form of censorship; and it seems hard to justify an incitement to it on anti-censorial principles.
    • "The Shewing Up of Blanco Posnet" (1909): "The Rejected Statement", I osa: "The Limits to Toleration"

Tsitaadid väljaandest: George Bernard Shaw, "Inimene ja üliinimene", tlk Ants Oras, 1924.


  • Vanaeit: Kinnitan teile, õnnetu, et ma ei ole põrgus.
Don Juan: Kust te seda teate?
Vanaeit: Sellest, et ma ei tunne valu.
Don Juan: Oo, siis ei ole vähematki eksitust: teid on meelega hukka mõistetud.
Vanaeit: Miks te seda ütlete?
Don Juan: Sellepärast, señora, et põrgu on kurjade paik. Kurjadel on ses täiesti mõnus olla — see on nende jaoks tehtud. Te ütlete, et te ei tunne valu. Järeldan, et olete üks neist, kelle jaoks põrgu olemas.
Vanaeit: Kas teie ei tunne valu?
Don Juan: Mina ei kuulu kurjade hulka, señora, sellepärast see tüütab mind, tüütab kirjeldamatult, uskumatult. (lk 145)
  • Vanaeit: Õnnelik! siin! Kus ma ei ole miski! Kus ma ei ole keegi!
Don Juan: Kaugeltki mitte: olete daam, ja kus daamid on, seal on põrgu. Ärge tundke üllatust ega hirmu: leiate siit kõik, mis daam võib soovida, ka kuradid, kes teid teenivad paljast teenimishimust ja te tähtsust liialdavad, et oma teenistuse väärtust tõsta - kõige eeskujulikumad teenrid.
Vanaeit: Minu teenriks saavad kuradid!
Don Juan: Kas on teil iialgi teenrid olnud, kes ei olnud kuradid.
Vanaeit: Ei, nad olid kuradid, püsti kuradid viimne kui üks. Kuid see on ainult kõnekään. Arvasin, et mu teenijad pidid siin tõelised kuradid olema.
Don Juan: Mitte tõelisemad kuradid kui olete tõeline daam. Siin pole midagi tõelist. Selles on hukkamõistu koledus. (lk 147)
  • Ana: Nurjatu: olin kogu elu tema pärast leinas.
Don Juan: Ja, see hakkas teile. Kuid eluaegne lein on ise asi ja igavene lein hoopis teine lugu. Pealegi olete siin samasugune surnu kui temagi. Kas võib olla naeruväärsemat kui et teine surnu leinab teist? Ärge tundke hämmastust, kallis Ana, ja ärge olge ärevil: põrgus on küllalt silmapete! (õieti seal ei olegi muud); kuid surm ja vanadus ja muutus ja muu sarnane pettekraam on maha jäänud, sest siin oleme kõik surnud ja kõik igavesed. Te muutute varsti samasuguseks kui meie. (lk 150)
  • Don Juan: Aa, siin te olete, mu sõber. Miks te ei õpi toredat muusikat, mis Mozart teie tarvis kirjutanud?
Raidkuju: Kahjuks kirjutas ta selle bassihääle jaoks. Minul on bariton. (lk 152)
  • Raidkuju (lohutavalt): Ei, ei, ei, mu laps, ära palveta. Muidu minetad selle koha kõige meeldivama paremuse. Värava kohale on kirjutatud sõnad: "Jätke maha kõik lootused, kes sisse astute." Mõtle ometi, missugune kergendus! Sest mis on lootus? Liik kõlblist vastutust. Siin ei ole lootust, ei ole järelikult kohustusi, ei ole tööd ega võimalust palvetega midagi võita, ega samuti ka midagi kaotada, kui teed nii, kuis süda himustab. Ühe sõnaga, põrgu on koht, kus muud pole teha kui lõbutseda. (Don Juan õhkab südame põhjast.) Te ohkate, sõber Juan; aga kui elaksite taevas nagu mina, siis õpiksite oma paremusi hindama. (lk 153)
  • Raidkuju: Inimesed! Eks kõige paremad inimesed ole siin — kirikuvürstid ja palju muidki. Nii vähesed lähevad taevasse ja nii paljud tulevad siia, et õndsad, keda vanasti kutsuti taevaväeks, muutuvad alatasa kahanevaks vähemuseks. Pühad, kirikuisad, vana aja väljavalitud on tänapäeva petised, sonijad, sissetungijad.
Kurat: See on tõsi. Oma elutee algusest peale teadsin, et lõpuks pääsen siiski juba avaliku arvamisegi mõjul võidule hoolimata vale ja laimuse ammuaegsest sõjakäigust minu vastu. Lõpulikult on universum konstitutsioonilise põhiseadusega, ja sarnase enamusega kui minu oma ei saa mind jäädavalt ametist tõrjuda. (lk 160)
  • Don Juan: Mu kallis Ana, te olete rumal. Kas arvate, et taevas on nagu maa, kus inimesed püüavad end veenda, et mis tehtud, saab tegematuks kahetsuse läbi; et mis öeldud, võib saada ütlematuks tagasivõtmise kaudu; et mis tõsi, tühistub, kui seda tunnistatakse üldiselt valeks? Ei, taevas on tõelikkuse meistrite riik: see ongi põhjus, miks lähen sinna.
Ana: Tänan, lähen taevasse, et õnnelikuks saada. Mul on maa peal olnud küllalt tõelikkust.
Don Juan: Siis peate siia jääma, sest põrgu on ebatõelikkude ja õnneotsijate paik. See on ainuke pelgupaik taeva eest, mis, kinnitan veel kord, on tõelikkuse meistrite kodu, ja maa eest, mis on tõelikkuse orjade kodu. Maa on lastetuba, kus mehed ja naised mängivad kangelast ja vägimeest, pühimust ja patustajat, kuid nad kisutakse ihupidi sellest narride paradiisist; nälg ja külm ja janu, vanadus ja kõdu ja haigus, kõigepealt aga surm teeb nad tõelikkuse orjadeks; kolm korda päevas tuleb toitu süüa ja seedida; kolm korda aastasajas tuleb uus sugupõlv sigitada; usu, luule ja teaduse aastasajad pannakse kõik ühel häälel palvet aluma: "Tee mind terveks lojuseks." Kuid siin pääseb sellest liha vägivallavalitsusest, sest siin ei olda põrmugi lojus: ollakse vaim, nägemus, pettekujutlus, pärimus, surematu, vananematu, ühe sõnaga, kehatu. Siin ei ole ühiskondlikke ega poliitilisi ega usulisi, ja mis kõige parem, ei ole tervislikke küsimusi. Siin kutsutakse oma välimust iluks, oma tundeid armastuseks, oma püüdeid vooruseks nagu maa peal; kuid siin ei ole karme tõsiasju, mis selle vastu räägiksid, ei ole mõnitavat vastolu tarvete ja nõuete vahel, ei ole inimlikku komöödiat, pole midagi peale alalise luule, üleilmliku melodraama. Nagu me saksa sõber oma luuletuses ütleb, "luuleline mõttetus saab siin mõtteks, ja igavesti naiselik kisub meid üles" — ilma et saaks meid sammugi kaugemale. Ja siiski soovite sellest paradiisist loobuda! (lk 160-161)
  • Don Juan: Kallis daam, ütlesin juba, et taevas elatakse |a tehakse tööd selle asemel et mängida ja teeselda. Asju võetakse, nagu nad on; põgenetakse ainult silmamoonduse eest, ja püsivus ja hädaoht on ülem au. Kui mäng kestab siin ja maa peal edasi ja kogu maailm on näitelava, siis taevas vähemalt kulissi taga. Kuid taevast ei saa metafooriga kirjeldada. Sinna lähen nüüd, sest loodan seal lõpuks pääseda valedest ja tüütust, labasest õnne taotlemisest, et aastatuhanded mõtiskluses veeta. (lk 162)
  • Kurat: Kas ma ei ütelnud Fausti asja ajades, et kõik, mis inimese mõistus tema kasuks korda saatnud, on see, et ta on muutunud elajalikumaks kui ükski elajas. Üks veetlik ihu on saja halva seedimisega upsaka mõtteteadlase ajude vääriline.
Don Juan: Te unustate, et on katseid tehtud peaajutagi luua suurepäraseid kehi. Olevusi, kes lõpmata palju suuremad inimesest igas suhtes peale peaaju, on elanud ja hukkunud. Megateerium, ihtüosaurus astusid seitsmepenikoormaste sammudega üle maa ja varjutasid päeva oma pilvesuuruste tiibadega. Kus on nad nüüd? Fossiilidena muuseumites, ja liiatigi nii harva ja nii puudulikkudena, et üheainsa luu või hammas hinnatakse kallimaks tuhande sõjamehe elust. Needki elasid ja igatsesid elu; kuid peaaju puudusel ei teadnud nad, kuidas oma kavatsus läbi viia, ja hävitasid endid ise. (lk 163)
  • Kurat: Ja kas inimene hävitab end vähem oma ülistatud peaaju tõttu? Kas olete viimasel ajal käinud mööda maakera? Mina olen, ja olen uurinud inimese imelisi leidusi. Ja kinnitan teile, et elukunstide alal ei tee inimene vähematki leidust, surmakunstis aga ülitab ta loodusegi ja valmistab keemia ja tehnika abil kõik katku, taudi ja nälja koledused. Maamees, keda käisin täna kiusamas, sööb ja joob, mis maamehed kümnetuhande aasta eest on söönud ja joonud, ja maja, milles ta elab, ei, ole tuhande aastasaja kestes niigi palju muutunud kui naiste kübara mood mõne nädala jooksul. Aga kui ta välja läheb tapma, kannab ta kaasas imetlusväärset masinat, mis ainsal sõrmepuudutusel valla laseb kõik peidetud molekulaarenergia ja ta esivanemate viskeoda, noole ja puhktoru kaugelt ülitab. Rahukunstides on inimene hoopis hakkamatu. Olen näinud ta puuvillavabrikuid ja muud sarnast, masinatega, mis oleks võinud näljane koergi leida, oleks tal toidu asemel olnud raha