Harriet Monroe

Harriet Monroe, 1920.

Harriet Monroe (23. detsember 1860 – 26. september 1936) oli USA toimetaja, kirjandusteadlane, kriitik, luuletaja ning mõjuka luuleajakirja "Poetry" rajaja 1912. aastal. Ta toetas paljusid luuletajaid ning mõjutas 20. sajandi alguse luule arengut.

Autobiograafia

Tsitaadid väljaandest: Harriet Monroe, "A Poet's Life: Seventy Years in a Changing World", New York: Macmillan, 1938.

• Ma alustasin varakult Shakespeare'i, Byroni, Shelley, Dickensi ja Thackerayga, ning raamatuist tulvil raamatukogutuba toetas mind alati sõbralikult ergaste ja huvitavate inimeste seltskonnaga, andis mulle vaimus sõbrad, kes kergendasid mu üksindust.
• Mul on pühadusetaju, mis jättis mulle tunde, et ma eelistaksin kunsti elule.

Luule

Ta on noor ja kaunis, mu maa,
paljude laste ema.
Aastaid tagasi,
joostes õblukese tüdrukuna mererannal,
kuulis ta Niagarat hüüdmas mägede sõnumit
ja suuri järvi tasa laulmas
preeriaist, mis õõtsuvad tuules.
...
Ja ta korjas paljude rasside lapsed oma käte vahele
ja ütles: "Viha sureb siin - olge vennad."
Ta tõstis alandlikud kõrgele
ja kõrke noomis ta naeruga.
...
Taas kord, uskumatu asi:
täisssöönud ja halastamatu türann
sülitab punast sõda maailma näkku!
Taas kord, Vabadus kaalul - ohus, trotslik -
kutsub oma valituid,
tõstab oma vikerkaarevärvides lippe päikese poole!
...

• Harriet Monroe, "Ameerika" ("America"), Poetry, detsember 1918, lk 133-135

Oh jaa, jäin ilma farmist - laen ta võttis.
Ei leia enam tööd, ja nainegi -
läks lastega koos koju - ja mis hullem veel,
ma auto müüma pidin, peagut tasuta.
Nüüd hulgus olen vaid, santlaager, pätt,
kes hulbib ringi, haarab õlekõrrest.
Kuid ärge petke end - saan jalad alla taas ja
mul auto on ja töö, võib-olla farm.
...
Ei tea, kas telgi juurest saaksin almust
koos gosplimudruga? Ma vajan päästmist küll,
aga võileiva, mitte jutlusega.

• Harriet Monroe, "Ameeriklane" ("The American") tsüklist "Igapäevased tüübid", Poetry, september 1934, lk 322

Ah, las nad rääkida, las auru välja lasta!
Justkui uus oleks tugevate võim!
Nad ei saa palju teha - me süsteem on hea,
turd, vastupidav - kestab üle meie aja.
On inimesed võimu armastand ja kraband
sestsaati, oma ahvikolba jättis koopamees kui
Pekingi kanti; ja jääb ilma valitsema võim.
kuni on lahkunud siit viimne inimene.
Seda nad tahavadki, valitseda me vana kuuma planeeti,
mis on liiga suur, liiga kuradi keeruline, et keegi
näeks selle tähendust, ulatust, lõppu,
mis iganes me plaanime või teeme
parimat soovides. Kui olin poiss,
kündsin me nappe aakreid, taltsutasin sälge,
ma unistasin, et teen palju head -
just nagu keegi suudaks! Noh, siin ma nüüd olen,
ma juhin panka, tuhandetki panka,
kas meeldib neile see või ei, ma suunan turgu,
et saata miljonid, kus minema nad peavad,
nüüd raha juhib ilma. Ei saa eitada, et on
hea tunda seda täkku minu all,
puhkel ja ägeduses, teel kurat teab kuhu
mu ohjes ja mu piitsa all.
...
See on suur mäng, ja põnevam kui võiduajamised -
juhtida tänast maailma.

• Harriet Monroe, "Kapitalist I" ("Capitalist I") tsüklist "Igapäevased tüübid", Poetry, september 1934, lk 327-328

Jah, olen kommunist - kuidas võiks keegi,
kel süda sees, olla midagi muud!
Meie süsteem on mäda - pole mingit lootust
sel rõhutul, kes tõngub, orjab igavesti;
ega ka tipus olijal, kes elab kõrgel
oma kõrkuse tornis, ega näe, mis toimub
rahva seas maa peal. Kulund, mäda on süsteem -
see annab meile miljoneid nälgivaid lapsi
siin maal, mis jookseb mett ja piima ja
nisu ja autosid. Je keegi meist ei tea,
kuis teha rahvale heaks ebaõiglus
ja anda talle leiba.
...

• Harriet Monroe, "Kommunist II" ("Communist II") tsüklist "Igapäevased tüübid", Poetry, september 1934, lk 325-32