Vargus

Louise Moillon, "Turustseen vargaga" (17. saj esimene pool)

Paul-Charles Chocarne-Moreau, The Cunning Thief, 1931

Vargus on võõra vara omastamine omaniku loata ja teadmata.

Piibel

• Issanda päev tuleb just nii nagu varas öösel.
  • Pauluse esimene kiri tessalooniklastele, 5:2

Proosa

• [Bilbo Baggins haldjakuningale:] "Eks isegi murdvargal ole omad tundmused."
  • J. R. R. Tolkien, "Kääbik", 18. ptk "Kodutee" (e.k 1977, tlk Lia Rajandi, lk 345)

• Kui sa tapad mehe, varastad tema elu. Sa varastad naiselt õiguse abikaasale, röövid lastelt isa. Kui sa valetad, varastad kelleltki õiguse tõele. Kui sa petad, varastad õiguse aususele. Pole nurjatumat tegu kui varastamine.
  • Khaled Hosseini, "Lohejooksja", tlk Helje Heinoja, 2008, lk 104

• "Mu vaene taadike! Sind pisteti pokri kui kurjategijat koos röövlite ja varastega!"

"Mu pojuke, viska see mõte peast välja," ütles isa talle hellalt.

"Vanglas on kõik puha ausad inimesed."

"Aga mis paha nad siis on teinud?"

"Mitte kui midagi. Just sellepärast ongi nad vanglas. Vürst Sidrunile ei meeldi korralikud inimesed."

Cipollino jäi viivuks mótlema ja talle paistis siis, et ta midagi mõistab.

"Tähendab, vanglasse sattuda on auasi?" küsis ta.

"Mõnikord jah. Vanglad on tehtud nende tarvis, kes varastavad ja tapavad, aga sellest ajast peale, kui vürst Sidrun valitsema hakkas, on vargad ja mõrtsukad ta õukonnas, vanglas aga istuvad ausad kodanikud." (lk 8)

• Vaevalt üksinda jäänud, hakkas isand Mustikas varaste ees hirmu tundma.

"Nüüd, kui mul nii suur maja on," arutas ta endamisi, "katsuvad nad mind tingimata paljaks röövida. Mine seda tea, ehk tapavad mu veel une pealt, uskudes mul kes teab mis aardeid olevat."

Nõndaviisi mõtteid mõlgutades otsustas ta uksele riputada kellukese ja selle alla sedeli, kuhu kirjutas trükitähtedega järgmised sõnad:

"SINJOORE VARGAID PALUTAKSE

SEDA KELLUKEST HELISTADA.

NAD LASTAKSE VIIBIMATA SISSE

JA NAD VEENDUVAD OMA SILMAGA,

ET SIIT MIDAGI POLE VÕTTA."

Sedeli kirjutamisega valmis saanud, tundis isand Mustikas end palju rahulikumana, ja kuna päike oli juba loojunud, heitis ta magama. (lk 30)

• Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011

• "Võtta!" ütles Blaisois. "Himustada ligimese vara! See on keelatud, niipalju kui mina tean."

"Kus see keelatud on?" küsis Mousqueton.

"Jumala või kiriku kümnes käsus, ma ei mäleta enam, kelle käsud need just olid. Aga ma tean, et on öeldud: "Ära himusta oma ligimese vara ega tema naist.""

"Küll on teil aga lapse aru, härra Blaisois," ütles Mousqueton õpetlikul toonil, "jah, lapse aru, ma kordan seda. Kus on pühakirjas öeldud, et inglased on teie ligimesed, vastake mulle?"

"Niisugust asja pole küll kuskil öeldud, see on tõsi," vastas Blaisois, "vähemalt ei mäleta ma midagi seesugust." (lk 727)

• Alexandre Dumas vanem, "Kakskümmend aastat hiljem", tlk Henno Rajandi, 2008

• Üheksa kuu pärast tassis Hugo üles kokkupandava lapsevoodi. Õnneks laiendati kaubamaja ja avati imikutarvete sektsioon. Veel kuu aega hiljem filmis Hugo oma naist ja poega luksuslimusiini kabiinis ja korraldas hiljem filmi piduliku demonstratsiooni. Poiss vaatas ekraanile ja naeratas hambutu suuga. Seejärel rullis Hugo ekraani korralikult kokku, pani projektori vitriini tagasi ja kandis poisi süles pööningukambrisse. Kai võttis tal liigutatult õlgade ümbert kinni:

"Ma poleks iial uskunud, et meist saab linna kõige rikkam perekond," naeris ta.

"Seda sa ju tahtsid," nentis Hugo. "Muide, mul on tunne, et majatarvetes elab veel keegi. Ma kuulsin sealt täna öösel kahtlast kolinat."

Kai pani otsustavalt käed puusa. "Seda asja me nii ei jäta, eks? Nagu linnas vähe poode oleks. See siin on meie territoorium!"

Hugo noogutas.

"Võitluseta me igatahes alla ei anna. Koligu aga minema."

"Võib-olla on juhuslik sissemurdja?"

"Seda hullem! Kuidas ta julgeb meid röövida?! Äkki viib veel minu keebi ära."

"Ära muretse, tuuakse uus keep. Mis kaubamaja see on, kus naaritsakeepigi pole." (lk 8–9)

• Astrid Reinla, "Kaubamaja", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987

• Kivid leidsime Reykjaviki mererandadest ja kaldaveest. Midagi muud me sealt kaasa ei toonudki. Või siiski tõime: Gideon-Felagari piibli "Loftleidiri" hotellist.

"See, kes ärimehelt varastab, laenab Issandalt," kirjutas Pentti. Hotellipiiblid vehkis ta alati sisse.

Tõime kaasa ka kõige tähtsama: Pentti märkmevihikud täis luuletusi, millest sai ligi pool luulekogust "Ma vaatan üle Stalini pea välja". (lk 113)

• Vanamoodsast härraskäitumisest hoolimata on Popescu vägagi lõbus ja hea huumorimeelega mees. Tal on lugemata arv lugusid oma kodumaa haritlastest kommunistliku süsteemi küüsis. Ta jutustab näiteks, mis tehnikaid kasutades rumeenlased välismaiste raamatute näituselt raamatuid varastavad, röövides vahel ära kogu näituse. Popescu arvates on varastamine igati sünnis tegevus. Välismaist kirjandust ei näegi mujal kui näitustel. Hea kirjanduse hankimine on Popescu arvates üks põhilisi inimõigusi. Kui ostmisõigust ei anta, siis on kõik vahendid lubatud. (lk 128)
• Tuula-Liina Varis, "Kilpkonn ja õlgmarssal", tlk Piret Saluri, 2012

• Tollal ilmus diplomaatilistele suareedele veel "metsikuid" pašasid sisemaalt. Need olid barbarid, kes seltskondlikke kombeid eriti ei tundnud, kuid olid praktilise mõtteviisiga, sest alati nad "võtsid kaasa" igasuguseid asju. Keegi maiasmokk nende seast olevat pärast korralikku einestamist terve langusti taskusse libistanud. Üks noor atašee märkas seda, haaras ülemeelikusehoos kastmekannu ja tühjendas selle paša taskusse, sõnades: "Votre Excellence a oublie la sauce".

Noore atašee karjäär ei olevat olnud eriti edukas. (lk 75)

• Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981

• Ta vaatas alla, oma töölauale, justkui oleks surm tema meelest märge paberitükil, mõte, mille olin temalt varastanud. (lk 18)
• Varastasin temalt tihti nalju ning vihjeid. Need, mis talle eriti meeldisid, söötsin tagasi, teda just nagu sõnadega toites. (lk 18)
  • Joyce Carol Oates, "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 9-26

• Kohtasin Sallyt täna õhtupoolikul lennujaamas, ta läks New Yorki ja nägi mind ühe mehega, keda ta ei tundnud, mehega, kes on selle kirja teema, selle kirja põhjus... Sally tuli otse minu juurde ja hakkas hädaldama. Tema auto varastati möödunud nädalal ära! Ja siis, kui ta koos oma sõbraga jahtklubist paadi võttis ning peatus restorani juures Detroidi jõel, unustas ta võtmed ette ja keegi varastas ka ta paadi ära! Kahekümne tuhande dollarine paat, ta eksabikaasa lahkumiskink allavoolu ära aetud! Sallyl olid hõbedased laud ja sukad, mis ei tõmmanud endale mitte meeste, vaid teda üksisilmi vahtivate väikeste laste tähelepanu. Minu sõbrale, minu armukesele, ta ei meeldinud. Sally kõlisevad ehted panid mu sõbra silmanärvi võbelema. (lk 41-42)
  • Joyce Carol Oates, "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk Krista Kaer ja Kersti Tigane, 1977, lk 27-49

• Kaua aega valitses rõhuv vaikus. Ning selles rõhuvas vaikuses mõtlesid Kingpool, Muhv ja Sammalhabe kõik ühte ja sedasama: kes võis küll olla too jultunud varas, kes Kingpoole uinaku ajal tema auraha alatult rinnast lahti tõmbas ja minema viis?

Otsekui vastuseks neile murelikele mõtetele kostis eemalt sarapuupõõsa otsast korraga haraka kädistamist. Kõik kolm naksitralli vaatasid ühekorraga sinnapoole.

"Harakas!" hüüatas Kingpool vihaselt. "Uskuge mind, see on haraka töö!"

Sammalhabe ei pööranud enam pilku harakalt kõrvale. Juba noorusest peale oli ta lindude käitumist alati kõige suurema huviga jälginud ja õppinud selle põhjal nii mõndagi ära arvama. Näiteks oskas ta pääsukeste lendamislaadi järgi eksimatult ennustada järgmise päeva ilma, aga see, kuidas varesed puulatvade kohal kraaksusid, ütles talle otsekohe, kas metsas on ringi liikumas rebane või jahimees. Muidugi polnud ka harakate hingeelu Sammalhabemele päriselt võõras. Ta teadis suurepäraselt, et vargus on harakate maailmas võrdlemisi laialt levinud ja et harakatel on eriline nõrkus mitmesuguste läikivate esemete vastu. Samuti mõistis ta harakate häälitsemis- ja lendamisviisi põhjal teinekord küllaltki teravmeelseid järeldusi teha. (lk 112)

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984

Allikata

• Ma vihkan inimest, kes on kui varas,

kes tuleb öösi, luurab salaja.

• Jaan Kärner

• Kui kogemus üldse meile midagi õpetab, siis seda, et demokraatia tingimustes on hea poliitik sama ebatõenäoline nagu aus murdvaras.
  • Henry Louis Mencken

Vanasõnad

• Kes valetab, see varastab.
• Kes varga eest võib seista.
• Kodust varast ei saa valvata.
• Kus raiska, seal kaarnaid, kus varandust, seal vargaid.
• Kõver käsi teeb uksed lahti.
• Loetud raha ei keela varga käppa.
• Mis suhu pistetakse, ega see varjus ole.
• Mõisas lase käsi käia.
• Natuke valetada, natuke varastada, siis saab ilmas edasi (küll siis käsi hästi käib).
• Niine võtad, rihma maksad.
• Port ei usu puhast ega varas vaga.
• Taba keelab varast, taba varjab maja.
• Vanne on varga tänu.
• Varas jätab varna seina, tuli ei jäta sedagi.
• Varas kiidab seni õnne kui köis kaelas.
• Varas otsib öö hõlmast varju.
• Varas vannub vastu kuni võllani.
• Varas varastab varga takka.
• Varastatud karul ei kasva karvu.
• Varastatud king neelab õigusega saadud raudkanna ära.
• Varastatud leival veri sees.
• Varastatud vara sulab varem (ennem) kui lumi.
• Varas varastab varga takka.
• Varga vargus kaob kui vesi sõelast.
• Vargal varga õnn.
• Vargal üks tee, tagaajajal üheksa teed.
• Vargus tuleb omal ajal valgele.
• Väike varas võlla, suur tõlda.
• Ära võta võõra vara!
• Öö on varga vari.
• Üks varas puuakse võlla, teine tõstetakse tõlda.
  • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929