Mine sisu juurde

Iivi Anna Masso

Allikas: Vikitsitaadid

Iivi Anna Masso (sündinud 31. mail 1967 Tallinnas) on Eesti-Soome politoloog.

Intervjuud[muuda]

  • Soomlased arvavad, et Ukraina kriis läheb kiiresti mööda, Venemaa normaliseerub ja saab jätkata nii nagu ennegi. Eestlaslik seisukoht on mõelda, et kui rahvusvahelisi reegleid rikutakse, siis oleme olukorras, kus me ei tea, mis tulevikus juhtuma hakkab.
  • Juba üsna varases faasis kerkis esile argument, et kui me (Soome) kohtleme hästi venekeelset vähemust, mis on meil üsna väike, siis oleme väljaspool ohtu. Aga Ukraina ei kohelnud vene vähemust halvasti, ega see (Krimmi annekteerimine) polnud sellest tingitud.
  • Samuti tekib petlik turvatunne selles mõttes, et Euroopa olukord meid ei puuduta, sest me teeme kõik õigesti. Niimoodi me juba mingis mõttes süüdistame hoopis ohvrit.
  • Me ei saa kindlad olla ja seda võetakse Eestis iseenesest mõistetavana.


  • Soomlased on selles mõttes eestlastega sarnased, et neid, nagu meidki, huvitab hirmsasti, mida naabrid neist arvavad. Tänu sellele on Eesti ja Soome suhted vähemalt esmase reaktsioonina saanud proportsioonitult suure tähelepanu osaliseks. Ja tundub, et nii, nagu ikka kipuvad Eesti ja Soome vahelised uudised minema - see ei ole esimene kord, aga ka praegu läks nii, nagu on läinud varemgi - nad kipuvad üksteist võimendama, üksteist tsiteerides üksteist võimendama, ja siis kaob see algallika tegelik sõnum ära.


Artiklid[muuda]

  • Oleme näinud, et presidendi võim USAs ei ole piiramatu, ehkki erinevalt Euroopa riikide enamusest on USA president ühtlasi ka valitsusjuht ja ta meeskond omab reaalset täidesaatvat võimu. Seadusandlik võim on see-eest rangelt kontrollitud, ning kongressist ega kohtutest ei saa ükski pealik üle ega ümber nii kaua, kui põhiseadus ja selle määratud kord püsib.
  • 100 päeva ei paku erilist võidurõõmu ei Trumpi tulistele pooldajatele – sest tema vastaste silmis ebapopulaarsed otsused ja plaanid on üksteise järel ebaõnnestunud –, ega ka vastastele: oodatud katastroof jäi tulemata, populistiks ja veel kõigeks hullemaks tembeldatud mehe juhitud USA on endiselt tavaline Ameerika, business as usual.
  • Samas sisendab see ka lootust: ehkki rahal on poliitikas oluline roll otsustamaks, kes võimule üldse ligi saab, ei taga raha isegi ärielu tõotatud maal kellelegi totaalset võimu: võimul olles on ka rahamees teistest inimestest sõltuv, ta ei saa tegutseda täiesti meelevaldselt.
  • Aga proovime ennustamist, seda kõige tänamatumat mõtteharjutust: täna küsitakse, kas Trump astub keset ametiaega tagasi? Arvan, et ei, ehkki on vägagi usutav, et ta 2020. aastal taasvalimisele ei pretendeeri.
  • Maailm on hetkel mitmel põhjusel hullumeelne, hirmutav, arvamatu. Tunnistagem: sellesse maailma sobib Trump paremini kui nii mõnigi muu.


  • Vaba meedia olemusse kuulub see, et kui teise kirjutaja lähenemine tundub ebatäpne, ebaobjektiivne või eelarvamusi tekitav, siis sellele võib vastata. Seda nimetatakse aruteluks, ja ükski autor ega väljaanne ei peaks olema tõstetud arutelust kõrgemale.


  • Tallinna Tehnikaülikooli avatud uste päevade reklaam: roosas pintsakus rumala ilmega tütarlaps silitab karvast käekotikoerakest ja kiidab ülikooli hea kohana leida "normaalne mees", kes teenib piisavalt hästi, et tütarlaps ja tema kutsu ei peaks tööl käima, vaid saaksid veeta päevi šopates ja joogatrennis.
Nali? Kui, siis mage, igav, aegunud ja rumal nali.
  • Veel tragikoomilisem kui idiootne video ise oli TTÜ kommunikatsioonitalituse juhataja Terje Talve selgitus: abiturientidest tütarlapsi ei huvitavat "tõsised terminid" ja "keerulised nimetused". Talv kirjeldas klippi kui "sammu enda sihtgrupile lähemale".
Niisiis polnudki tehnikaülikooli meesteleidmise kohana – ja tütarlast elatajat otsiva ajuinvaliidina – reklaamiv klipp mõeldud päris naljana. See kajastas TTÜ tõsimeelset hinnangut sellele, mis Eestis aastal 2012 keskkooli lõpetavaid tüdrukuid tõeliselt huvitab.
  • Omamoodi kõnekas on ka IT Kolledži poolt TTÜ klipile ilmselt hea kavatsusega tehtud vastureklaam: iPadiga noormees kiidab küll paroodiareklaamis tarku naisi ja ütleb TTÜ tibindusest lahti, aga "tark naine", kes kõrval vaikib ja noogutab, kui noormees asiselt rahast ja teadmistest räägib, ei mõju TTÜ reklaami ullikesest just väga erinevalt. Paroodia on hämmastavalt parodeeritava sarnane.
  • Kas tõesti on aktiivne noor naistegelane Eesti reklaamimeeste maailmas nii võimatu ilming, et selle peale ka parimate kavatsuste juures lihtsalt ei tulda?
  • Naljana võib ju tõlgendada ka minister Jürgen Ligi, etiketiõpetaja Maaja Kallasti ja ärimees Jüri Mõisa hiljutisi avalikke kommentaare. Naistepäeval, 8. märtsil­ teatas rahandusminister, et õpetajate palk on hea küll, sest suurem osa naistest teenib veel vähem – tähendab, õpetajatele polegi vaja rohkem maksta, kuna nad on enamikus naised ja naiste palk ei peagi üle üldise keskmise küündima?
Nii toetab ministri sõnavõtt TTÜ reklaamirahva vaadet, et ülikoolist tasub naistel lisaks haridusele ka mees hankida, kuna tolle palk on vaatamata keskmisest madalamale haridustasemele tõenäoliselt keskmisest suurem. Ligi ja TTÜ visiooni ühendab Postimehe vahendusel elegantselt kombeõpetaja Kallast: "Üks tõeline õpetaja saab olla ainult jõuka mehe naine." Lihtne ju – milleks naisõpetajale palk, kui võib leida hoopis rikka mehe?
  • Läänes ei teeskle keegi ammu enam, et tavaline pere saab ühe sissetulekuga hakkama, ja praegusel kriisiajal ei peaks keegi sellist mõtet üheski esitusvormis naljakaks. Miks unistab mingi osa eestlastest ikka veel kuldajast, mida pole iialgi olnud, kui tegelikkuses ei võta pangad eluasemelaenu küsivat noorpaari jutulegi ilma mõlema sissetulekule pilku peale heitmata?
  • Oma varjundi lisab siin juba loetletud "naljadele" naise kohast ka Jüri Mõisa uitmõte, kui too soovitas meestel insuldi vältimiseks naise noorema vastu vahetada – ajal, mil mitu tuntud ühiskonnategelast on insuldist toibumas (kuidas tööstressi all kannatavad alapalgatud naised oma tervise eest peaksid hoolitsema, jäi naljamehel täpsustamata).
Mõis sobiks hästi TTÜ-le reklaamnäoks – naljasoon on neil sarnane ning koos kommunikatsioonitalitusega mõtleksid nad kindlasti välja mõne hea nalja ka mahakantud nais-aastakäikude elatusallikate kohta.
  • Naljaga vabandamine, ja kriitikute süüdistamine huumoripuuduses, on hea viis rumalate mõtete autoreile tagauks lahti hoida: ega ma ju tõsiselt mõelnud, kuidas te, tobud, aru ei saa. Kuid ka naljade sisu paljastab üht-teist kultuurist ja mõtteviisist – pangem naisnaljade kõrvale neegri-, juudi- ja tšuktšinaljad (või ka vastavad ida poolt tulevad tšuhnaa- ja fašistinaljad) ja nende roll avaneb paremini.


  • Alguses oli sõna. Nii algab üks meie kultuuriloo tähtsamaid klassikuid. See pole niisama lööklause: sõna, või enne sõnaks vormumist mõte, käib kõikide tegude ees. Mida tahes me teeme ja loome, need asjad ja sündmused on esmalt olemas sõnadeks vormitud mõtetena. Seepärast sõltub ka poliitiline kultuur sellest, kuidas keelt ja sõnu avalikkuses koheldakse.
  • Mäletan muinasjuttu, kus kuningas pani oma väimehekandidaadi proovile, paludes tal serveerida endale maailma parima ja maailma halvima roa. Mõlemal juhul tõi noormees kuningale kandikul keele. Põhjendus oli, et keele abil saab teha kõige rohkem head, aga ka kõige rohkem halba, selle abil saab luua või hävitada, inimesi ühendada või eraldada. Kuningas oli valikuga rahul: noormees sai pool kuningriiki ja kuningatütre käe.
  • Me ei tohiks alahinnata keele ja sõnade väge, ehkki näib, et me just seda meie "kommunikatsiooniajastul" kipume tegema. Poliitikast rääkides kurdetakse tihti, et seal on liiga palju sõnu ja vähe tegusid. Usun aga, et poliitikas ei saagi sõnu tegudest eraldada. Poliitikas on sõnad teod. Sõltuvalt sellest, kes räägib, kus, millisele publikule, võib sõnade kui tegude tähtsus olla suurem või väiksem.
  • Kui näiteks Eesti president võtab sõna Venemaa sõnavabaduse poolt või Soome president vaikib samal teemal pragmaatilistel kaalutlustel, on kumbki valik poliitiline tegu. Lääne poliitikute avalik toetus demokraatlikele jõududele Iraanis või Valgevenes on tegu, mis mõjutab riikide arengut ja inimeste saatusi – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Kui poliitikud siin kaitsevad põhiseadust ja demokraatlikke institutsioone või meelitavad valijaid kartulikottidega; kui loobitakse musta muda konkurentide suunas asjaliku arutelu asemel – kõik need sõnad on teod, mis vormivad meie maailma, paremaks või ebameeldivamaks.
  • Paljud asjad, mis praegu on enesestmõistetavad, olid esmalt uudsed mõtted, mida peeti esialgu utoopilisteks, ebareaalseteks, hullumeelseteks – näiteks tasuta kooliharidus, naiste valimisõigus või Eesti vabadus. Nende mõtete teostumine sai alata ainult sellest, et keegi kuskil ütleb need sõnades välja.
  • Poliitiline maailm ei saa kunagi valmis, uusi häid mõtteid on alati vaja. Selleks et loovad mõtted saaksid idaneda, peavad need langema viljakasse pinnasesse. Kuidas väetada pinnast nii, et sinna istutatut kohe ära ei lämmatata?
  • Eestis on demokraatlikud institutsioonid välja kujunenud, neid ei ole vaja ümber teha. Praegu ollakse kujundamas poliitika stiili. Just siin on sõnade tähtsust raske üle hinnata.
  • Propagandistliku keelepruugi eesmärk pole teavet edastada, vaid mõjutada vastuvõtjat mingi välise eesmärgi saavutamiseks.
Sellise suhtluse äärmine vorm on göbelslik totalitaarne propaganda, aga äärmuse ja ausa debati vahele mahub ka halle toone. Ka demokraatlikku poliitikat on raske propagandismist täielikult "puhastada", sest poliitilist debatti on võimatu eraldada avalikust arutelust meedias, ning kumbki seguneb ka professionaalse mõjutamisega tegeleva PR-tööstuse tööga. Olulised on proportsioonid. Teatud tasemel hakkab kommunikatsioon mõistmist selle edendamise asemel takistama.
  • Veebiajastu avab suhtluseks lugematuid uusi võimalusi, aga internet ei paranda iseenesest kommunikatsiooni kvaliteeti. Lihtsamaks on muutnud ka desinformatsiooni levitamine. Internet ei garanteeri ka automaatselt sõnavabadust, autoritaarsetel režiimidel on üllatavalt kerge internetisidet tsenseerida või selle abil kodanikke valvata. Vabas ühiskonnas, kus selliseid muresid ei ole, eeldavad uued kommunikatsioonivõimalused endisestki paremat kirjaoskust ja tasemel keskustelukultuuri. Ka poliitikutelt, ja kriitikutelt.
