Kaari Sillamaa

Kaari Sillamaa (sündinud 27. jaanuaril 1955 Tallinnas) on eesti muusikapedagoog, helilooja, kirjanik, tõlkija, libretist ja koolidirektor. Ta on avaldanud romaanisarja "Müllersonide saaga" ("Kadunud sugulane" 2006, "Valed abielud" 2006, "Kahel pool piiri" 2008, "Pärijad" 2014; sarjaga on seotud ka filmid "Müllersonide ainus sugulane" ja "valed abielud" ning muusikal "Müllersonide kadunud sugulane") ning koos Janika ja Virgo Sillamaaga näidendi "Juudas" (2002).

Intervjuud

Mul ei pidanud ema istuma vitsaga klaveri kõrval ja sundima harjutama. Ma läksin ise ja harjutasin.
Mul oli üks selline suur viga, et majapidamistöödes olin ma üsna saamatu. Ma olin sisemuses korralik, aga ei saanud hästi kõikide asjadega hakkama ja siis ma ikka sain ema käest nahutada ka, kui nõudepesemine liiga palju aega võttis.
- Intervjuu: "Janika Sillamaa raskest katsumusest: panin kogu karjääri lavaka pärast seisma" ERR/Vikerraadio, "Käbi ei kuku", 08.04.2019

Proosa

"Valed abielud"

Tsitaadid väljaandest: Kaari Sillamaa, "Valed abielud. Müllersonide teine raamat", 2006.

Nii palju, kui on inimesi, on ka erinevad ellusuhtumisi, mille tulemusel lähevad ühed armastajad kokku, hüljates tiitlid ja raha, teised aga lahku, loobudes armastusest traditsioonide ja tõekspidamiste pärast.
Ja otse loomulikult tulevad tänu ootamatutele juhustele lagedale inimsuse pahed, mis on seda värvikamad, mida tuttavamad nad lugedes on. Sest inimsuhete sasipuntrad, mis tekkinud raha, armastuse, armukadeduse, kadeduse, kättemaksuiha, lootuste ja nende purunemise pärast, on teatavasti ajatud ja seega ka täna hästi mõistetavad.
- Eessõna

Pikalt lesepõlve pidanud Hugo von Schortsbacher polnud oma isakohuseid viie poja kasvatamisel unarusse jätnud, seda ütlesid kõik inimesed, kes peret lähemalt tundsid. Küll oli aga häärberis, mis perekonnale kuuluvatest maamõisatest vanim, kaua olnud puudu naisterahva kaunistav käsi.

Ega tubades ju midagi hoolitsemata olnudki, kõik tundus varemgi kenasti korras ja puhas olevat. Ometi muutus kogu elamine hetkest, kui uus proua oli sisse kolinud: kuidagi tükkhaaval, tuba toa järel sai kõik uue näo, ilma tervet majapidamist laiali lammutamata ja pahupidi pööramata. (lk 25)

Kuna Marta maja peale remonti erines suuresti muudest ehitistest, jagunes linna elanikkond kaheks: need, kelle meelest oli selline maja vanade tavade ja kommete jalge alla tallamine ning kogu linna häbiplekk, ja need, kes arvasid, et see on aken moodsasse aega ja jumal olgu tänatud, et keegi julges sellega algust teha. (lk 25)

"Aga mina arvan," ütles ta ainult temale omase rõhuga, "et Gita tegi õigesti, kui abiellus. Sest nüüd on tal perekond, ta on õnnelik, tal on majapidamine, armastav mees ..."

"Aga ta ise ei armasta!" pahvatas Rita, "ja kuidas saab ühte voodisse heita mehega, keda ei armasta?"

Marta oleks peaaegu öelnud, et armastama õpitakse elu jooksul, sest seda oli talle korduvalt toonitanud ka kasuema Nora Tillberg. Aga ta jättis selle siiski ütlemata, kuna temal endal sellist kogemust ei olnud. Lihtsalt inimesed olid erinevad ja ühed neist pidasid abielu aluseks vaid armastust, teised pidasid selleks jällegi midagi muud. Ja Marta oli selle "millegi muu" veendunud pooldaja. (lk 26-27)

Jutt sai järsku otsa. Proua Marta ütles alati asju otse ja rõhutas oma arvamust temale omasel moel nii, et see välistas juba eos igasuguse vaidluse tekkimise. (lk 28)

Nad käisid mõnda aega vaikides. Maximilien vaatas korra tagasi postitõllale, mis oli kiriku juurde maha jäänud.

"Aga räägime lapse isast ka!" poetas kaval juudivanamees nüüd küsimuse, mida juba tükk aega oli keelel veeretanud.

"Mis isast?" Lisette hääl kõlas tuhmilt. "Te teate ju, et ma pole abielus!"

"Tean muidugi, aga ega abielutunnistus lapsi tee, ikka mees! Või sai Piima-Liisu mõne kohaliku kurega kokkuleppele?" mõnitas Maximilien.

Nüüd jäi Lisette seisma ja sosistas ähvardavalt: "Maximilien Süllermann, ma leinan oma väikest poega! Kuidas te julgete minuga sellisel toonil rääkida? Kaduge minema, enne kui ma appi hakkan hüüdma!"

"Mina olen uuriva ajakirjanduse esindaja, minul on õigus uurida ja lõppude lõpuks on üldsusel õigus teada..." Maximilien puterdas sõna "tõde" ning jäi toppama. (lk 29)

"Üks öö tõelist armastust!"

Nii oli ta õhanud kunagi seitsme aasta eest ühel varahommikul sõbratari Piruka-Betty uksest sisse tormates. Betty mäletas selgesti, kuidas Liisu silmad seda öeldes sädemeid pildusid. Ja lõpuks oli talle kogu juhtum sõna-sõnalt ajju raiutud, nii tihti oli vaene Liisu seda temaga soovinud jagada.

Jah, see kaunis ja tõmmu tsirkusepoiss! Murtult oli ta tookord öö hakul tänaval kõndivale Piima-Liisule kaela viskunud ja küsinud, kas neiu on elus kedagi armastanud ja armastatu teda seejärel hüljanud. Ei, Liisuga polnud nii kunagi juhtunud!

Aga poiss oli tahtnud rääkida ja nii nad Liisu põlletaskust leitud napsupudeli koos tühjaks jõid ja lõpuks ka Liisu magamistuppa jõudsid. Hommikul oli Liisu ärgates näinud vaid poisi särgi heledat selga, enne kui aken tema järel kinni kolksatas. Küll hüüdis Liisu poisile järele, aga too jooksis kuidas jalad võtsid, ise täiest kõrist nutta ulgudes.

Selline oli Lisette'i üks öö tõelist armastust, mida ta ei olnud unustanud ja mis teda sureva poja voodil istudes aina rohkem ja rohkem painas. (lk 34)

Ühele enesest lugupidavale vanaldasele mõisahärrale oli poisslapse sünd tõeline rõõm. (lk 41)

Tomil, kes välimuselt oleks võinud võistelda muinasjutuprintsiga ja kõneosavuselt Vana-Rooma oraatoriga, ei olnud tegelikult mingeid väljavaateid. Mitte mingisuguseid!

Frida jaoks olid aga päritolu ja tiitel tähtsad ja seda teadis ka Tom. Samuti teadis Tom, et nii nagu seisus, oli Fridale tähtis ka teiste inimeste arvamus. Frida oli võimeline üldsuse halvakspanu eest lausa peitu pugema ning istuma kõigi silme alt ära tundide ja päevade, võib-olla isegi nädalate ja kuude kaupa, kuni aeg oli lasknud inimestel asja unustada. Selline oli Frida.

Seepärast oli Tom lubanud, et kui ta kord tuleb, siis tuleb ta tiitliga. Või ei tulegi!

Lõpuks, juba minekul, hüüdis ta veel, et mis see tiitel siis ära pole, kõik siin elus on ostetav. Kuigi Frida meelest polnud nii talitada kuigi aus, ei jäänud Tomi puhul muud lihtsalt üle. Mõte, et vastasel korral tuleb tal Tomist loobuda, oli tookord Fridale täiesti ilmvõimatuna tundunud.

Nii oli Frida peale Tomi lahkumist hakanud end harjutama mõttega, et kunagi abiellub ta ehk Thomase-nimelise paruni, krahvi või isegi hertsogiga, kelle selja taga ei seisa küll auväärne aadlisugupuu, kuid kes muus osas on igati talle kuuluvat tiitlit väärt.

Aga Tom jäi tulemata.

Ja kui aastad möödusid, oli Fridal vahel selline igatsus, et ta oleks võtnud sel hetkel Tomi tagasi ka sellisena, nagu ta tookord läks - määrdunud särk pükstest väljas ja käed tühjades taskutes. Või poleks ta seda siiski teiste inimeste arvamuse pärast teinud?! (lk 42-43)

Leo: "Pealegi, kui naine hoolib, siis on mingi tühine puujalg kukepea!" (lk 51)

Üldse oli ilmnenud, et pere, kus aastaid tagasi igas asjas üksmeelele oli jõutud, koosnes tegelikult justkui sadadest nähtamatutest okastest, mis ootamatult valusasti torgata võisid. (lk 58)

"Juhuseid pole olemas!" müristas nüüd Harry Lustig ja kõik toas viibinud võpatasid tema kõuehäälest, mille peale isegi perepilt seinal haagist lahti libises ja üht nurkapidi rippuma jäi.

"Teil võib olla pole, aga kogu minu elu on olnud üks juhuste rida, ka minu sündimine siia ilma oli juhus," ütles Tom, "ja paljud muud asjad minu varasemas elus. Üks juhus tegi minust tsirkuseartisti, teine saatis mind koos trupiga esinema Sonneni laadale, kolmas trellide taha ja sel pühapäeval isegi surnuaeda tulin ma tegelikult sõpradega kohtuma, et meie kunagise laulusolisti haual käia, ma ei teadnud, et seal on samal ajal matus!" (lk 166)

"Kuhugi sa ei lähe, loll laps!" müristas isa nii, et aknaklaasid värisesid. "See mees veab sind õnnetuse sisse, nagu ta iseennastki on vedanud kogu oma elu!"

Nüüd kuulis Tom lõpuks ka Lisette'i häält, kui too isale vastu karjus: "Õnnetusse, ütled sina! Mida sina ka minu elust tead? Ja mis õnn mind siingi ootaks? Mis see õnn teie meelest ülepea ongi, ah? See, et piima- ja võimasinad hästi käiks ja töölised aina väikese palgaga rahul oleksid ja et Hohlbergide meierei lõpuks ometi pankrotti läheks - vot see on teiesuguste meelest õnn ja peaks olema ka minu eluõnn! Aga mina ütlen, et ei! EI! Ja olgu mul siis seal mujal kasvõi vähem õnnelik elu, peaasi, et Sonnenist kaugemal!" (lk 168-169)

[Gita kirjas Ritale:] "Hilde ja Illa hakkasid koostama VALEDE ABIELUDE nimistut, kuhu nii minu kui ka Sinu tulevane abielu on paljude teiste kõrvale ritta kirjutatud. Selle nimekirjaga tahavad nad maailmale tõestada, et mida VALEM ABIELU, seda õnnelikumalt seal elatakse." (lk 171)

Tema kohta

Et mitte nüüd iga asja taga tonti näha, kinnitab Sven Lõhmuse edu veel üht huvitavat lahet Eurovisioni statistikas. Eestit pole kunagi pääsenud esindama naise kirjutatud laul. Kui sõnade autoriks on tõesti olnud naised enam-vähem poolel juhtudest (1990ndatel kirjutas Kaari Sillamaa ju peaaegu kõigi Eesti poplugude sõnad, Heldur Karmo style), siis muusika poolel on vaid korra ära toodud Maria Rahula kaasautorsus Tomi Rahulaga loo "Mere lapsed" loojana.
- Tristan Priimägi, "Üks roll" Sirp, 12.05.2017

Välislingid