tarvis. Tunnen ta kohmakaid trükimasinaid ja logisevaid raudtee-vedureid ja tüütuid jalgrattaid: need on mängukannid Maksimi suurtüki ja veealuse töorpeedopaadi kõrval. Inimese tööstustehnikas ei avaldu midagi peale ta ahnuse ja laiskuse: ta süda on omistatud sõjariistadele. Imeline elujõud, millega kiitlete, on surmajõud: inimene mõõdab oma jõudu oma hävitamisvõimega. Mis on ta usk? Ettekääne minu vihkam iseks. Mis on ta seadus? Ettekääne teie poomiseks. Mis on ta kõlblus? Ta suursugusus? Ettekääne tarvitamiseks ja tootmiskohustusest pääsmiseks. Mis on ta kunst? Ettekääne himuraks lahingupiltide vaatlemiseks. Mis on ta poliitika? Emb-kumb, kas hirmuvalitseja jumaldamine, kuna hirmuvalitsejal on voli tappa, või parlamentlik kukevõitlus. (lk 164)
  • Kurat: Veetsin hiljuti õhtu kuski kuulsas seadusandlikus asutuses ja kuulsin pada katelt sõimavat, ja ministreid arupärimistele vastavat. Lahkudes kirjutasin kriidiga uksele vanasõna: "Ära küsi, siis ei öelda sulle valet." (lk 164)
  • Kurat: Nägin üht meest suremas, üht Londoni müürisseppa, kel oli kuus last Ta pärandas seitseteist naelsterlingit ühinguraha, ja naine kulutas nad kõik ta matuse peale ja läks lastega järgmisel päeval vaestemajasse. Ta ei oleks seitset pennigi mallanud oma laste koolitamiseks raisata: seadusel tuli teda sundida neid hinnata kooli saatma, kuid surma puhul kulutas ta kogu enda varanduse. (lk 165)
  • Kurat: Inimeste mõttekujutus lööb surmamõtte juures särama, ta jõud pakitsema, nad armastavad teda, ja mida koledam ta on, seda enam nad naudivad seda. Põrgu on koht, mis käib nende mõistusest kaugelt üle; nende vaated selle kohta on pärit kahelt kõige suuremalt põikpealt maakeral, ühelt itaallaselt ja ühelt inglaselt. Itaallane kirjeldab seda kohana täis pori, külma, mustust, tuld ja mürgiseid madusid — kõik aina piinad. Niipea kui see eesel tüdis minu üle luiskamast, jampsis ta naisterahvast, kelle oli üks kord elus näinud tänaval. Inglane jutustas, mind olevat taevast suurtükkidega ja püssirohuga minema aetud; ja veel tänini usub iga britlane, et kogu see veider lugu seisab piiblis. Mis ta muidu ütleb, on mul teadmata, sest see seisab kõik pikas luuletuses kirjutatud, mida mina ega ükski muu pole suutnud läbi veerida. Sama lugu on igas muuski asjas. Kirjanduse ülem vorm on kurbmäng, näidend, mille lõpus viimne kui üks hingeline tapetakse. Vanades kroonikates pajatatakse maavärisemistest ja taudidest, ja üteldakse nad jumala vägevust ja inimese väiksust näitavat. Tänapäeva kroonikad kirjeldavad lahinguid. Lahingus lasevad kaks inimrühma teineteist kuulidega ja lõhkevate pommidega, kuni teine rühm põgeneb ja teine ratsutab põgenejate kannul ja raiub nad põgenemisel pihuks ja puruks. Ning see näitavat kroonika lõppsõnade järele kuningriikide suurust ja vägevust ja võidetute väiksust. (lk 165)
  • Kurat: Ja need on need olevused, kelles ütlete leidvat elujõudu!
Don Juan: Ja; sest nüüd tuleb kogu loo kõige üllatavam osa.
Raidkuju: Milles see seisab?
Don Juan: Oo, selles, et igaühe neist pelguritest võib üsna lihtsal viisil julgeks teha selle läbi, et talle idee pähe panna.
Raidkuju. Lollus! Vana sõdurina möönan pelgurlikkuse: see on sama üldine kui merihaigus ja loeb sama vähe. Kuid see, mis ütlete idee pähepanekust, on lollus ja mõttetus. Kõik, mis lahingus võitlemiseks tarvis, on natuke külma verd ja teadmine, et kardetavam on kaotada kui võita.
Don Juan: Sellest vahest tulebki, et lahingud on nii tarbetud. Kuid inimesed ei saa iialgi kartusest jagu, kuni tulevad mõttele, et võitlevad üldotstarbe saavutamiseks — idee pärast, nagu neil viisiks ütelda. Miks oli ristivõitleja vapram kui mereröövel? Sellepärast et ta ei võidelnud enese, vaid risti pärast. Mis jõud see oli, mis talle sama surmapõlglikult vastu astus kui ta ise? Meeste jõud, kes ei võidelnud eneste, vaid islami pärast. Nad riisusid meilt Hispaania, kuigi võitlesime endi kollete ja kodude eest; aga kui hakkasime sama vägeva katoliku kiriku aate eest võitlema, pühkisime nad minema Aafrikasse. (lk 167)
  • Don Juan. Ärge kartke, kommodoore: see katoliku kiriku aade elab kauem islamist, elab ristist kauem, elab kauem isegi sest labasest mannetute koolipoisilikkude gladiaatorite jandist, mis kutsutakse sõjaväeks.
Raidkuju: Juan, sunnite mind teilt selle eest vastutust nõudma.
Don Juan: Asjatult: ma ei või mõõgelda. Iga aade, mille eest inimene läheb surma, on katoliikline aade. Kui hispaanlane viimaks kord saab aru, et ta pole parem kui saratseenlane ja et tema prohvet pole parem Muhamedist, tõuseb ta üles üldise vabaduse ja võrdsuse eest veel katoliiklisemana kui kunagi varem ja sureb, barrikaadil keset räpast tänavakest, kus ta nälga kõngemas.
Raidkuju: Tühi jutt!
Don Juan: Mis tühjaks jutuks kutsute, on ainus asi, mille eest inimesed julgevad surra. Tulevikus ei ole vabaduski enam küllalt katoliikline: siis inimesed surevad inimliku täiuse eest, mille heaks ohverdavad rõõmuga kogu oma vabaduse.
Kurat: Ja, neil ei tule iial puudus ettekäänetest üksteise tapmiseks.
Don Juan: Mis sellest? Mitte surmast pole lugu, vaid surmahirmust. Mitte tapmine ega suremine ei alanda meid, vaid alatu virelemine ja tasu vastuvõtmine alandumise eest. Parem kümme surnut kui ainuski elus ori või selle peremees. Varsti tõuseb veel enam inimesi, isa poja ja vend venna vastu, kes üksteist tapavad suure katoliiklise orjade vabastamise aate pärast.
Kurat: Ja, siis kui vabadus ja võrdsus, millest suurustate, on teinud vabad valgenahalised kristlased tööturul odavamaks mustadest paganausulistest orjadest, keda enampakkumise teel tükikaupa müüakse. (lk 168)
  • Don Juan: Loodus ise on seda, mida nimetate kõlvatuks, kallis daam. Punastan, kuid ei saa parata. Loodus on võrgutaja, aeg hukkaja, surm mõrtsukas. Olen ikka eelistanud neid tõsiasju arvesse võtta ja nende tunnustusele ilmakorda rajada. Te peate paremaks neid kolme kuradit lepitada, kutsudes neid karskuseks, eduks ja armastavaks lahkuseks, ja neile meelitustele oma ettevõtted ehitada. Mis ime siis, kui need ettevõtted ei taha minna libedasti? (lk 186)
  • Don Juan: Ja, need on paljad sõnad. Kuid miks on need paljad sõnad, mu sõber? Sellepärast, mu sõber, et ilu, puhtus, auväärsus, usk, kõlblus, kunst, isamaalisus, julgus ja kõik muu on ainult sõnad, mis mina või iga teinegi võib käända pahupidi nagu kinda. Oleksid nad tõelikud, te peaksite end mu etteheidete puhul süüdlaseks tunnistama; kuid õnneks teie enesest lugupidamisele ei ole nad tõelikud, minu kuratlik sõber. Nagu ütlete, on nad paljad sõnad, kasulikud seks, et metslasi tsivilisatsiooni lõksu meelitada või tsiviliseeritud vaeseid avatleda end orjastada ja puupaljaks riisuda laskma. See on valitseva klassi perekonna-saladus, ja kui meie, kes kuulume sellesse klassi, taotleksime maailmale enam elu selle asemel, et endi viletsaile minadele enam võimu ja toredust ahnitseda, teeks see saladus meid suureks, ja kuna mina aadelimehena ka olen saladuse kaasteadja, kujutlege, kui tüütu mulle peaks olema teie lõpmatu luiskamine kõigest sest kõlblisest pettekraamist ja kui armetu ja vilets te elu ohvrikstoomine selle eest! Kui usuksitegi küllalt oma kõlblisse mängu, et seda korralikult mängida, oleks huvitav seda valvata; kuid te ei saa seda: te petate iga inimest; ja kui te vastane veab teid osavamalt ninapidi, lükkate laua ümber ja püüate teda tappa.
Kurat: Maa peal võiks ses pisut tõtt olla, sest rahvas on harimatu ega suuda minu armastuse- ja ilu-usku hinnata; kuid siin —
Don Juan: Oo ja: tean väga hästi! Siin pole midagi peale armastuse ja ilu. Ptüi! on, kui istuksid terve igaviku moodsa näidendi esimest vaatust jälgides, ennekui sündmustiku keerdkäigud on algamas. Iial oma halvemailgi ebausu silmapilkudel siin maa peal pole ma uneski näinud, et põrgu oleks nii õudne. Elan nagu juukselõikaja alalises ilu vaatluses, mängides siidkiharatega. Hingan imaluse õhustikku nagu kondiitriäri sell. (lk 190-191

"Juhtsõnad revolutsionääridele"

[muuda]
  • Kuldne reegel.
Ära tee teistele, mida sooviksid neilt. Nende maitse ei tarvitse olla samasugune.
Ära tõrju kiusatust: katsu kõik läbi; pea kinni see, mis hea.
Ära armasta oma ligemist nagu iseennast. Kui oled endaga sõbralikus vahekorras, siis on see häbematus, kui halvas, siis haavamine.
Kuldne reegel on see, et pole olemas kuldseid reegleid. (lk 283)
  • Kuningad.
Kuningaid ei sünni; neid tehakse kunstliku silmapette teel. Kui seda protsessi katkestavad kriitilises eas õnnetused nagu Charles II-se puhul, saab alam aru pähe ega leia enam iialgi oma täit kuningausku tagasi.
Õukond on isevalitseja teenijatetuba.
Kuninga vulgaarne vaim tundub rahva enamusele meelitav.
Aujärje kaudu propageeritav lakeilikkus on hind, mille maksame aujärje poliitilise m eeldivuse eest. (lk 284)

pooleli...


  • Arukas inimene kohandab ennast maailma järgi, arutu püüab järjekindlalt maailma enda järgi kohandada. Seega sõltub kogu progress arutust inimesest.
    • The reasonable man adapts himself to the world: the unreasonable one persists in trying to adapt the world to himself. Therefore all progress depends on the unreasonable man.

Tema kohta

[muuda]
  • Ma ei tea midagi põlastusväärsemat kui tühipaljas paradoks, mõttetu teravmeelitsemine. Kui oleks tõsi (nagu on öeldud), et hr Bernard Shaw elatub paradoksidest, siis peaks ta olema lihtsalt harilik miljonär, sest temasugune vaimukas mees suudab leiutada mõne eksitava argumendi iga kuue minuti järel. See on kerge nagu valetamine, see ongi valetamine. Tegelikult ahistab hr Shaw'd muidugi julmalt asjaolu, et ta ei suuda lausuda ühtki valet, kui ta seda tõeks ei pea.


  • Kui härra Shaw ründab Shakespeare’i, siis on tegu õigustatud enesekaitsega.

Välislingid

[muuda]