  • Olen pidanud Eesti hoogsalt vaba avaliku keskustelu stiili positiivseks. Meid ei piira liigne poliitiline korrektsus ega pragmaatiline ettevaatlikkus. Kuid näib, et keele vängusega on nagu seiklusfilmidega, mida vaevab vägivalla inflatsioon: nagu filmitööstus paneb ekraanil üha enam verd lendama, et vaatajat kütkestada, toitub nii meedia kui ka poliitiline debatt üha enam ärapanemistest, intriigidest ja skandaalidest. Kõik muu on liiga "igav", et tähelepanu köita. Räiguste argipäevastudes muutume nende suhtes tuimemaks.
  • "Kas te ei tea, et Eestis on "poliitik" sõimusõna?" See anonüümne tõdemus võtab hästi kokku harjumuspäraseks saanud poliitikapõlguse ja küünilisuse, mille pärast ka ühiskonnateadlased muret tunnevad. Nemad nimetavad seda usalduse puudumiseks.
  • Usalduskriisi võitmiseks on räägitud muu hulgas valimissüsteemide uuendamisest. Ma ei usu, et probleem on tehniline või laheneb tehniliste vahenditega, ehkki eelmisel suvel nähti, et parteisisese demokraatia vastu töötavad kinnised valimisnimekirjad end ei õigusta. Probleem ei ole selles, et valimised on valel ajal või riigikogus võib istuda liiga kaua. Lahendused peaksid olema sisulisemad, lähtuma hoiakute muutumisest, avatuse lisamisest. Usaldus tuleb tundest, et teame, mis toimub, ja saame kaasa rääkida. Kaasa rääkimise võimalust ei tohiks segi ajada õigusega sõimata, mis on osalusele illusoorseks aseaineks.
  • Eesti poliitilises arutelus on hea maitse piiri varemgi ületatud. Riigikogus on soovitatud õppida soorolle templiahvidelt, aidsihaigeid on süüdistatud siivutuses. Läinud aasta poliitilise debati üheks häbiplekiks jäävad Jüri Pihli poliitilised kuriteosüüdistused ministrite aadressil. Sügisel süüdistas Venemaa peaminister Vladimir Putin Mihhail Hodorkovskit mõrva tellimises, ilma et süüdistusel olnuks juriidilist alust. Ega ometi ka Eesti ole jõudmas tasemele, kus poliitikud esitavad kriminaalseid süüdistusi, juristide hinnangut kuulmata? Vahejuhtum jääb hoiatuseks, mis suunas poliitiline kultuur ei peaks arenema.
  • Võib-olla meid lohutab, et küsimus rahva usaldamatusest poliitika vastu pole ainult meie aja ja Eesti ühiskonna mure. Juba Aristoteles antiikses Kreekas ja Cicero meie ajaarvamise eelses Roomas mõtisklesid poliitika ja filosoofia suhte üle ning selle üle, kas haritud inimesele on riigiasjade ajamine ikka väärikas tegevus. Cicero pidas poliitilist eneseteostust ülimaks, kuid ta hankis siiski ka põhjaliku filosoofilise hariduse, et seda tööd hästi teha.
Mitte kõik tolle aja haritlased ei nõustunud sellele teele minema. Skepsis poliitika vastu on vähemalt sama vana kui demokraatia alged. Kritiseerida on alati kergem. Poliitikaga kaasneb võim, ja vastutus. Cicero olevat öelnud neile, kes kurtsid Rooma poliitika korruptsiooni üle: "Mis oleks parem põhjus julgetel ja üllastel meestel poliitikasse minna, kui otsus mitte alla anda kurjusele, mitte lasta sellistel inimestel meie riiki hävitada?"
  • Poliitika uuenemisvõime eeldab erakondadelt avatust uute inimeste ja ideede suhtes, aga ka kriitikutelt teatud piire küünilisusele. Kui peame kriitikat poliitilise kultuuri väetiseks, siis on üleväetamisega nagu ravimiga: sobiv annus parandab, liigne annus võib tappa. Väetise metafoorist ei tuleks teha järeldust, et "väetamiseks" on tingimata vaja midagi haisvat.
  • Meie ärapanemise innustuses kipub ununema, et vabadus arvustada on ka vabadus tunnustada, kui selleks on põhjust. Meil antakse positiivset vastukaja väga kitsilt.
  • Vabaduseta ühiskonnas nõuab suurimat julgust oma võimude arvustamine. Vabas ühiskonnas on oma juhtide arvustamine lihtne.
  • Viimasel ajal näib, et eurooplastel puudub julgus hoopis oma ühiskonna alusväärtuste kaitsmiseks. Oma silmas kriibib pind nii valusalt, et teise silmas olevat palki peetakse halvaks tooniks mainida. Ei julgeta vastu seista inimõiguste rikkumisele mujal ega toetada läänemeelseid liberaale Venemaal, Hiinas, Iraanis või teistes autoritaarsetes ühiskondades, nagu seda tehti külma sõja ajal. Ei julgeta kaitsta sõnavabadust fundamentalistide rünnakute eest isegi omas kodus.
  • Ärapanemise maaniat nii meedias kui poliitikas võimendab anonüümne kommentaarium, millest on tulnud vaba meedia suurim keskustelutapja: see taandab sõnavabaduse õiguseks karjuda nimetult, et keegi on idioot või debiilik. Labane sõim hävitab aruka keskustelu, kuid veel ohtlikum on laimamine, milleks anonüümsus loob ideaalsed võimalused: tundmatuse varjus võib levitada väljamõeldud "fakte", mis jäävad tõese infoga võistlema. Anonüümsus peidab enda taha kõneleja vaatenurga, ka erakonnapoliitilised huvid. Tõeliselt avatud ühiskondlikus arutelus on rääkija perspektiiv lahutamatu räägitu sisust.
  • Nõukogude ajal elasime süstemaatilise vale õhkkonnas. Vastukaaluks õppisime lugema ridade vahelt ja suhtuma propagandasse skeptiliselt.
  • Poliitiline kultuur seab nõudmisi ka valijale.
  • Üheski neist poliitilistest ruumidest, kust Eesti demokraatia on eeskujusid ammendanud – Põhjala, Põhja-Ameerika või Kesk-Euroopa –, ei vaielda omaenda olemasolu õigustuse üle. Kuni me ei saa olla kindlad kõigi suurte poliitiliste toimijate elementaarses lojaalsuses oma riigile, pole olulisim poliitiline jagaja siin traditsiooniline vasak-parem jaotus, vaid vahe demokraatia ja populismi vahel, õigusriigi ja omariikluse kaitse või selles kahtlemise vahel.
  • Hädas oleme siis, kui ka demokraatlikud jõud hakkavad kasutama populistlikke võtteid. Või kui enamik valijaist, või enamik poliitika kriitikuist, kaotab usu demokraatiasse. Meenutades Priit Pärna aegumatut karikatuuri väetamise teemal (kus kogu Eesti lendab sõnnikuna üle vankriääre), võib tõdeda, et meie aja «sitta kah»-hoiak, mille eest ka president läinud reedel hoiatas, tuleb sedapuhku ühiskonna seest. Poliitika taseme parandamisest võib rääkida ainult, kui õigusriigi alused on paigas ja neid väärtustatakse.
  • Skandaalide jahil kipub meedia muutuma «vahikoerast» poliitiliste vaidluste osapooleks, piirid uudiste, meelelahutuse, arvamuse ja otsese poliitilise propaganda vahel on hägustunud. Võistlus tähelepanu pärast lisab poriloopimist meedias, aga ka poliitikas, kus avalik tähelepanu on ellujäämise eeldus. Sellises olukorras muutub normaalsus erakordseks. Võib-olla peaks skandaalidest ja liialdatud lubadustest väsinud rahvale pakkuma vahelduseks reaalsustaju ja ausust?
  • Usalduskriis lähtub ka petetud ootustest. Ehk lootsid eestlased, et okupatsiooni lõppedes lõppevad kõik probleemid. Tegelikult ei kao probleemid kunagi: nende olemasolu aga ei tähenda, et süsteem oleks üdini läbikukkunud.
  • Ka kuulamine on poliitikas tegu. Ükski väljast juurutatud mudel ei edenda meie poliitilist kultuuri, kui kaotame võime enda ja teiste sõnu kuulata, nende täit tähendust mõista.
  • Eesti keel on väike, nagu ka eesti ühiskond. Parim viis siin poliitilist kultuuri väetada on arendada kirjaoskust, mis ei tähenda lihtsalt oskust tähti sõnadeks kokku lugeda, vaid ka oskust lugeda, kuulata ja kõnelda mõttega: millist maailma meie sõnad me ümber loovad?


  • Turumajandusest paremat majandussüsteemi pole osatud pakkuda, ja üks turumajanduse eelistest on just võime end kriiside kujul reguleerida, kui midagi kuskil valesti läheb. Jäigematel süsteemidel see võimalus puudub. Turumajandus pole kunagi täiesti reguleerimata, vaielda võib sel teemal, kuidas ja kui palju reguleerida.
  • Õhtumaade hoiakud on tunduvalt enesekriitilisemad kui muu maailma omad, ja tänu sõna- ja mõttevabadusele on läänes juba kaua olnud võimalik vigadele ja probleemidele tähelepanu juhtida, mis ka aitab nende parandamisele kaasa. Loodaksin väga, et ka mujal saavutataks selline kriitilise reflektiivsuse tase, ja et maailma diktaatorid ja fanaatikud muudaksid oma hoiakuid nii inimeste kui looduse suhtes.
  • Mis puutub elustiili, siis ka selles osas on läänes palju muutusi juba tehtud ja tänu ressursside piiratusele tuleb ehk veelgi teha. Maailma elatustaseme tasandumine globaliseerumise teel on läänele valusam kui globaalse õigluse kaitsjad endale aru annavad: siit kaovad töökohad, elatustase langeb läbi kaotuste ja kriiside. Kuidas aga suhtuvad ressursside piiratusse kasvavad uued majandushiiglased, kes on alles tarbimise hoogu sisse saamas?
  • Tegelikult pole imperialistlik ja kolonialistlik poliitika maailmast kuhugi kadunud, ehkki lääs sellest möödunud sajandil loobus. Paljud kunagi koloniseeritud "mittelääne" kultuurid vaevlevad veel aastakümneid vabanemise järel diktatuuride, korruptsiooni ja lõputute kodusõdade käes, mitte just väga väärikalt. Seda aetakse pahatihti endiselt lääne kolonialismi süüks. Samas ei süüdista Eesti puhul keegi imperialismi mõjusid, kui midagi halvasti läheb, ehkki Eesti on olnud uuesti vaba alla paarikümne aasta. Väärikus eeldab ka vastutust ja kaksikmoraalist loobumist. "Mittelääne" iseolemiste väärikus ja vabadus ei sõltu praegu läänest.
  • Venemaa on oma praeguse käitumisega eelkõige äärmiselt ebameeldiv, pean silmas tema taasärganud nõukogulikku propagandategevust – ka läänes. Kas ta ka ohtlik on, see jäägu turva-ala asjatundjate hinnata. Venemaa on läänega võrreldes suhteliselt väike ja vaene, ta ei ole väga võimas. Aga rahulikkudest ja heanaaberlikest suhetest võiks rääkida alles siis, kui Venemaa oma nõukogude aegsest imperialismist avalikult distantsi võtaks ning oma endistelt ohvritelt vabandust paluks – selle asemel, et toda kuritegelikku moodustist õigustada, nagu ta nüüd paraku teeb.

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel