Ellen Bryant Voigt

Ellen Bryant Voigt (sündinud 9. mail 1943 Chathamis Virginia osariigis USAs) on Ameerika Ühendriikide luuletaja.

Luule

Nutta põhjuseta, ärgata
öösel, et nutta, oodata
et üks vurrudest kella sihverplaadil
taas võbeleks, liigutades
juhmi päeva edasi -

on see vaid harjutamine?
Mõned usuvad taevasse,
teised puhkusse. Meie hõljume,
ütlesid sa. Pärast
me hõljume kahe maailma vahel -

viis pronksmardikat
kaisus kui lusikad ühes
pojengiõies, ihast purjus:
kui tuleksin tagasi linnuna,
mäletaksin ma seda -

kuni kõik, keda me armastame,
on ohutuses, ütlesid sa.

• Ellen Bryant Voigt, "Harjutamine" ("Practice"), poets.org; esmatrükk luulekogus "Messenger", 2002  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Nagu laulu sisse pandud sõnad, on punti korjatud tubakalehed
aetud pulga otsa, naised
seisavad augustikuumuses tundide kaupa - varavalgest saati -
tõrvatud plekk-katuse all paljajalu ja nende jalge ees
imikud paljaste tagumikega, räpased, söövad mulda.
Vanemad lapsed ulatavad raamilt lehti,
kolm lehte korraga, rootsud ülespidi, kolm leheulatajat
iga pulga otsa ajaja kohta ja veel kolm täiskuhjatud riideraami
ootamas selles varjupiskus, mis võtta on: kell on kümme,
peaaegu lõunasöögi aeg. Nad toovad allikast lagedale ämbrid külma toiduga
ja kompotipurgid teega, kui näevad
farmerit põllult tulemas, nende mehed
vööst saadik paljad, higist läikivad ja väsinud kui muulad.
Pärastlõunaks on lehvivad puuvillaseelikud ja isegi
pearätid higist tumedad.
Ikkagi ei lähe nende sõrmede vahel mööda ükski torge,
ehkki neile makstakse mitte pulkade, vaid päevade pealt,
ja jutt - katkematud uudised sugulaste ja tuttavate kohta -
keerdub lahti lõngakerast, hargnev tubakaraag
kõigub ühel huulel, lõng libiseb
üle nende mõhnade, laiade roheliste lehtede kuhjad
kahanevad, kuni mehed tulevad viimase raamiga
ja ronivad üles küüni sarikatele,
et laduda täislükitud pulgad kihiti. On reede:

farmer maksab pataka üheste ja viiestega,
olles viinud muula õue toidu ja vee juurde,
riputanud üles kõvaks paakunud veorihmad ja suuraua. Ta vaatab
veel korra teisi küüne, kus on tuli juba üles tehtud, rohmakad
palkidest ja mudast ahjud, milles suitsutatakse saaki;
selles kuumas kuivas kirbes õhus laotab ta kolletava lehe
üle peopesa, keerab serva sõrmede vahel rulli,
otsustades tekstuuri ja lõhna järgi,
kui kõrgeks tuli ajada.
Tema töölised on pikapis vaiki - arvasid sa,
et nad laulavad? Nad on liiga väsinud isegi rääkimiseks,
vaevu suudavad nad lakkuda käeseljalt soola, äsada käega kärbeste suunas,
kussutada imikut suhkrunutsuga. Ja mees,
kellele see maa kuulub, on samuti väsinud.
Sel nädalal mõtles ta iga päev tuua koju pirne
vanalt puult küüni juures, kuid nüüd ta näeb,
et viljad on maha kukkunud, näeb kollajakke seal söömas.
Ta süütab sigareti, mõtleb naise jaoks nalja välja - ta ütleb,
et nende pankuril oli tänavu kusihale saak.
Ja naine nõjatub uksepiida vastu,
kuni mees kõneleb, kuni ta hõõrub käsi plekist kraanikausi kohal
pooliku sidruni ja pimsskiviga, hõõrub need hellaks,
püüdes nühkida maha kummist vaiku, seda tõrgest
musta plekki keset rohelist.

• Ellen Bryant Voigt, "Ere leht" ("Bright Leaf"), Poetry Foundation, algselt luulekogus "The Lotus Flowers", New York: W.W. Norton, 1983  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}

Vaiksel hommikul, kui sa nihkud
unes minu poole, otsides armastust,
näen mina unes

saart, kus pikavarrelised kured,
tõelised tuulelipud,
pööravad end aegamisi ühel

jalal. Kiil voldib lahti
oma vilgukivist tiivad ja kõigub
pikal pillirool

sama kindlalt kui käepide. Jõehobu haigutab,
noogutab jämedatele püütonitele,
lõtvadele ja uimastele, kes ripnevad

puudelt alla nagu
ripakil vööd. Jultunud
hüäänid ei kõkuta

ega jookse, vaid lamavad, pead
käppadel nagu koertelgi.
Laisa varese kraaksatus

langeb kui ohe. All põllul
ehitavad paksud mutid
oma tühme käike vana

instinkti toel, mis ei vaja
valgust ega ärkamist: selle aeglane rütm
pöörab kätt unes,

kui me pöördume teineteise poole
küpses suveõhus
enne ilmamuutust,

enne õunte
rasket langemist.

• Ellen Bryant Voigt, "Troopika" ("Tropics"), Poetry Foundation, algselt luulekogus "Claiming Kin", 1976  ^{(Vikitsitaatide jaoks tõlgitud / Raul Veede)}