Evelin Kivimaa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Evelin Kivimaa (sündinud 28. oktoobril 1974 Tallinnas) on eesti kirjanik, ajakirjanik ja kommunikatsioonispetsialist.

"Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Evelin Kivimaa, "Kuidas Tom Tomat läks Viktoria juurde", 2009.


  • "Aaa!" taipab Sõbranna. "Sa tahad öelda, et iga mees on millegi poolest Kõige-Kõige-Kõige?"
Viktoria noogutab.
"Aga see ei ole ju nii!" vaidleb Sõbranna vastu. "No vaata kas või seda ruudulise särgiga poissi."
"Millist?" küsib Viktoria.
"Just-just," kiidab Sõbranna takka, “seda ma tahangi sulle tõestada. Täiesti Tähelepandamatu Mees. Sulab seinaga ühte. Mille poolest on tema see Kõige-Kõige-Kõige?"
Vastus tuleb viivitamatult, niipea kui Viktoria otsiv pilk tabab ruudulise särgi omaniku.
"Tema on mees, kes vaatab mind Kõige Armunumate Silmadega, mida ma iial olen näinud," ahhetab Viktoria, läkitades piidlejale - Tom Tomatile - julgustava naeratuse. (lk 5)
  • "Mehed, kes on Kõige-Kõige-Kõige"


  • Pärast hüsteeriliselt kilava raadiohääle vaigistamist tundub vaikus Viktoriale eriti mõnus.
Vähemalt seni, kuni ta kannab küüntele ühtlase kihi aluslakki, millel on väidetavalt küüsi tugevdav efekt. Ja ka seni, kui ta võõpab peale kuldset, kaks kihti. Aga pealislaki-kiirkuivatajani (vaid 60 sekundit!) jõudes on Viktoria taluvuspiir juba rebenemise äärel. Viimased pintslitõmbed teeb ta räpakalt-kärsitult, ja maldamata enam sekunditki kuivamist oodata — sukeldub küünarnukkideni lauasahtlisse. (lk 7)
  • [Viktoria:]
"Kaks väikest indiaanlast läksid läbi suure linna,
jõudsid linnast läbi, südame ligi paika,
vaatasid teineteisele silma ja tegid peotäie uusi pisikesi indiaanlasi." (lk 8)
  • Sügise poole saavad sõstrad küpseks. Mööda vaikset külavaheteed sõitnud Tom Tomat jääb jahmunult vaatama maalitud palmi ja põrutab oma punase autoga vastu väravaposti. Lärmi peale astub Viktoria toast õue, hajameelselt rohelist pastakat närides. Mõlkis autost välja ronivat meest vaadates idaneb-kasvab-küpseb naises 60 sekundi jooksul arvamus, et õigupoolest on just praegu parim aeg pisikeste indiaanlaste tegemiseks. (lk 9)
    • "Miljon pisikest indiaanlast"


  • Varahommikust saati kallav lausvihm ei häiri põrmugi Viktoriat, kes korjab kokku nööril rippuvat puhast pesu. Enam ammu ei kuivata ta ju pesu õues, tujuka ilma meelevallas, vaid hoopis turvaliselt kodukatuse all, ridaelamuboksi akendeta majapidamisruumi tõmmatud nööril.
Ühtäkki hammustab Viktoria huulde, märgates, mis laadi rõivad pesunööril ripuvad.
Argiselt asjalikud.
Pruunid, hallid ja mustad.
Tagasihoidlikud, maad ligi ja tähelepandamatud, viimne kui üks.
Naine surub parasjagu käes oleva pruuni pluusi vastu nägu, tõmbab sõõrmetesse puhta pesu hõngu - mõnus! Ainult et... sama pluus rippus nööril ka eelmisel nädalal.
Ja üle-eelmisel.
Ja mullu ja tunamullu ja kümne aasta eest... Ei, see pole siiski täpselt sama pluus, mis kümmekond aastat tagasi; viledaks kulunud rõivaste asemele on ta ju ikka uusi soetanud. Ent noodki on eelmistega äravahetamiseni samased.
Hajameelselt lappab Viktoria pruuni pluusi kokku. Kus küll on mu särtsumad-kärtsumad-pühapäevasemad rõivad? Puhkavad häirimatus rahus riidekapi riiuleil, mõistab naine. (lk 11)
  • Silmade avanemine on valus. Kõrvetavalt kuum peegelpilt lahkab tegelikkust nagu vahe skalpell: ülekaaluline, hooletult riides, meikimata... Koduperenaine, nendib Viktoria ning muigab kõversuiselt, meenutades ennast kümmekond aastat tagasi: tark, virk ja auahne, täis tahtmist maailma paremaks muuta.
Koduperenaine. Triikrauda liigutades tundub Viktoriale, justkui juhiks tema kätt automaatpiloot, mis suunab naist liigutama omakorda teisi masinaid: tolmuimeja, nõudepesumasin, köögikombain...
Miks mind siia vahele üldse vaja on, mõtiskleb Viktoria. Miks ei võiks automaatpiloot otse neid kodumasinaid juhtida? Miks...
Viktorial on hea meel, kui õhtu saabudes jõuab mees töölt koju ja lülitab televiisori sisse. Nii ei kuule naine enam oma mõtteid. Nii on hulga lihtsam. (lk 12)
  • Kaks padjapüüri, kaks tekikotti, lina.
Voodisse puhast pesu pannes meenub Viktoriale, et õige-õige ammu vajas ta voodiriideid vahetades vaid üht tekikotti. See mälestuskild kägardab naise toanurka pisikeseks keraks, nutta tihkuvaks, mehe kaissu ihkavaks: ma ei taha eraldi tekke, ei tahaaaaa! (lk 12)
  • Neljapäevahommikuti, puhaste linade vahel ärgates, on Viktoria meelest seks kõige talutavam. Kuigi enamasti - nagu ka täna, vaadates enda kohal ähkiva abikaasa orgasmihetkel krampuvat nägu - tundub talle, justkui oleks ta sunnitud vaatama filmi, mis ei ole küll halb, kuid mida ta on juba näinud. Sadu kordi. (lk 12)
  • "Mina..." alustab Viktoria ja jääb siis segadusse sattunult vait. Kuidas lõpetada lause, kui armastust ei ole?
Mida öelda, kui ei saa tõemeeli vastata samade sõnadega — ja valetada ei ole ilus, teab Viktoria juba lapsepõlvest saati —, kuid ei sobi ka jätta lauset poolikuks, mitte nüüd ja praegu, kui mees ootavalt tema poole vaatab?
"... tunnen üha rohkem, kui kallis sa mulle oled," lõpetab Viktoria, pitseerides tõesõnad omapoolse põsemusiga. Abikaasa naeratab ja embab naist kergelt õlgadest.
Aga armastus... mis ajast on mul see abieluline ülesanne täitmata? Käest kinni kodu poole kõndides hakkab see küsimus Viktoriat painama. Naine püüab meenutada nende abielu algusaega: jagatud naeruhetked, jalutuskäigud, peod, teineteise kaisus ühe teki all magamine... Ehk võikski kõik selle, nende ühise elu, võtta kokku koondnimega "armastus"? Aga ei.
Viktoria ju mäletab...
...leekivpunast kõikevaldavat tunnet, mida ta tundis võluva lontruse Tom Tomati vastu, teineteisele elatud aega, kui iga päev oli armastuse pühapäev.
...ja enda pagemist praegusesse abiellu, kainesse, mõistuspärasesse, argsesse... Jah, see oli viga, tunnistab Viktoria endale. Aga kas ma pean sellepärast kannatama kogu oma elu? Kas mälestus leekivpunasest tundest jääbki mu verre justkui allasurutud viirus? Kas armastuse puudumise viirus on ravitav? (lk 13)
Pesupäev.
Viktoria otsustab teha midagi ekstreemset: kuivatada pesu õues, ridaelamuboksi juurde kuuluval tarastatud lagedal maalapikesel. Päike ja tuul annavad riietele hea lõhna, kinnitab ta endale, riputades rõivatükke nöörile, püüdes mitte märgata pilvekattes taevast.
Kui pesukauss saab tühjaks, laskub naine selle kõrvale põlvili. Ta suleb silmad, ristab käed ja — refrääniks pesu laksumine tuules — loeb hääletult huuli liigutades vaikse palve: "Armastuse jumal, kes sa elad maailma südames, anna mulle andeks minu nõrkus; anna andeks minu argus; anna andeks, et ma eksisin armastuse vastu, kui loobusin elust koos Tom Tomatiga. Anna andeks. Anna andeks ja lase mul täita kohust oma abikaasa vastu. Aamen."
Kes palub, sellele antakse. Taevaluugid avanevad. Tänutundes sirutab naine käed välja, võtab pesukausist pisikese pruunikashalli armastuse ning riputab nöörile, argirõivaste kõrvale.
Homme on jälle esmaspäev, teab Viktoria. (lk 13)
  • "Automaatpiloodi juhitud argipäevad"


  • "Mäh?" kogeleb munk õhku ahmides ja ühtaegu adudes, et "mäh" ei ole just kõige intelligentsem pöördumine unistuste naise poole. Sest see ta on.
Unistuste naine, sama kindlalt kui kõrgub nende kahe kohal linnamüüri kivitorn, mille restaureerimisele kulutas riik äsja nii mitugi miljonit.
"Te võite selle endale jätta," kordab unistuste naine, "kui saate vahetevahel läbi ukse vaadata, kas mu lapsevanker on tänaval ikka alles. Kas saate?"
"Jah," kraaksatab munk ja — püüdes leida õigeid miimilisi lihaseid, mida ta sel päeval ei ole veel rakendanud - hakkab suunurki ülespoole kergitama. Paraku õnnestub see tal alles pärast seda, kui tänulikult naeratav naine on selja keeranud. (lk 15)
  • Taburetile roninud, hakkab munk seebitama keskaegset poomisköit, et see libedamalt ümber kaela kokku jookseks. Selles on munk kindel, et käis tema keharaskusele vastu peab - ühel vihmasel ja külastajateta õhtul oli ta igavledes proovinud sellest hoides lõuga tõmmata. Õnnestus, aga ai! seda valu, kui köieaas sõrmenukkidelt naha maha tõmbas! (lk 16)
    • "Pohmellis munk seebitab poomisköit"


  • Tänu Tom Tomati tööle ei karju uue hotelli aknad õhtusse ja öhe, et toad seisavad tühjalt. Kuigi tegelikult peatub ses läikivate peegelakendega kõrghoones, mille ümbert pole ehitusprahikuhilad veel kadunud, enamasti vaid mõni üksik külastaja.
Hotelli tuledesüütaja Tom Tomat suhtub oma ametisse põhjalikult ja samas loominguliselt. Alates esimesest tööpäevast on ta lähtunud juhuslikkuse printsiibist, püüdes saavutada sama suvalist kjnoflewjpodfkiew tulemust, mis tekib, kui väikelaps klõbistab arvutiklahve. Enamikul täiskasvanutel õnnestub see sama spontaanselt vaid siis, kui silmad kinni panna. Eks Tom niimoodi teebki. (lk 19)
  • Sel hetkel tulid Tom Tomati hinge korraga kaks tunnet: armastus ning hirm seda kaotada. Armastus ja armastusehirm. (lk 19)
  • "Armastuse hotelli tuled"


  • Mul on ainult üks võimalus, mõtleb Tom. Naise silmadesse vaadates paneb ta ühte pilku kogu oma elu: hing ja süda ja olevik ja minevik ja tulevikuplaanid ja armastus ja ühine elu ja ühised lapsed ja ühised hommikused hambapesemised ja koos vananemine ja see, kuidas nad hallipäiste vanainimestena lapsikult itsitades kujutlevad, et tegelikult on nad oma matuste ajal hoopis kahekesi puu taga peidus, piiluvad ja naeravad ja lõpuks hüppavad väljaja hõiskavad: "Aprill!"
Masinlikul sammul mööduva, käega juuksekoske kohendava Armastuse silmavaade on SURMKÜLM. (lk 24-25)
  • Külmakangestuses hingeraasukesega Tom tunneb, kuidas ööklubi turvamees, ei! juba kaks, ei! kokku kolm turvameest teda sikutavad, nügivad, tõukavad trepist üles, ööklubist välja, talutavad pargipingini klubi välisuksest kümmekond meetrit eemal.
Sel pingil istub Tom koidikuni. Pärast tõusva päikesekera imetlemist läheb ta koju ja torkab endal silmad välja. Milleks enam nägemisvõime, kui elu ühes pilgus on möödas? (lk 25)
  • Pärast auto alla jooksmist ratastooli jäänud poisil unub aastate pikku üha enam, milline oli elu siis, kui ta veel ei olnud halvatud. Jah, talle meeldis jalgpalli mängida, aga eks nüüdki on tal oma hobid: poiss püüab silmade abil liblikaid, salvestab mällu eriskummalise kujuga pilvi, kuulatab liiva krigisevat laulu ratastooli all.
Hooldushaigla vana pargi vaijulistel teedel lükkab ratastooli poisi ema, Viktoria. Rõivastunud üleni sooja piimvalgesse, põetajakitlist kuni madalakontsaliste kingadeni, blond juuksekosk keeratud hooletult elegantsesse krunni, hing jääs.
Viktoria teab täpselt, millal SURMKÜLM tema hinge jäätas, viis ta haigete ja kurbade inimeste maailma, mis kummalisel kombel eksisteerib selsamal ajal ja selsamal planeedil kui Viktoria varasem õnnesärane maailm. See juhtus hetkel, kui ta ööklubist väljudes ja käega juukseid kohendades kuulis mobiiltelefonist sõnu: "Teie poeg jäi auto alla." (lk 25)
  • "Elu ühes pilgus"

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel