Ülo Vooglaid

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ülo Vooglaid (2018)

Ülo Vooglaid (sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik.

"Sõna ja jõud" (2018)[muuda]

Ülo Vooglaid: "Sõna on jõud: Ülo Vooglaidi loengud Raadio Ööülikoolis aastatel 2001 – 2017." Tallinn: SE & JS, 2018

  • Noh, kes on endas alati väga kindel, ei kahtle kunagi, see on lihtsalt invaliid, ta on dogmaatik. See on väga-väga ohtlik nähtus inimeste psüühikas, ilmselt psüühikahäire, samavõrd on seda skeptitsism. Kes kahtleb kõiges ja ei usu mitte midagi, on samuti raskustes. Ka see on vaimse invaliidsuse üks vorm. lk. 27 [1]
  • Teadus on väärtus üksnes juhul, kui on inimesi, kes suudavad seda väärtuseks pidada! lk. 32
  • Ega rumaluse täiustamine mitte mingil viisil tunnustust ju ei pälvi! Aga paradigma vahetamine ei tule kõne alla juba seetõttu, et süsteem on modelleerimata. lk. 33
  • Jutt sellest, et mis siin Eestis üldse väärtuslikku on... see ei ole ainult koorilaul ja nahkehistöö... ja rannaliiv... Siin oli ikkagi intellektuaalseid väärtusi üksjagu. lk. 34
  • Alles vanavanemana on inimesel tavaliselt piisavalt aega, et vaadata, süveneda ja nii palju mõistust ka juba, et aru saada, mis lapsega toimub. Oma laste puhul on tihti nii kiire, et polegi aega üldse vaadata, kuidas ta kasvab ja ühel heal päeval ongi suur juba! Selle koha peal tasuks võib-olla ka meenutada, et aeg on ressurss, mis on põhimõtteliselt pöördumatu. Iga minut, mis on läinud, on läinud igaveseks! lk. 40 [2]
  • Aeg muutub ja kõik need arusaamad, mis mõni aeg tagasi tundusid olevat nii-öelda tipp ja lõpp, on juba kuskil keskel ning juba on igas asjas olnud täiustusi, uuendusi ja muid muutusi. See, kes kogu aeg oma kõrva kikkis ei hoia, jääb oma vananenud arusaamadega elust maha. Siis ei maksa imestada, et ta ei saa paljudest asjadest üldse aru, eks ole. lk. 40
  • Nüüd aga oleks vist vaja öelda, et tegelikult ei olegi lapsi olemas. Need on hoopis poisid ja tüdrukud, kes õnneks on väga erinevad. Nendel on erinev huvi ja huvide struktuur, nendel on erinevad arusaamad ja erinevad võimed. lk. 41
  • Seevastu kaheteist-kolmeteistkümne aastased poisid pole mitte midagi ju! Neil pole sedalaadi huvisidki veel! Tüdrukud nutavad, kui ei saa tantsima! Poisid põgenevad WC-sse, kui tantsimine algab, hirmust, et äkki mõni tüdruk kutsub tantsima – häbi ots! See arengutempo on sedavõrd erinev! lk. 41
  • Pedagoogiline protsess on erakordselt vastutusrikas. Jutt ei ole sellest, et vaid pedagoogid õpetavad ja kasvatavad. Mitte ainult nemad, ehkki õnneks sageli ka nemad! Mõnikord aga kasvavad lapsed mitte tänu nendele kõigile, vaid hoolimata neist! Lapse arengu põhikeskkond on eeskätt ikkagi tema kodu, tema vanemad ja vanavanemad ning muidugi ka teised, sageli ka õed-vennad, koduümbrus ja sõbrad-tuttavad, teised tüdrukud ja poisid, kellega koos hullatakse ja mängitakse. See kõik on lapse kasvukeskkond! Lapse kasvukeskkonna moodustavad väga paljud tegurid koos. lk. 42
  • Kui lapsel on võimalus mõtelda ja olla küllalt vaba, et luua midagi, siis ennäe imet – laps areneb! lk. 43
  • Paljudes kodudes on nii, aga lisaks kodule on muidugi ka lasteaedu, kus lapsed teevad ainult seda, mida kästud, nii nagu kästud, siis kui kästud, seal kus kästud. Teha tohib midagi ainult nii, nagu "peab"! lk. 47
  • Julgus ilma ettevaatlikkuseta on hulljulgus ja selline võib ise hukkuda. Ettevaatlikkus ilma julguseta on aga argus. lk. 50
  • Neil lastel on vedanud, kelle on olemas üks kindel koht, kus on kaitse kindlustatud. Selline koht on näiteks vanaema seeliku taga, sealt ei saa ema ka kätte, sealt ei saa keegi kätte. See on üks niisugune turvaline koht. See on absoluutne kindlus! lk. 50
  • Ainsal perekonnas kasvaval lapsel võib tekkida kujutlus, et ta saab endale kõike lubada. Kui selline laps satub omasuguste keskkonda ja selgub, et seal ei olegi kõik lubatud, võib lapsele hakata tunduma, et teised on tema suhtes jõhkrad ja pahatahtlikud. Sellest tekivad konfliktid ja on suur tõenäosus, et ainus laps perekonnas kasvab tõrjutud lapseks, kes on hädas terve elu. Ka kaht last on üsna raske kasvatada! Nad hakkavad omavahel rivaalitsema, nad püüavad välja selgitada, kumb neist on ikkagi tähtsam. Nii ongi, et kaks last on üsna sageli omavahel pingelistes suhetes. Vaadake, kolm last – see on sõbralik keskkond! lk. 53
  • Paistab niimoodi, et see lapsele naha peale andmine, see ongi rohkem enese rahuldamine. Ega lapsel sellest ju midagi kasulikku ei teki. Tavaliselt lapse karistaja saab ise rahulduse, ta justnagu elab ennast välja. lk. 68 [3]
  • Vanavanemate tähendus ja roll ühiskonnas on minu arvates üsna suur. Oma vanematel, tõesti, ei ole nii mõnigi kord oma laste jaoks küllalt palju aega. lk. 76
  • Inimene hakkab siis märkama, et kui sa midagi teed, siis sellega seoses tuleb ka vastutada selle eest, mis välja tuleb. Vastutada aga tuleb ka selle eest, mis sa tegemata jätad, juhul kui peaksid tegema. Vastutada tuleb muidugi ka selle eest, kui sa ei viitsi korralikult ette valmistada ja kõik läheb ligadi-logadi. lk. 79
  • Kui inimesel on teadmine enda juurtest, siis on tal side ka oma maaga. Ei saa ju nõuda inimeselt kodu ja kodumaa armastamist, ilma et ta seda sidet ise tunnetaks! lk. 80
  • Mida rohkem on ruumi loominguks, seda rohkem on võimalusi arenguks. lk. 82
  • Pangem tähele, et subjekti arengu põhitegur ongi looming. Looming! Mitte kontrolltöö või miski muu. Looming! lk. 94 [4]
  • Kui tohman satub mingile ametikohale, hakkab ta otsekohe hoolitsema kolme asja eest. Esiteks, et keegi ei saaks teada, kes ta on, teiseks, mida ta üldse teeb ja kolmandaks, mis tal välja tuleb. Kui need kolm asja õnnestuvad, siis kogub ta endasuguseid juurde ja laseb asjatundjad lahti – see on ammustest aegadest tuntud, see oli Vana-Roomas juba teada. lk. 96
  • Ka kõrghariduse kvaliteet sõltub eelkõige sellest, kas ühiskonnas ja kultuuris kujunenud vajadust on tunnetatud, kas õpe on vastavuses vajadusega ja kas õppetulemus vastab nendele ootustele, mis kujunevad lähtuvalt vajadusest, mitte sellest, et keegi kuskil tegi mõne õppekava ja "viib seda ellu." lk. 99
  • Õppimine on igal juhul retrospektiivne, kuid vaja on orienteeruda ettepoole, tulevikku. Vaja on mõelda perspektiivselt. See on võime mõelda oma peaga, analüüsida, sünteesida, määratleda, piiritleda, süstematiseerida, klassifitseerida, modelleerida ja ekstrapoleerida mõtlemismeetodeid. lk. 102
  • Sageli on põhjuseks see, et õppe sisu on väga formaalne ja selline, mida tõtt-öelda ei olegi mõtet peas kanda. See on üks põhjus. Teine põhjus on, et ka õppematerjal ei moodusta loogilist süsteemi, mistõttu on selle omandamine peaaegu võimatu. Kolmandaks, ainetevahelised seosed on kujundamata jäänud ja ei ole loogilisi struktuure terviku kohta. lk. 104–105
  • Tagajärg on siis see, et inimene, kes on käinud tublisti koolis, aga subjektina toimida ei saa, kujuneb kellegi käes manipuleerimise objektiks ning peab siis tegema nii nagu kästud, siis kui kästud, seal, kus kästud. lk. 105
  • Inimestel on tarvis pidevalt pingutada selleks, et suhted oleksid ehtsad, tõesed, ausad. lk. 114 [5]
  • Kui aga endast ja teistest lugu ei pea, siis ei peeta temast ka ja tõtt-öelda võib kogu elu nässu minna. Selline inimene süüdistab tavaliselt kõiki teisi ja õigupoolest ei saa ka ise aru, milles põhjus on. lk. 116
  • Teadmised ja oskused muutuvad tõeliseks väärtuseks ainult koos kogemusega, ainult koos arusaamisega. lk. 122
  • Võib ju laulda küll, et „eestlane olla on uhke ja hää“, aga kui sa oled ikkagi üsna saamatu, siis tõtt-öelda pole moraalset õigust seda laulu laulda. lk. 123
  • Mida me mõtleme armastuse all? Mõtleme ikkagi tingimusteta suhet, täiuslikkuse poole pürgimist. lk. 131
  • Aga lapsel ei ole otsustamiseks vajalikke eeldusi veel, seetõttu ei saa iseseisvust lapsele peale suruda, öeldes et "no kuule, mõtle oma peaga, miks sa minu käest küsid? Otsusta ise!" Ta võib näiteks teada üsna palju ja võib-olla isegi oskaks ka, aga kogemust ei ole. Ta pole veel saanud kogeda. Järelikult ei oska ta ka ette näha ja ära tunda selle tegevusega tõenäoliselt kaasnevaid tulemusi ja tagajärgi. Kui ei oska ette näha, siis on väga ohtlik tegutseda. lk. 133
  • Demokraatlik ühiskond eeldab, et elanik on kodanik – enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjekt, mitte kellegi käes olev manipuleerimise objekt, kes peab tegema seda, mida kästud, siis, kui kästud, nii nagu kästud, seal, kus kästud, sellest, mis kästud. Demokraatliku ühiskonna elanik peab mõtlema oma peaga, saama aru, mis on hea ja mis on halb, mis on kohane ning mis kohatu, ja mõistma sedagi, et kõik muutub. Demokraatlik ühiskond kujutab endast ühtlasi ka seda, et kõik muutub! Tähendus oleneb kontekstist. lk. 141 [6]
  • Demokraatlikus ühiskonnas peab põhimõtteliselt olema võimalik olla alati informeeritud. Seetõttu võib tinglikult öelda, et võitlus demokraatia eest on enamasti suurel määral ka võitlus saladuse vastu ehk avalikkuse eest. lk. 142
  • Ettevalmistust selliseks tegevuseks Eesti Vabariigis praegu kuskilt võtta ei ole. Ühiskonnateadus on kahjuks tänaseks likvideeritud. lk. 149–150
  • Demokraatlik ühiskond ei ole selline ühiskond, kus elanikkond laseb endaga teha ükskõik mida neil, kellel moraalset õigust selliseks tegutsemiseks tegelikult üldse ei ole. lk. 150
  • Jutt sellest, et demokraatlikus ühiskonnas võib vabalt rääkida – jah, kuid räägi palju tahad, aga dialoog on võimalik juhul, kui keegi räägib vastu. Kui keegi vähemalt kuulab. Kui keegi aga ei kuula ega arvesta, siis mis mõtet on rääkida? Nii ongi juhtunud, et enamik ei räägigi midagi. Kas olete pannud tähele, et dialoog on ühiskonnas lakanud? lk. 150
  • Niisiis, demokraatia eeldus on sotsiaalne kontroll, mida inimesed teostavad üksteise suhtes. Aga see toimib vaid juhul, kui inimesed võtavad teisi inimesi tõsiselt, kui arvestatakse üksteisega ja kui tuntakse häbi kõlvatu käitumise pärast. lk. 153
  • Demokraatia ei ole kohustus, demokraatia on võimalus. lk. 156
  • Igasugused abiprogrammid on ühed kõige vastikumad asjad, mis Eestimaal praegu on – need tekitavad sõltuvust, lõhuvad järjepidevuse, tekitavad ebakindluse ja selline ühiskond ei saa olla jätkusuutlik! lk. 158
  • Rikkaks saab müümisega. lk. 168
  • Analüütilist tööd praktiliselt ei tehta Eestis, aga õppejõud saavad kujuneda ainult läbi teaduslike uuringute, teist teed ei ole olemas. Kui aga uuringuid ei ole, siis ei saa õppejõude tekkida, kui õppejõude ei ole, siis ei saa olla ülikooli, kui ülikooli ei ole, siis ei teki haritlaskonda ja siis ongi häving. lk. 178–179

"Elanikust kodanikuks" (2019)[muuda]

Ülo Vooglaid: "Elanikust kodanikuks: käsiraamat isemõtlejale". Tallinn, Ülo Vooglaiu Kirjastus, 2019

  • Varem ma ei saanud seda raamatut kirjutada. Varem ma ei olnud veel küllalt vana. lk. 8
  • Eesti Vabariik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Järelikult saab pidada rahuldavaks vaid sellist riiki, mis loob ja kaitseb iseolemise eeldusi. Selleks on tõepoolest vaja kõikumatut usku ja vankumatut tahet – visalt ja järjelkindlalt on vaja kindlustada riiki ja ühiskonda, isiksust ja perekonda ning hoida kõiki kodanikuks kujunemise ja kodanikuna tegutsemise eeldusi. Valitsus ei saa hoida ei ühiskonda ega kultuuri; hoida saab rahvas, kui valitsus ja Riigikogu seda soodustavad (ei takista ega kahjusta). Meie riik, mis on loodud ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele. Kõik, mis on vale ja valelik, ebaõiglane ja ahistav, peaks olema Eestis sallimatu. Seetõttu ei sobi toetada ka erakondi, mis valimiskampaania ajal lubavad üht ja võimule pääsemisel teevad risti vastupidist. Ei peaks sallitama petuskeemidega ametisse sokutamist ja rahva enamuse tahte eiramist. lk. 9
  • Edasi viib mitte õppimine, vaid inimeste arukus, töökus, visadus, mõtlemise ja tegutsemise süsteemsus. Seejuures tuleb meeles pidada, et ükski kodanik ega rahvas ei või rajada oma lootust ja tulevikku mingile abile. Ühiskonnas saab olla abiks ainult see, mis võimaldab kujuneda iseseisvamaks. Kui koostöö kasvab üle nn abistamiseks, võib juhtuda, et abist kujuneb ohtlik süvenev sõltuvus ja veel ohtlikum hoolimatus. Abi varal elama harjunud inimestele paistab, et abi on igal juhul ja alati vähe ning õppida ja oma peaga mõelda pole mingit mõtet. Ka vaesumise üks peamisi põhjuseid, olgu siin või Aafrikas, on nn abi. Abistamine võib tekitada õpitud abitust, mille ekstreemseim tagajärg võib olla omariiklusest ilma jäämine. lk. 10
  • Vaja on võimekust vahet teha, kes on kes ja mis on mis. Seda tuleb silmas pidada ka igasugustel valimistel. Oma häält ei tohi anda ükskõik kellele. Hääle võib anda üksnes sellele, kes seda väärib, kes on aus, õiglane, asjatundlik ja oma rahvale ustav. lk. 11
  • Tähtis on, et igaüks suudaks ise mõelda ja luua endale sobivaid lahendusi, tehes seda tänu ühiskonnale ja keskkonnale, ning teadvustades, et edasi viib koostöö. Vaid nii saab elanikkond kujuneda oma riiki hoidvaks kodanikkonnaks ja tegutseda nii, nagu on kohane kõrgeima võimu kandjale. lk. 12
  • Selle raamatu käsitluses on probleem tunnetatud ja teadvustatud vastuolu tegeliku ja soovitud oleku vahel. lk. 15-16
  • Muutuse saavutamiseks tuleb muuta tegelikkuse tegureid ja olla tähelepanelik, et ei muutuks see, mida on vaja hoida ja kaitsta. lk. 17
  • Käsitledes mis tahes asja, nähtust või protsessi, tasub jaotada tähelepanu neljaks. Esiteks oleks otstarbekas igas käsituses avastada ja sõnastada, mis on hästi ja kuidas seda head hoida-kaitsta. Teiseks saab avastada ja sõnastada, mis on halvasti. Tähtis on seejuures meeles pidada, et ühiskonnas ja kultuuris (mittemateriaalses maailmas) ei saa muuta seda, mis on kehvasti. Võimalik on võtta meetmeid ebarahuldava olukorra (olude, situatsiooni) põhjuste ja muude seoste mõjutamiseks ning puuduvate tegurite lisamiseks ja nõrkade tegurite tugevdamiseks. Kolmandaks tuleb avastada, mis puudub, aga peaks olema. See tuleb lisada. Neljandaks tuleb avastada, mis on, aga ei tohiks olla. Sellest, mis on üleliigne, tuleb vabaneda. lk. 18
  • Arukas kodanik saab kõrvalise abita aru, et enne mingi seisukoha väljaütlemist tuleb hoolikalt mõelda ning enne otsustamist tuleb veenduda, et see, mida ja kuidas midagi teha kavatsetakse, on mõistlik ja vajalik. lk. 22
  • Kogemus näitab, et kui inimene ei harju otsustama ja vastutama juba pisikesest peale, püüab ta otsustamist ja sellega tahes-tahtmata kaasnevat vastutamist vältida ka hiljem. Niisuguse kasvatusvea tõttu kujunebki palju aastaid koolis käinud tööjõud, kes teab päris palju, oskab üsna vähe, aga ei saa ühiskonnas toimuvast aru. Neist osa nimetatakse spetsialistideks. Ühiskonda viivad edasi mitte täitjad, vaid loojad, generalistid, kes suudavad ja tahavad käituda subjektina ning teenida rahvusliku eliidina avalikku huvi. lk. 25
  • Inimese kõige kallim vara on tema sünnipärased eeldused. Rahvuslik põhirikkus on anne, mitte turvas või põlevkivi. Ande varajane avastamine, hoidmine ja sellise süsteemi loomine, et anne kaduma ei läheks, on iga rahva tulevikku kujundav sündmus. lk. 26
  • Subjekti areng sõltub igas elufaasis mitte eeskätt õppimisest, vaid loomisest. Mida rohkem on aega, ruumi ja õigust loominguks, seda enam on lootust ka arenguks ja edasiseks eduks igas valdkonnas, igas tegevuses. lk. 27
  • Kui elukaare mingis etapis ignoreerida loomuomaseid seaduspärasusi, ilmnevad selle tagajärjed mitte järgmises, vaid ülejärgmises etapis või kes teab veel, millal. lk. 27
  • Probleemses situatsioonis on inimene kindel, et tõkkeks kujunenud vastuolu ületamiseks on mitu võimalust, ent esialgu pole õnnestunud leida optimaalset lahendusteed. Probleemses situatsioonis on inimene avatud igat liiki otsinguteks, ta loeb, uurib, väitleb, konsulteerib. Absurdisituatsioonis on inimene, kellele paistab, et rahuldavat väljapääsu pole, sest kõik võimalikud teed on vastuvõetamatud. Absurdisituatsioonis võib inimene langeda apaatiasse, aga võib ka muutuda agressiivseks nii ümbruse kui enese vastu. lk. 29
  • Sundsituatsioonis valikuvabadust ei ole ja otsustada ei saa. Otsustada saab inimene vaid sel juhul, kui ta tunneb end valikusituatsioonis. lk. 30
  • Enda ja teiste aja raiskamine ning varastamine on väga halb tegu. Ajaviitmine sisuta koosolekute korraldamisega, aja röövimine mõttetute ülesannete andmisega, aja saatsamine igat liiki tühja-tähjaga, nagu ka otsustega venitamine, võivad muutuda – kui neid ei tõkestata – elu ruineerimise vormiks. Isegi meelelahutus, kui see muutub vaata et kohustuslikuks, võib toimida laostavalt. lk. 30
  • Normaalne kodanik püüab olla paljudel aladel vähemalt niipalju asjatundja, et aru saada, mida tal on vaja uurida, õppida, katsetada ja harjutada enne seda, kui tuleb asuda mingile (juhtivale) ametikohale teisi õpetama, teistele hinnnaguid andma ja hindeid panema, programme ja projekte kirjutama vms. lk. 32
  • Vang tahab vabaks, ori orjapidajaks. Orjameelsusest on vast veel hullem vaid ükskõiksus. lk. 33
  • Õppida saab tekste. Õppides koguneb teadmisi. Vaja on teadmiste, oskuste ja arusaamise ühtsust. Oskused kujunevad harjutades ja katsetades, arusaamine mõeldes ja mõtestades. lk. 35
  • Paljudes valdkondades on aga kujunenud arusaam, et otsustajatelt pole sünnis nõuda kompetentsust. Kujutatakse ette, et kvaliteetseid otsuseid saab teha ilma ettevalmistuseta. Mõnes sektoris on jõutud juhtide valimisel isegi kriteeriumini, et mida vähem inimene valdkonda tunneb, seda parem. Ebakompetentse juhi alluvuses tunnevad inimesed end nii, nagu arvatavasti tunneks end patsient operatsioonisaalis, kus teda tuleb opereerima selline „arst“, kes on skalpelli varem vaid pildil näinud. lk. 36
  • Bürokraatia on ühiskonnas samasugune nagu vähk organismis. Nii nagu vähktõvest on võimalik vabaneda vaid üpris radikaalsete meetmetega, on kodanikel võimalik saada jagu bürokraatiast vaid kindlameelse käitumisega. Põhjendamatu autoriteediga isikud saavad võimule ja püsivad võimul lakeide ja valede toel, vastastikku üksteisele teed lahti lükates, üksteise ning ühiseid saladusi hoides. „Valimiste“ tagajärjel otsustuskogudesse sattunud isikud, kellel ei ole vastutustundlikuks tegutsemiseks vajalikke eeldusi, valivad endi keskelt samasugused ametnikud, kes omakorda valivad endale samasugused nõunikud jne. lk. 37
  • Midagi tohib ühiskonnas ja selle osades-alasüsteemides muuta ainult siis ja alles siis, kui on kindlalt selge, mida ei või muuta, st mida on vaja hoida ja kaitsta. lk. 38
  • Juba me esiisad teadsid, et tünni ükski laud ei saa olla teistest tähtsam – kui kasvõi üks laud on katki või puudu, siis pole oluline, kui head on teised lauad; tünni siis enam ei ole. Meremeeste seas oli süsteemse mõtlemise mudeliks ankrukett. Mõttetu on küsida, milline tünnilaud või ketilüli on kõige tähtsam. Kõik teavad, et ankruketi kõik lülid on võrdselt tähtsad ja kui mõni lüli on omadega läbi, siis on see kett otsas. N-ö tünnilaua- või ankruketiseadus on universaalne ja sobib kasutamiseks igas eluvaldkonnas ning kõigil juhtimistasanditel. lk. 40
  • Moraalne on see, mis on kooskõlas aegade jooksul kujunenud kõlblusnormide ja väärtustega. Amoraalne on kõik see, mis on kõlblusnormide, väärtuste ja voorustega vastuolus. lk. 41
  • Igale kodanikule on moraalinormide järgimine loomulik ja enesestmõistetav. Inimene, kes kõlbelise käitumise norme ei austa, ei austa tegelikult ei teisi inimesi ega oma ühiskonda ja kultuuri. Kõlvatu käitumine on invaliidsuse tunnus. Ilma kultuurita (moraalita, tavade-kommete-traditsioonideta, keele ja meeleta, usuta, au ja austuseta, väärikuse- ja häbitundeta;) ühiskond kauakestvalt eksisteerida ei saa. lk. 41
  • Indiviid või isik on elav süsteem, kes eristub teistest ja seondub teistega kirjeldamatult keerukaid teid pidi. Seda eripära nimetatakse individuaalsuseks. Igaüks elab oma ajas ja ruumis, täpsemalt öeldes oma aegruumis, oma seoste ja sõltuvuste süsteemis. Mis elust välja tuleb ja milliseks kujuneb kellegi elukaar ja -jälg, sõltub valgustatuse astmest, tervisest, iseloomust, temperamendist, arengutasemest, milles on oma osa intellektuaalsusel ja emotsionaalsel, füüsilisel ja vaimsel, sotsiaalsel ja kõlbelisel küljel. lk. 44
  • Vabadus on aade, ideaal, unistus, mille nimel on läbi aegade võideldud, elu antud, ületatud kõikvõimalikke raskusi. Ja samas on raske leida midagi, mida inimesed veel rohkem kardaks kui vabadust. Vabadusega kaasneb õigus otsustada ja otsustamisega kohustus vastutada. lk. 46
  • Tähtis on meeles pidada, et Riigikogu ja teised kogud ei tegutse. Tegutsevad inimesed. Juhatus ei otsusta. Otsustavad juhatuse liikmed. Valitsus ei otsusta. Otsustavad ministrid koos peaministriga. lk. 47
  • Inimene on õnnelik, kui teda ümbritsevad õnnelikud inimesed. Igaüks on oma õnne sepp seeläbi, kuidas ta teistele edu saavutamiseks eeldusi loob. lk. 53
  • Põhiseaduse järgi on (peaks olema) riigis kõrgeima võimu kandjaks rahvas, aga tegelikult ei ole rahval ühtki õigust riigis midagi mõjutada ehk otsustada ja nõuda saadikutelt ja ametnikelt selle otsuse arvestamist, kas või siduva rahvahääletuse korraldamist. Inimesed, kes on ilma jäänud (jäetud) kodanikuna tegutsemiseks vajalike eeldusteta, ei saa Põhiseadusega kehtestatud (kodaniku)õigusi kasutada. lk. 55
  • Otsustamises osalemiseks on vaja võimekust ette näha oma ja teiste tegevuse, sh otsuste ja nende teostamise võimalikke tulemusi ja tagajärgi, nii õnnestumiste kui äparduste põhjuseid ja muid seosed. lk. 55
  • Kodanikutunne kujuneb praktikas. lk. 57
  • Rahvas kui inimeste kogum saab tegutseda subjektina (aktiivse vastutusvõimelise algena), kui tal on vastav eneseteadvus, grupiteadvus, ühiskonna- ja kultuuriteadvus, kui tal on nii riiklik kui rahvuslik ja kohalik identiteet. lk. 57
  • Rahvusliku eliidi moodustavad inimesed, kes pühenduvad avaliku huvi teenimisele. lk. 63
  • Bioloogilises mõttes on elu sünni ja surma vaheline oleks. Selle käsitluse keskmes on tervis. Sotsiaalses mõttes on võimalik elada paralleelselt mitut elu või ka lõpetada üks elu ära ja alustada uut. Võib öelda, et sotsiaalses mõttes on elu inimsuhete ja suhtetoimete süsteem. Võib ka öelda, et elu on ajalises järgnevuses olevate etappide ja nendes olevate sündmuste jada. Mida tihedamalt on kellegi elus sündmusi, seda lühem on tema individuaalne minut, seda kiiremini kulgeb tema aeg ja seda pikemaks osutub tema elu. lk. 64
  • Vanaks on võimalik saada ja jääda. Kes on jäänud vanaks, võib kaotada huvi enda ja ümbritseva vastu. Kes on saanud vanaks, hoomab tervikut üha enam ja ilmneb, et kogemus on väga kallis vara. lk. 64
  • Kuigi esmapilgul võib tunduda teisiti, ei sõltu inimese rahulolu enamasti sellest, mis tal on, vaid hoopis sellest, mida ta vajalikuks peab, mida ta tahab ja millest ta puudust tunneb. See kehtib igas mõttes, nii eluaseme, liikumise, suhete kui ka raha jm puhul. Asjades pole üldse asi. Põhiline on hingeline tasakaal, asend inimsuhetes ning usk endasse, teistesse ja tulevikku. lk. 66
  • Kõik süsteemid, olgu majandus või midagi muud, peaksid olema inimese teenistuses, mitte vastupidi. Inimese (iga kodaniku!) elu on eesmärk ja kõik teda ümbritsev on vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Kui eesmärk ja vahend sassi lähevad, tekivad pinged, mida esialgu saab kompenseerida, siluda igasuguste juttudega, reguleerida surrogaatidega (aseainetega). Aga on vaid aja küsimus, mil võtab maad depressioon ja apaatia, kujuneb võõrdumine ja võõrandumine või agressiivsus, kaasa arvatud eneseagressioon. lk. 67
  • Juttudest võib jääda mulje, et edutatakse neid, kes on tublid juhid. Tegelikult teevad inimesed karjääri ja saavutavad tunnustuse (mis tahes eluvaldkonnas, ehkki kõikjal on oma eripära) mitte juhtimise, vaid täitmise kaudu, mitte tänu valitsemisele, vaid tänu allumisele. lk. 70
  • Bürokraatia vohamise üks nüanss on, et pesuehtne bürokraat püüab vältida igasugust otsustamist. Ta lükkab otsustamist edasi ja tagasi, sest ainult nii on tagatud, et ta ei eksi, ei tee ühtegi valeotsust. lk. 71
  • Igal ametnikul peaks olema ette nähtud avalikult tõestada oma valmisolekut, valmidust teenida oma maad ja rahvast parimal võimalikul viisil või vähemalt rahuldavalt. Erakondadel ei tohiks olla õigust määrata (edutada) mingitele ametikohtadele isikuid, kellel selleks vajalikku ettevalmistust ja pädevust ei ole ning kelle isiksuslikud omadused põhjustavad pigem põlastust kui tunnustust. lk. 71
  • Kolleegide valikul on määrava tähtsusega mitte kvalifikatsioon, vaid isiksuslik olek ja sellest tulenev orientatsioon, motivatsioon, affiliatsioon koos nend etaga oleva intuitsiooni, reaalsete suhete ja suhtlemise, usalduse ja austusega. lk. 74
  • Iga emigrandi suurim raskus on sotsialiseerumine teises kultuuris ja ühiskonnas. Keeleõpe on suhteliselt lihtne võrreldes meeleõppega. lk. 76
  • Õppida või õpetada võib eriala, aga rakendamiseks on vaja nii kutsealast kui ka ametialast ettevalmistust. Vastasel juhul on ka ülikooli lõpetanu vaid kõrgema järgu oskustööline. lk. 80
  • Ebakompetentsusega kaasneb krooniline ajapuudus, vastastikune usaldamatus, põhjendamatu käsutamine ja kontrollimine, lõputud nõupidamised, kus keegi nõu ei vaja ega ka anna. lk. 84
  • Küsimus pole selles, kuidas ümberjagamisega kõik võrdselt vaeseks teha. Küsimus on, kuidas kõik inimesed jõuaks tasemele, kus saaks tõhusalt rakenduda ja oleks võimalik saada ise elus hakkama. lk. 87
  • Sihil saab olla ja eesmärke on võimalik saavutada, kui subjektil on selleks vajalikud vahendid (kõik vajalikud ressursid ja nende kasutamiseks vajalikud tingimused). lk. 98
  • Keskkond jaguneb kolme suuremasse rühma: materiaalne (aineline), mittemateriaalne ja virtuaalne. lk. 111
  • Looduskeskkonna puhul on tähtis puhtus, mitmekesisus ja isetaastuvus. Mõtlematu või hoolimatu tegevuse tõttu võivad looduskeskkonna komponendid või kogu looduskeskkond saastuda või koguni hävineda. Hoides loodust, hoiab inimene tegelikult ka ennast. Tulevastele põlvedele ei tohi jätta loodust kehvemana kui me ise selle saime eelmiselt põlvkonnalt, sõdadest ja okupatsioonidest, vaesusest ja viletsusest hoolimata. lk. 112-113
  • Keskkond muutub ja keskkonda saab ka muuta, kuid pidades piiri, milleks on isetaastuvusvõime. Keskkonnahoid aitab ühtlasi hoida üksteisemõistmist ja põlvkondade järjepidevust. lk. 113
  • Palju on neid, kellel tunnistused ja diplomid taskus, aga kes määratleda ja piiritleda ei oska, süstematiseerimine ja klassifitseerimine käib üle jõu, modelleerimisest, analüüsist, sünteesist ja ekstrapoleerimisest rääkimata. lk. 114
  • Paraku võib juhtuda, et absurdisituatsioonis (väljapääsmatus olukorras) võib inimene muutuda agressiivseks. Suur osa lähisuhete vägivallast ja enamik eneseagressioone pannakse toime absurdisituatsioonis. Psühhiaatrid ütlevad võib-olla, et sellise käitumise põhjuseks on depressioon, psühholoogid, et apaatia, sotsioloogid, et võõrdumine või koguni võõrandumine. lk. 118
  • Ekstreemses situatsioonis – näiteks tulekahju, avarii, torm – on inimeste arusaam normaalsest käitumisest teistsugune, nad käituvad täiesti teisiti kui rahulikus ja stabiilses situatsioonis. Käsud-korraldused on siin resoluutsed ja kuuluvad täitmisele viivitamatult. lk. 120
  • Dissidendid on isikud, kes ei tunnista kehtivat riigikorda, kelle on astlad püsti enam-vähem kõige suhtes, mis selles riigis aset leiab, sest nad ei pea võimalikuks toetada kõlvatu ja kõlbmatuks muutunud süsteemi täiustamist. Dissident näeb väljapääsu üksnes kardinaalsete muutuste kaudu. lk. 128
  • Kodanikud peavad väga hoolikalt vaatama, millele ja kellele on vaja olla avatud ning millele ja kellele kindlalt suletud. Sama käib sallivuse kohta. Sallida võib seda, mis on kõlbeline ja mis on kooskõlas Põhiseaduses sõnastatud aadetega. lk. 133
  • Teadmistepõhise ühiskonna vastand on petuühiskond. lk. 133
  • Teadmistepõhises ühiskonnas: eristatakse teadmisi, arvamusi, unistusi, uskumusi jne ning kantakse hoolt, et neid ei aetaks segi; arvestatakse personali valikul ja edutamisel haritust, informeeritust ja kogemust sellel alal, milleks on vaja olla nende kohustuste rahuldavaks täitmiseks; mistahes ametikohale, saadikuks või nõunikuks kandideerimisel eeldatakse kohusetunnet ja vastutusvõimet, mida tuleb tõestada avalikul konkursil; edutamine saab tulla kõne alla, kui isik on tulnud hästi toime oma seniste kohgustustega, on hästi valmistunud nende kohustuste täitmiseks, mida on vaja orienteerumiseks uuel ametikohal, ja tal on õnnestunud leida sobiv isik enda asemele. Sobivusotsuste tegemisel on kriteeriumideks loovus, hoolivus, nõudlikkus, asjatundlikkus, kutsekindlus, abivalmidus jms; on iga õigusakti juures seletus, milles on sõnastatud reguleerimisele võetud vastuolu kui probleem koos usaldamist vääriva analüüsi ja sünteesiga. lk. 133-134
  • Sellist ühiskonda, kus inimestel on Põhiseaduse järgi palju õigusi ja räägitakse, et nad on kõrgeima võimu kandjad, aga kus tegelikult ei ole võimalik neid õigusi kasutada, nimetatakse petuühiskonnaks. lk. 136
  • Petuühiskonna tunnuseid: Salatsemine – räägitakse üht, mõeldakse teist ja tehakse kolmandat. Otsuste vastuvõtmine – mujal varem otsustatu vormistamine. Põhjendamatu autoriteedistruktuur – kompetentsuse asemel arvestatakse lojaalsust. lk. 137
  • Inimesed eelistavad teha pigem seda, mis neile meeldib, mitte seda, mida oleks tarvis teha. Mugav on mitte süveneda, olla pinnapealne ja jätta oma tegevus sidustamata. Lõhkuda ja mitte midagi teha on kordades lihtsam kui luua ja hoida. Kui otsuseid teevad teised, pole mingit vajadust olla asjatundlik. Siis hakkavad tooni andma tutvused ja „kintsukaapimine“. lk. 140
  • Eriarvamuste ja argumentidega arvestamine on kvaliteetsete otsuste eelduseks siis, kui eesmärk on olukorda parandada, mitte oma tegevust või motiive varjata ning otsustamine kuidagi kaelast ära saada. Eriarvamuste avaldamine ja nende argumenteerimine on üks vigade vältimise meetodeid. lk. 141
  • See, mis on hästi, vajab hoidmist, ja see, mis kehvasti, muutmist. lk. 143
  • Võhikute arvu suurendamisega ei ole võimalik olukorda parandada. lk. 149
  • Riik ei ole mitte lihtsalt kommunikatsiooniruum, õigusruum, kultuuriruum, majandusruum jms, vaid süsteem, mis funktsioneerib, muutub ja areneb oma (permanentsete) seaduste kohaselt. Kõik seadused ilmnevad seaduspärasustena. Inimesed saavad ühiskonnas toimuvat mõnevõrra (aeg-ajalt päris palju) mõjutada, s.o soodustada või takistada. Riik saab funktsioneerida, muutuda ja areneda sõltuvalt sisemistest ja välistest teguritest, millest osa avaldub avalikult, osa varjatult, osa otse, osa kaudselt, lokaalselt või globaalselt. lk. 152
  • Rahvas – samal territooriumil (riigis, piirkonnas) elavad inimesed. Rahvaks on ka sama keele, elulaadi või religiooniga inimesed. lk. 153
  • Sõna „ühetaoliselt“ ei tähenda, et igal valijal on valimistel üks hääl, vaid tähendab seda, et kõik valijad peavad valimistel käituma ühtmoodi: esitavad valimisjaoskonnas isikut tõendava dokumendi, saavad sedeli, märgivad kabiinis oma eelistusotsuse sedelile ja asetavad selle valimiskasti. Kõik. lk. 155-156
  • Kui igal regulatsioonitasandil on kehtestatud personaalse vastutuse printsiip, siis selle tulemusel tekib ka kompetentsuse (teadmiste-kogemuste-informeerituse ühtsuse) printsiip – viletsate otsuste tegijad on sunnitud hakkama hoolikalt õppima ja mõtlema või lahkuma; oma tegevusega kaasnevad kahjud oma taskust korvama. lk. 157
  • Targemaks ei saa õppides, vaid mõeldes ja mõtestades. Targemaks saab ka mõtestatud kogemuse kaudu, millega kaasneb ettenägemise ja äratundmise võime. lk. 158
  • Rahulolu suurendamiseks on kaks teed – vähendada vajadusi või suurendada võimalusi. lk. 158
  • Võim kohustab olema asjatundlik, õiglane, kindlameelne, tähelepanelik kõige ja kõigi suhtes. lk. 163
  • Igas kultuuris on erinevad kombed. See, mis võib tunduda ühes kultuuris jõhkrusena, võib teises kultuuris olla eriline hoolivus. lk. 172
  • Vabadus on korra funktsioon. Korralageduse tingimustes ei ole võimalik vabadust kasutada. Korraaustus on distsipliin. lk. 174
  • Asjatundijad mõtlevad süsteemselt ja valdavad klassifikatsioone. Diletandil on teadmised poolikud ja sageli on segamini ka see vähene, mis on pähe kogunenud. lk. 209
  • Ammustest aegadest on teada, et profaanid ja diletandid vihkavad nii teadust kui teadlasi. Pettusega pooleks kõrgetele kohtadele juhtima (keelama-käsima) saanud isikud ironiseerivad sageli teaduse ja teadlaste üle ning üritavad selle võtte abil õigustada meelevaldset tegutsemist. lk. 221
  • Väärtuseks ei ole haridus, vaid harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus. Väärtuseks ei ole ka teadmine, vaid teadmise, oskamise ja arusaamise-mõistmise ühtsus. Väärtuseks ei ole huvi, vaid huvi, tahte ja usu ühtsus. lk. 228
  • Haridus on õppe, kasvatuse ja kogemuse ühtsus. lk. 230
  • Teadmiste kvaliteeti iseloomustab vastavus: vajadustele; kultuuristereotüüpidele; riiklikele ja rahvusvahelistele standarditele; ideaalidele; tulevikus tõenäoliselt kujunevatele vajadustele. lk. 238
  • Bologna lepete tõttu toimub ülikoolides valdav osa õppest nn 3+2 süsteemi järgi. Bakalaureuseõpe pidi olema ettevalmistus magistriõppeks. Paraku läks teisiti. Bakalaureuseõpet käsitatakse iseseisva õppekontsentrina ja selle läbimise korral ulatatakse „lõpetajale“ diplom (!?). Mõningaid saavutusi ja puudusi on igas õppekontsentris ja igas kooliastmes, aga kui üikoolides jääb domineerima poolik ettevalmistus, võib olukord muutuda ohtlikuks ja on põhjust muretsemiseks. lk. 242
  • Taasiseseisvumise ajal tundus, et ülikoolid on sellised kultuurikantsid, mille pärast pole vaja kunagi muretseda. Tundus uskumatu, et ka seal võib kujuneda teejuhiks põhjendamatu autoriteedistruktuur, kius, õelutsemine, ahnus ja hoolimatu mõtlemisviis, mis surub kõrvale nii emakeele kui ka ülikooliseadusega fikseeritud põhikohustuse. lk. 242
  • Asjaolu, et ülikoolides pole enam (väidetavalt rahapuuduse tõttu) ühiskonna-alaseid teaduslikke uuringuid, on juba jätnud ja jätab aina rängemalt mõjuva ning väga raskelt kompenseeritava augu kogu haridussüsteemi. Ükskord tuleb aru saada, et kui uuringuid ei ole, ei saa kujuneda õppejõude, ei saa olla teaduslikke kontakte ja pole kuskilt võtta aktuaalset, süsteemset ja usaldatavat infot õppeks. Seetõttu pole ka võimalik enam osaleda ei innovaatiliste projektide loomises ega praktikute konsulteerimises. Tutvuste või muude skeemide abil „suurteks ülemusteks“ tõusnud isikud suhtuvad sageli põlgusega nii haritlastesse kui ka haridusse ja haridussüsteemi, nagu ka teadusesse ja teadussüsteemi, kultuuri ja kultuurisüsteemi. Selline hoiak, mis võib esmapilgul tunduda pisiasjana, on ühiskonna- ja kultuuriohtlik. Kodanikel on vaja olla väga valvel, et midagi niisugust ei juhtuks. Kui ülikoolis on õpe korraldatud nii, et haritlaseks, generalistiks, patrioodiks kujunemise eeldused pole üldse kõne all, siis muutub ülikool petusüsteemi osaks. Isikud, kellel ülikoolis ametialast, ühiskonnaalast ja kaitsealast ettevalmistust ei võimaldata, kujunevad heal juhul pelgalt kvalifitseeritud tööjõuks. Vaja on haritlasi! Vaja on loovisikuid, kes suudavad ja tahavad pühenduda oma maa ja rahva hoidmisele ja edendamisele. lk. 244
  • Haridus saab etendada ühiskonnas olulist osa vaid koos teaduse ja kultuuriga. Kõik need kolm on üksteise eeldused ja ka tulemused (või tagajärjed). lk. 245
  • Kindlustunde saavutamiseks on vaja omandada vähemalt kaks-kolm eriala ja heal juhul ka kaks-kolm kutset. Ometi ei oleks selline ettevalmistus piisav. lk. 246
  • Suured otsused teeb inimene enamasti intuitsiooni, mitte ratsionaalsete arutluste, modelleerimise, ekstrapoleerimise, klassifitseerimise ja süstematiseerimise tulemusel. lk. 251
  • Eestis, nagu ka kõigis teistes riikides, on vaid üks jõud, kes on suuteline erakondade juhtkondadele aru pähe panema. Selleks jõuks on kõrgeima võimu kandja – rahvas. Kodanikud saavad valimistel näidata, kes kuidas hoolib oma kodumaast. lk. 252
  • Hädas oleme juba seetõttu, et paljud põhimõisted ja nende seosed on määratlemata. Seetõttu pole võimalik aru saada, millest jutt käib ja keegi ei saa kodanikuna reageerida, kui kusagil aetakse tegelikule olukorrale vastupidiseid jutte. lk. 255
  • Töö on teostus (ära tegemine). Tööle eelneb mõte. Tööle järgneb tänu ja rahulolu... või piinlik ja pingestatud suhe. Töö on eesmärgistatud tegevus tarbimisväärtusega (materiaalse või mittemateriaalse) produkti valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või teenuste osutamiseks. Kui ühtki nendest tulemustest ei taotleta ega saavutata, siis see tegevus ei olnud töö. lk. 260
  • Tööga ei saa rikkaks; rikkamaks saab mõtlemise, loomise ja müümisega. Muidugi tuleb osata ja tahta nii mõelda, luua kui ka tööd teha, et oleks, mida müüa. Midagi – ka töö ja tootmise tulemust – saab müüa, kui kellelgi on seda vaja. Müüa on mõtet, kui müügihind on omahinnast küllalt palju kõrgem. lk. 261
  • Krooniline ajapuudus on ebakompetentsuse tagajärg. lk. 266
  • Eestit on omajagu mõjutanud soov siia meelitada välisinvestoreid, kes looksid mingi hulga töökohti. Loodetud mõju pole, kui need investorid siin odavat allhanget teevad, oma kasumi maksuvabalt laenudena välja viivad ja teadusasutustest kauge kaarega mööda käivad. Samuti siis, kui eelistatakse hoida oma raha teiste taskus ja teha kõik võimalik, et vältida selliste kohalike hoiu-laenuühistute tekkimist, mis vähendaksid välispankade tulusid ning võimaldaksid siinsel initsiatiivil tärgata ja iseseisvuda. lk. 272
  • Mingile ametikohale põhjendamatult sattunud isik tavaliselt nii rumal pole, et ta ei saa aru, et ta ei saa aru. Ta saab aru, et see on häbiväärne ja seetõttu hakkab tegema kõike võimalikku, et see puudus välja ei paistaks ja tunduks olevat vastupidi. Ta hakkab salastama seda, mida ta teeb ja miks ta teeb, muidugi ka seda, mis äpardub, kes ta üldse on, milline ettevalmistus tal on jms. Kui salastamine on hästi õnnestunud, siis hakkab ta asjatundjaid minema ajama ja omasugustega või veel rumalamatega asendama. Nende stiil hakkab tavaliselt kiiresti levima, laienema, süvenema. Haridus muutub tarbetuks, õpetajad ülearuseks, ühiskonna-alased teaduslikud uuringud hakkavad tunduma raiskamisena. lk. 298
  • Otsustamine on kogu kodanikuks olemise, kodanikuõiguste kasutamise ja kodanikohustuste täitmise tuum. Otsustamine on võtmeküsimus ühiskonnaelu igas valdkonnas ja igal regulatsioonitasandil. Otsuseid võib teha üksi või ka kollektiivselt ja kollegiaalselt. lk. 304
  • Otsustamine on antud oludes, olukorras ja situatsioonis kõige sobivama vüimaluse leidmine ja tahteline akt selle eelistuse esitamiseks ning täitmisele pööramiseks. Otsustamisega kaasneb kohustus vastutada mitte ainult edasise tegevuse, tegijate ja otseste tulemuste-tagajärgede eest, vaid ka keskkonna eest nüüd ning lähemas ja kaugemas tulevikus. lk. 308
  • Iidsetest aegadest Hiina rahvameditsiinis tuntud akupunktuuri põhimõtetega tutvumine viis autori mõttele, et sama loogika, mille kohaselt toimub nõelravi, peaks sobima kasutamiseks ka ühiskonnas. lk. 325
  • Abirahadest sõltuva süsteemi loomine või projektide läbisurumine lõhub terve eluloogika, soosib rehepaplust ja süvendab vaesust - „tasuta raha“ tõttu pole võimalust ega justnagu mitte mõtetki ise midagi uut ja erilist välja mõelda või ette võtta. Räägitakse, et tasuta lõunaid ei ole. On, aga mitte kõigile ja mitte lõpmata kaua. lk. 342
  • Ahnus ja jõhkrus rikastumiseks looduse, kultuuri, teiste inimeste arvel ei tohiks olla inimesele teejuhiks. Teejuhid võiksid olla hoolivus, inimlikkus, pühendumine järgmistele põlvkondadele, elu ja elukeskkonna kaitsmine ja hoidmine. lk. 342
  • Demagoogia on võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks; on tõe väänamise selliste meetodite süsteem, mille abil: saab peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid, keerata vahendid eesmärkideks, kutsuda esile absurdisituatsioon, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kustuks armastus ning kindlustunne asenduks hirmu ja kahtlustega. lk. 344
  • Inimesed on võrdsed vaid inimõiguste osas. Igas muus mõttes inimesed ei ole võrdsed. lk. 350
  • Hirm tähendab kindlustunde puudumist, kuid hirmu puudumine ei tähenda kindlustunnet. lk. 363

Viited[muuda]

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel