Maa ja linn

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Maa ja linn on traditsiooniliselt vastandatavad sotsiaalsed piirkonnad, mis eristuvad kultuurilt, elulaadilt ja mõtteviisilt ka ühe ühiskonna piires. Maa on hajaasustusega ala, kus ajalooliselt on tegeldud põllumajandusega, küttimise ja korilusega ning elukeskkond on looduslikum kui linnas. Linn on tiheasustusega ala, kus valitseb tehnikakeskne elulaad, majanduses domineerivad tööstus ja teenindus ning elukeskkond on valdavalt inimtekkeline ja sihtotstarbeliselt kujundatud.


  • Maa on lüüriline, linn dramaatiline. Kui need segunevad, saab neist täiuslik muusikaline draama.


  • [Sander:] Aga ma unustan hoopis: jutu tegewusepaik — kus see sul on? Ometi külas ikka?
[Piibeleht:] Külan ja liinan.
[Sander:] Linnas kah? Mistarwis linnas?
[Piibeleht:] Tskae — jälle wiga!
[Sander:] See on tõesti wiga. Kas sa siis meie kõige uuemat kirjanduse-woolu ei tunne? Mis on kirjanikul linnaga tegemist! Mis kunstiwäärilist ainet ta linnast saab! Keda huwitab linnainimese madal hingeelu! — Kirjanik peab külasse jääma, kulla mees! Ainult parsil elab luule, ainult wommil sigib suur idee, kõik meie omapärasus on laudas ja haganikus!
[Piibeleht:] Hm — see om siss küll halwasti. Miu päätegelasel saab külast willand — läheb linnast kulturi otsima.
[Sander:] Linnast kulturi? — Siis ta mehike on eksiteel! Otse wastupidi oleks õige!


  • Ega siis naine maal ei püsi, tema kipub ikka kergema elu peale, eriti kui tal on vähegi tegu ja nägu. Koleda lõustaga eit peab ehk veel maal vastu, nagu see Kulli Margit, kellel on hobusehambad. Temal pole mõtet linna minna, teda ei oota seal keegi, tema paterdab aga pealegi mudaste kummikutega mööda õue ja jääbki elu lõpuni sinna paterdama. Peab hobuseid ja turismitalu, ise kole nagu öö ja ihne justkui juut, ühte eurotki on tal õllerahaks anda kahju! Vastik eit. Aga Raidu ja Vana Säga naised polnud sellised. Nemad olid ikka üle küla tüdrukud, tissid suured kui arbuusid. Sellised lendavad linnas kõrge kaarega — kes saab kõrtsis ettekandjaks, kes müüjaks supermarketis. Kuidas sa sääraseid linnukesi ikka kinni hoiad? Peksta ju võib, ning eks seda rohtu sai ka proovitud, aga seda kiiremini nad minekut tegid.
  • Linnas saab maast vaba olla, sellepärast ongi inimesed aina ja aina linnadesse läinud, sestsaadik kui on saanud. Muidugi nad jäävad tihti oma maad ka taga igatsema, maa lõhnu, maa hääli, maa vaikust. Aga mitte maa orjust. Need, kes tõeliselt maalt pärit on, sinna enamasti tagasi ei pöördu. Mis näitab, kui kõrgelt inimene siiski hindab oma vabadust, kui palju ta selle eest on nõus ohvriks tooma. Maale "tagasi" lähevad need, kes maa juba unustanud on, kes ei oska enam maad karta.
  • Maa toodab vajalikku, linn tarbetut, aga tarbetu on inimesele tähtsam kui vajalik, niipea kui tal vajalik enam-vähem olemas on. Tarbetu on prestiiž. Linn toodab prestiiži. Peale selle lubab ta inimesel olla hull. See tähendab, inimene ongi hull, ja kui keegi pole, siis on ta juba päris hull. Linn pakub võimalusi oma hulluse väljaarendamiseks. Tema pidamiseks. Sa võid viia oma hulluse tänavale jalutama nagu oma koera või isegi kassi. Rihma otsas. Natuke tal ka joosta lasta. Hullus peab olema sõnakuulelik, su juurde tagasi tulema, soovitavalt mitte hammustama teiste hullusi.
    • Tõnu Õnnepalu, "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 81


  • Regionaalne polariseerumine – tugevad suurlinnaregioonid ja kahanevad maapiirkonnad – on pea kogu Euroopale omased. Eestis on maapiirkondade kahanemine toimunud kolm aastakümmet. Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus asustussüsteemis tervikuna ongi ainult üks kasvav pealinnaregioon ja kahanev muu Eesti. Justkui kõik väljaspool Tallinna linnapiirkonda olekski ääremaa.
  • Meedia saab jälgida seda, et maapiirkondade ja maaelu diskursuse kujundamine ei toimuks ainult läbi linnalise eliidi sõnavõttude, kirjutiste ja sõnavalikute. Tahame me või mitte, lõpuks sõltuvad nendest mõttemallidest ka poliitilised otsused.
  • Enne jõule kõrgemast kohast Tallinnale vaadates nägi iga linnakodanik, et ta elab säravalt jõukas linnas, kus jätkub ilule ja elule. Võib-olla mitte alati abivajajale ja vanale, aga see on jaotuse, mitte koguressursi küsimus.
Ent Jõgeval, Hiiu-, Pärnu- ja Setumaal ei sära mitte suurlinna tuled, vaid inimeste soe süda läbi nende silmade. See on ilusam ja soojem, õmblusteta ühiskond, kus omavalitsus toetub paljuski vabatahtlikule, et koos aidata hädas last või vanurit, teha midagi rõõmsat ja toredat.
  • Eesti inimene on loomuldasa kahepaikne. Korraga maa- ja linnainimene. Iga pealinlane vajab ülejäänud Eestit.
  • Kui tee ja infokiirtee oleksid korras, siis ei erineks elu maal oluliselt elust suuremas linnas. Siis oleks sel osal me rahvast, kes viiruskriisis on tõestanud kaugtöö võimalikkust endale ja oma tööandjale, lihtsam kulutada rohkem aega ja raha oma teises kodus, maakodus. Sellel talvel on nii Kalamajas kui ka Mustamäel õhtuti rohkem vabu parklakohti. Kas poleks tore, kui nii jääkski?