Hiro Arikawa

Hiro Arikawa (sündinud 9. juunil 1972 Kōchis Jaapanis) on Jaapani kassikirjanik.

"Kassid kes valvavad meie üle"

Hiro Arikawa, "Kassid kes valvavad meie üle", tlk Margit Juurikas, 2022.

Kui ta silmad avas, leidis ta end karbist.

Ta vaatas ringi ja nägi oma venda. Venna valgete pehmete udukarvade vahel paistsid siin-seal mõned kolmevärvilised laigud. Sarnase mustriga õdesid-vendi pidanuks rohkemgi olema, kuid karbis olid vaid tema ja ta vend.

Karpi kattis kerge kaas. Prao vahelt paistis valgust.

Kõva näugumise peale peaks kassiema ju kohale tulema, mõtles ta ja mäugus nõudlikult. Vend sai sellest indu ja hakkas samuti näuguma.

Lõpuks läks karbikaas lahti, kuid sealt ei vaadanud vastu mitte kassiema, vaid tundmatu poiss, kelle pea kohal laius sinine taevas. (lk 7)

Tüdrukud hakkasid kassipoegi võrdlema. Võtsid kord ühe sülle, siis teise.

"Võtaks selle, ah?"

"Kindel? Tal on saba kuidagi imelikult kõver."

"Arvad? Olgu, võtan siis tolle!"

Tüdruk pani tema karpi tagasi ja tõstis välja venna. Vennal oli sirge saba, mitte selline kõver nagu temal. Rohkem ta oma venda ei näinudki. (lk 8)

"Mul on plaan," vatras Satoru vaimustunult. "Lugesin seda hiljuti õpikust. Ühel poisil, kes leidis koerakutsika, käskis vihane isa looma sinna samasse paika tagasi viia, kust poiss oli selle leidnud. Poiss aga ei suutnud seda teha ja lasi kodunt jalga. Isa läks teda öösel otsima ja nõustus viimaks tingimusel, et kui poiss tahab koera pidada, siis peab ta ise looma eest hoolt kandma."

See pidi vist tähendama, et ka Kõ-chan võiks koos kassiga kodust põgeneda. Kõ-chan kahtles, kas asjad ikka nii lihtsalt käivad, kuid mõttest innustunud Satoru sõna jäi peale. (lk 8-9)

"Ära jama!" kostis taas Kõ-chani isa pahane hääl. "Lõpeta see vingumine! Tulen kohe üles ja tirin su alla!"

"Ei!!! Kõ-chan on oma otsuses kindel. Kui sa üles tuled, teeb ta koos kassiga kaksikenesetapu!"

Ta ei teadnud küll, mida see kaksikenesetapp peaks tähendama, kuid näis, et nüüdsest on ka tema asjasse segatud. Ja miskipärast tundus talle, et see, millesse ta segatud on, ei ole sugugi meeldiv. Sisetunne ütles talle, et parem oleks põgeneda, kuid karbi seinad olid liiga kõrged, et ta sealt omal jõul minema saaks. (lk 11)

Poiste vaidlus jätkus.

"Sa ei saa lihtsalt heast peast minu eluga riskida!"

"Aga Kõ-chan! Sa ju tahad kassi, eks?"

"Muidugi tahan, aga..." Endast väljas Kõ-chan karjus: "Võiksid parem küsida, kas sinu juures kassi ei võiks pidada?"

See võttis Satoru hingetuks.

"Ja sul poleks midagi selle vastu, kui mina kassi endale saaksin?"

"Selle peale võiks ju mõelda, enne kui sõpra koos kassiga kaksikenesetapule sunnitakse."

"No mida?! Oleksid võinud ju kohe öelda!"

Nii võeti ta hoopis Satoru perre. (lk 11)

"Me peame talle nime panema," ütles isa, mispeale Satoru innukalt käe tõstis.

"Lamborghini! Lamborghini!"

"See on liiga pikk."

"McLaren! McLaren!"

"Ärme ikka auto nime pane."

"Aga see oleks ju äge!"

Ka isa sekkus Satoru ja ema vestlusesse.

"Minu arvates võiks selle asemel midagi tavalisemat olla. Kuna ta on triibuline, siis kuidas oleks Triibik? Oleks kuidagi kodusem."

"Ei, ei! See oleks liiga lihtne."

Isa, kelle arvamuse ema kohe maha tegi, oli löödud.

Satoru vaatas tema nägu ja ütles järsku: "Kuidas oleks Hachi - "kaheksa"?"

Isa ja ema pilgutasid üllatusest silmi.

"Aga vaadake! Ta otsaesise muster on ju nagu kirjamärk "kaheksa"."

"See on ju samamoodi lihtne nimi."

"Nojah, eks pojad on ikka isade moodi," ütles ema isale otsa vaadates, kes kuidagi ebamugavalt niheles. "Ehkki lihtne, on Satoru variant parem. Selline tore ja heaendeline nagu number kaheksa ikka." (lk 12-13)

Hachi ajas vaistlikult taguotsa püsti, võngutas oma kõverat saba ja surus esiosa vastu maad. Kui mänguasi ta käppi puudutas, tegi ta hüppe, arvates, et on saanud selle esikäppade vahele, kuid... juba oli hall sabatutt ta nina eest läinud ja vonkles pisut eemal. Kui ta uuesti mänguasja järele hüppas, libises tutt vupsti istepadja alla. Saades aru, et tutt on kadunud, heitis ta pilgu selja taha ja tegi siis vaimustava pettemanöövri, et selle järele haarata. Sabatutt jõudis aga vahetult enne nina eest minema lipsata, nii et ta ei saanud seda kohe kuidagi kätte.

Kõ-chan oli vaimustuses ja ta õhkas: "Sa oled osav, Satoru!"

"Hehee!"

Satoru oli uhke, kuid tõeline mänguasja käsitlemise meister oli ema. Ta oli Satorust palju osavam. Kohe näha, et tal oli lapsepõlves kass olnud. (lk 14)

Kõ-chan tahtis revanši. Ta üritas mänguasja liigutada nii, nagu Satoru seda tegi, kuid Kõ-chani liigutused olid ikkagi liiga kiired. Hachi jälgis silmadega tutikese liikumist, kuid hüpete ajastus ei klappinud.

"Tee natuke aeglasemalt."

"Äkki on Hachi pisut koba?"

"Muidugi mitte! Hachi on kohmetu."

Isa ja ema kasutasid samuti seda sõna. See näis olevat tähenduselt üsna samane, kuid mõttelt märksa leebem. (lk 14)

Ema tõi lauale kergelt aurutatud valged kuklid. Ilmselt tõmbasid suupisted Kõ-chani tähelepanu endale, sest poisi liigutused muutusid aeglaseks. Hachi kasutas juhust, sai halli karvatuti kätte ja näris seda mõnuga.

"Rosinaid?"

"Ei ole sees, nagu ikka."

"Hmmmm...!"

"Ei virise!" nipsas ema mossitavale Satoru otsaesisele.

"Mulle meeldib kakaoga," ütles Kõ-chan.

Ema tegi sageli pruune kukleid, lisades saiataignasse kakaod.

"Kakao oli otsas. Ole kuss ja söö seda, mis on!" ütles ema ja lasi ka Kõ-chani otsaesisele kerge nipsu. Kõ-chan näis selle üle rõõmustavat. (lk 14-15)

"Vuih! Hiir!" kiljatas ühel päeval seinakappi koristav ema. Ilmselt oli see ülemist ust avades välja karanud.

Risti üle toa lidunud hiir jooksis otse Hachi poole.

"Hachi! Püüa ta kinni!"

Tore küll, aga see oli ju valgest mänguhiirest kolm korda suurem!

Hall värv oli sel ka justkui kergelt pleekinud. Ja mis kõige olulisem - see silkas suvaliselt ringi ilma, et keegi oleks teda visanud või talle käpaga äianud. Sellist hiirt ei olnud Hachi varem näinud.

Teadmata, mida teha, tõmbus ta tagasi.

Hiir tormas kõhklematult Hachi jalge vahelt läbi ja põgenes esikusse. Rabatud sellest, et keegi ta jalge vahelt läbi jooksis, potsatas ta maha.

"Ajame ta välja!" hüüdis isa ja tormas ajaleht käes esikusse.

"Satoru! Pane uks kinni!"

Ema hõike peale pani Satoru elutoa ja koridori vahelise ukse kinni ja kükitas tema ette.

"Kes siis hiirele alla annab! Ise veel kass!"

Selline kriitika ei olnud Hachile just meeldiv. See polnud tema süü, et ta sellist hiirt ei tundnud.

"Nojah. Eks sa nägid hiirt esimest korda. Sa oled ju hüljatud kass."

See pole mingi hiir! protestis ta näugudes, kuid ei Satoru ega ema ei pööranud sellele tähelepanu.

"Sain ta välja," teatas tagasi tulnud isa. "Sa, Hachi, tegid ikka kenakese tunneli hiirele."

Isa sasis justkui lohutuseks Hachi pead.

See ei olnud ju ometigi hiir..., kuid keegi ei võtnud teda kuulda.

"Hiir majas, aga kassist ei mingit kasu."

Nüüd aitab! mõtles Hachi diivaninurka kerra tõmmates. Mis parata, ta sattus perre, kus tema juttu ei mõistetud. (lk 15-16)

Satorust, kes oli talle alguses olnud vanema venna eest, sai märkamatult noorem vend.

Väidetavalt kulgeb kassi ja inimese aeg erinevalt. Selleks ajaks, kui Hachi taipas, et kasside aeg kulgeb kiiremini, oli ta juba Satorust möödunud ja täiskasvanuks saanud. Teda ei huvitanud enam mänguasjad ega mänguhiired nii nagu siis, kui ta kassipoeg oli. Isegi kui Satoru teda mängima kutsus, köitis see teda üha vähem.

"Kui ma su tänavalt üles korjasin, olid sa nii väike!"

Kõ-chani peopesadest moodustus umbes rusika suurune lohk Talle tundus küll, et tegelikult oli ta olnud pisut kopsakam, kuid küllap muutuvad sellised mälestuskillud ajas jäljest petlikumaks. Kõ-chan on ju alles laps ja tema mälu muutub üsna kiiresti, oli ta veendunud. Kui ta ise veel kassipoeg oli, tundus ka talle, et Satoru on suur kui küngas.

Satoru ja Kõ-chan kasvasid kordades aeglasemalt kui Hachi.

Kass kasvab aastaga mitu korda suuremaks, kuid poistele tuli aastaga juurde vaid mõni sentimeeter.

Huvitav, mitu aastat neil suureks saamiseks läheb? (lk 17)

Näis, et ujumiskoolis, kus Satoru koos Kõ-chaniga käis, oli toimunud võistlus ning Satoru oli oma seni kõige suuremal võistlusel saavutanud esimese koha.

"Uskumatu, Satoru! Mina sain algkooli ajal vaevalt kahekümne viie meetri ujumisega hakkama," tunnistas isa.

"Mis teha, me oleme Hokkaidõlt pärit."

Ema sõnul on Hokkaidõ jõgede ja järvede veed ka suvel jahedad ja ujumisvõimalusi on vähe, seetõttu pole ka häid ujujaid teab mis palju. (lk 18)

Näis, et klassiekskursioon oli Satoru jaoks oluline sündmus.

"Mitu paari aluspesu ma kolmeks päevaks kaasa pean võtma?"

"Kaks muidugi."

"Mitte kolm?"

"Esimese päeva omad paned ju kodus jalga."

Satoru ei paistnud ema seletusega rahule jäävat.

"Kindel, et väheks ei jää?"

"No eks võta siis kolm paari kaasa. Kui alla teed, saad ära vahetada."

Ema justkui muuseas öeldud tögamise peale läks Satoru näost punaseks ja tonksas ema, pomisedes: "Ma ei tee ju enam alla! Juba ammu!"

Satorul oli õigus. Hachi oli siis veel väike kassipoeg, kui Satoru öösel madratsile maailmakaardi joonistas. Sel ajal ei jõudnud ka Hachi vahel oma liivakasti. Aga see oli ikka nii ammu, et ei mäletanudki enam.

Kui Hachi korralikult liivakastis käima hakkas, ei teinud Satoru samuti enam alla. (lk 19-20)

"Nüüd sokid. Kas sokke peab samuti kolm paari olema?"

Selle küsimuse peale läks ema ja vaatas reisi meelespead.

"Sokke ei ole tagavaraks vaja kaasa võtta. Seega kahest paarist piisab."

"Aga kui vihma sajab ja sokid märjaks saavad?"

"Kui see sulle muret teeb, võid ka kolm paari kaasa võtta."

Seepeale hakkasid Satoru ja Kõ-chan vaidlema, kas võtta igaks juhuks lisa sokipaar kaasa või mitte.

Kass saab niisama hakkama, kuid näib, et inimestel on raske, sest neil on vaja igasuguseid asju selga ja jalga panna. Jättes poisid vaidlema, ronis Hachi suurde reisikotti ja tõmbas seal end kerra. (lk 21)

Tol õhtul tundus Satoru olevat ärevil ega suutnud kuidagi uinuda. Ta heitis voodisse, kuid keeras siis kord üht, kord teist külge, ja seepärast pidi ka Hachi iga kord oma magamiskohta muutma.

"Mida ma ometi teen? Hommikul tuleb vara ärgata...," oigas Satoru nutuselt peatsis olevat äratuskella vaadates. Lõpuks ajas poiss end püsti ning suundus elutuppa. Hachi järgnes murelikult Satorule. Elutoas tuli põles, ema oli veel üleval.

"Ema..."

"Ja-jah, kohe toon," tõusis ema naeratades laua tagant, kus ta parajasti midagi kirjutas.

Köögist kostus veidi aega surinat, siis helises mikrolaineahju kelluke. Ahjust tuli välja aurav kruus. Oli tunda sooja piima lõhna.

Seda "rohtu, mis paneb hästi magama" andis ema ikka siis, kui Satoru enne piknikku, koolilaagrit või perereisi liiga erutunud oli ega suutnud magama jääda.

"Panin täna kohe kaks lusikatäit mett. See aitab hästi."

Satoru noogutas, istus sohvale ja jahutas kuuma piima. (lk 23-24)

Päev pärast seda, kui Satoru reisile läks, sadas meeletult vihma. Seepärast oli Hachi unine. Vihm teeb kassid uniseks.

Hachi sõi hommikul kõhu täis ja keeras end diivanil rõngasse. (lk 24)

Lausvihma mühin ei paistnud kuidagi raugevat. Sellise ilmaga ei tee kassid muud, kui ainult magavad.

Sahh-sahh, norr-norr. Sahh-sahh, norr-norr. (lk 25)

Kui päike loojus, hakkas teiselt poolt ust kostma mingit ebainimlikku ulgumist. Vali ja ohjeldamatu hääl tuli järjest lähemale. Hachi läks esikusse ja jäi istudes ootama.

Ukse avas Kõ-chan. Nutust kõõksuvat Satorut toetades astusid nad esikusse.

Satoru nõjatus Kõ-chanile, koperdas looma moodi kähisedes elutuppa ja istus vastumeelselt diivanile.

Kõ-chan oli küll Satoru koju toonud, kuid näis, et rohkem ei osanud ta midagi ette võtta. Peata olles ta lihtsalt istus Satoru kõrvale. Sellest piisab, et sa ta koju tõid!

Hachi ronis Satorule sülle. Pikapeale hakkas Satoru ta põske sügama. Tema omakorda lakkus vaikselt, väga vaikselt poisi kätt.

Kõik on hästi. Kõik on hästi. Kõik on hästi. Ma olen siin. Ma olen siin. Ma olen siin.

Kannatliku lakkumise peale hakkas ka Satoru lõpuks väsima ning tema ebainimlik kõõksumine vaibus vähehaaval. (lk 28)

Isa ja ema jõudsid koju kahes väikeses valges urnis. (lk 28)
Hachi oli ikka mõelnud, et see maja hoiab Satorul ja Kõ-chanil silma peal, kuni nad suureks saavad. Kuid laste ja kasside jaoks on maailm täis asju, mis ei lähe nii, nagu nad seda soovivad. (lk 29)
Tsutomu kakles vanema venna ja õega iga päev. Kõige väiksemana oli poisil keeruline neid võita — ükskõik kas siis rüseluses või sõnasõjas. Tema igapäevaseks harjumuseks sai poisi külje alla pugeda ning ta käsi ja põlvi lakkuda. Kuna Tsutomul tuli iga päev kaotusi vastu võtta, siis oh ta ka iga päev nutuäärel. (lk 30)
"Veider, et Hachi õue ei kipu," imestas tädi. "Kui ma koristamise ajal akna lahti hoian, siis aeda ta vahel ikka läheb. Elame ju esimesel korrusel, ta võiks vabalt jalutama minna, aga..."

"Ilmselt on teda eelmises kodus toas peetud," pakkus onu.

"Kahju muidugi," kibrutas tädi kulme.

"Selles pole midagi erilist," kostis vanem vend tema eest. "Üha rohkem on neid, kes õnnetust või muud kartes looma toas peavad."

"Meie Valgeke jäi ju ka auto alla, kas pole?" toetas järgmine poeg. Valgeke oli pere kõige esimese kassi nimi. Nime oli pannud õde, kuid poistele see eriti ei meeldinud. Neile tundus see kuidagi liiga imal.

"Hachi on pisut koba, parem ongi, kui ta välja ei kipu," õrritas õde teda sõrmega vastu põske suskides.

"Lõpeta ära!" torkas Tsutomu vahele. "Hachi ei ole koba! Hachi on kohmetu." (lk 31)

Kui Hachi üles vaatas, naeratas talle vastu sedasama leebet sõna kasutanud poiss, kes teda kõrva tagant sügas.

Asjad loksusid paika.

Oleks hea, kui ta saaks siin majas Tsutomul silma peal hoida, kuni too suureks saab.

Satoru ja Tsutomu olid ühevanused. Neil oli sarnane sõnakasutus. Kui Tsutomu suureks saab, saab ka Satoru suureks. Tsutomu oli kuidagi loomulikul moel Satoruga väga sarnane, ta justkui olekski võtnud Satoru kuju.

Hachi muidugi muretses, et oli Satoru maha jätnud, kuid lõpuks tundis ta end ka siin nagu kodus. Ja kui Tsutomu teda kurgu alt kõdistas, lasi ta esimest korda muretult nurru lahti. (lk 31)

Tsutomu tegi iga päev palju sporti ja sõi kõvasti. Pole ime, et poiss kiiresti pikkust juurde viskas. Jutt selle kohta, et inimene kasvab aeglaselt, oli ilmselt vale - Tsutomu kasvas põhikooli teisel aastal kümme sentimeetrit pikemaks.

Trennid toimusid enamasti vist väljas, seepärast oli poisi päevitunud nahk pruun, nagu oleks seda sojakastmes kuumutatud.

"Vastu valgust on su nägu süsimust, ei saa arugi, kus on silmad või kus nina," itsitas tädi ikka.

"Ma ei arvanud, et sa minust tõmmumaks muutud," ütles onu naerdes. (lk 32)

Tsutomu ilme vaheldus sageli, nii nagu varemgi. Ka õe ja vennaga kakles ta endistviisi. Ainult et õe puhul piirdus see vaid sõnasõjaga. Õe keel muutus üha teravamaks, lausa väljakannatamatuks. Enam Tsutomu muidugi nutma ei puhkenud, kuid vahel võttis see silmad veele küll.

Ehkki Tsutomu oleks võinud talle lajatada ja asja kiirelt enda kasuks pöörata, ei löönud ta õde enam kunagi.

Hachi mäletas seda korda, mil nad kähmluse lõpetasid.

Tsutomu kaotas enesevalitsuse, lükkas kogu jõust õe endast eemale, nii et too oleks pikali kukkudes peaaegu lükandukse ära lõhkunud. Õde haaras seepeale kätte mängurelva, kuid Tsutomu ei osanud ennast mänguhaamriga vehklemise eest hoida ja lasi teisel end taguda.

"Kuule, lõpetame tänaseks ära!"

Õe justkui naljaviluks öeldud sõnad näitasid samuti tema allaandmist. Ehkki õel tekkis reiele suur sinikas, oli Tsutomu masendunud, nagu oleks hoopis tema viga saanud. (lk 32)

"Ta on ju ikkagi tüdruk," noomis suur vend.

"Aga sõnaga ta vastu ei saa."

"Mis teha. Selles suhtes on tüdrukud võitmatud."

Kui vanem vend õega kaklema hakkas, karjus õde lõpuks "Ole vait!" ja põgenes vihaselt.

"Psühholoogilises sõjas ei pruugi see alati nii olla," kuulutas väikevend kõiketeadvalt. "Tuleb rünnata vaenlase kõige haavatavamat kohta. Tema nõrk koht on ta totakalt suured jalad ja lame rind."

Õel olid oma kasvu kohta päris suured jalad, kinganumbriga 25. Ta ise küll ütles, et number on hoopiski 24,5, kuid kitsamasse kinga ta pöid ära ei mahtunud. Kui väikevend jälle õega tülli läks, torkas ta õde hellast kohast, tögades "Loll-jalg!" See pidi lühidalt tähendama "totakalt suuri jalgu".

"Muide. Proovisin ükspäev su tenniseid. Sa võiksid küll oma peikalt jalanõusid laenata."

"Jää vait! Sinu jalad on lihtsalt väikesed."

"Minu omad on täitsa tavalised. Sinu omad aga suured! Ja rind — no võiks öelda, et see on sul lame nagu Tsukushi madalik."

"Ma olen modelli tüüpi!"

"Hah! Loll loba! Ära aja naerma!"

Kuna Tsutomu ei olnud sõnasõjas sama osav kui ta vend, siis polnud tal sellest eriti abi. (lk 32-33)

Ja kui mänguasja liigutati tema jaoks liiga kiiresti, oli too X-chanile ütelnud: "Liiguta veidi aeglasemalt!" Kes see X-chan oligi? Kes ta oli? Tsutomu sõber? Väga ammu aega tagasi, kui ta oli veel väike kassipoeg, käis ta temaga mängimas. Millal need külaskäigud lõppesidki?

Kassi aeg liigub liiga kiiresti. Talle tundus aeg, mil ta kassipoeg oli, jäävat juba tema sünnieelsest ajastki kaugemale.

Ta ei suutnud X-chani nime meenutada. Aga ta oli veendunud, et tal läheb hästi. Tsutomugi oli ju nii palju pikkust juurde visanud.

Peaasi, et kõik ikka terved oleksid. Ja õnnelikud! (lk 33-34)

Tsutomu viskas veel pikkust juurde, käis iga päev pesapallitrennis ja sõi iga päev korraliku koguse riisi. Isegi kui koolivormi pükste alläärt järgi lasti, jäid need ikkagi liiga lühikeseks, seepärast kandis ta kõige vanema venna vana koolivormil Selle värv oli juba kulunud ja see ei meeldinud Tsutomule eriti, kuid tädi ütles: "Sul on ju vaid üks aasta jäänud", ega lasknud uut koolivormi teha. (lk 34)
"Kuulge, jätke nüüd järele!" pahandas tädi, mispeale lapsed vastumeelselt vait jäid.

Hmmm... Nii et isegi kui nad on kehalt piisavalt suured, on nad sisemiselt ikka veel lapsed. Millal see inimene siis ükskord täiskasvanuks saab?

Hachi ise ei mäetanud enam midagi sellest ajast, kui ta veel kassipoeg oli. (lk 35)

"Hachi! Näe, tuunikala!"

Kalatükk pulkade vahel, õrritas õde Hachit. No kui pakutakse, siis muidugi tuleb vastu võtta. Ta tundis tuunikala lõhna ja hüppas selle poole. Kuid ta ei ulatunud kalani, kaotas tasakaalu ja kukkus istuli.

"Ahaa!!! Koba!"

"Lihtsalt kohmetu! Mida sa narrid tast!"

Nördinud Tsutomu näpsas näppudega pulkade vahel olnud tuunikala ja andis selle oma peo pealt Hachile.

"Aga tema kohmakus on ju omamoodi armas!"

"On ikka jube tegelane, eks, Hachi?"

Tsutomu vahetas taas sõna "koba" leebema vastu. Ta oli juba ammusest ajast harjunud pigem sõnaga "kohmetu" kui "koba".

"Kuidas on? Maitsev?"

Hachi limpsis mõnuga Tsutomu peopesal olevat tuunikala. (lk 36)

Kassi aeg ja inimese aeg kulgevad erinevalt. Esimene neist kulgeb kordades kiiremini. Millal ta seda märkas? (lk 36)
Tsutomu oli kõvasti kasvanud, kuid näis, et täiskasvanuks saamine võtab veel aega. Et täiskasvanuks saada, tuleb keskkooli lõpueksamid ära teha, seepärast ei teinud Tsutomu kogu sügise ja talve muud, kui ainult õppis. (lk 36)
Aastavahetuse paiku saabus üks habetunud mees, suur nagu karu.

"Hachi! Kuidas sul läheb?" ütles too valjul häälel ja tahtis teda sülle haarata, kuid tema tõmbus kohkunult tagasi. "Oled mu unustanud, mis? Suvevaheajal käisin ju ikka kodus."

"Tulid siis vaid üheks nädalaks. Kassi aju on tilluke. Muidugi ta unustab. Peale selle on sul veel selline habe ette kasvanud..."

Hachi piilus tolle mehe ja tädi vestlust ning lõpuks meenus talle, et tegemist oli kõige vanema vennaga.

Andestust, et kohe ei märganud, hõõrus Hachi end vabanduseks vastu vanema venna säärt. Mehe tuju paranes hetkega ja ta kallistas kassi. Kui ta kassi oma põse juurde tõstis, tundis too habemekarvade torkimist ja pani plehku. (lk 36-37)

Kui kirsid olid ära õitsenud ja puud lehtes, hakkasid puu otsast röövikuid alla kukkuma. Sellisel aastaajal leidsid tädi ja õde ikka, et selle või tolle puu võiks maha raiuda. Küllap nad vihkasid röövikuid.

"Kuidas te saate midagi sellist öelda! See puu on ju rahvuspuu," püüdis onu igal aastal naisi vaos hoida.

Kui Tsutomu kord õlale kukkunud röövikuga tuppa tuli, pistsid tädi ja õde kohe kiljuma.

Kord aga oli röövik kuidagi koridori sattunud ja roomas seal aeglaselt ringi. Kui tädi ja õde peaksid selle leidma, tuleb suur kisa; ajan selle õige minema, mõdes Hachi ja äigas röövikule käpaga. Äkitselt tundis ta käpas kõrvetust. Esimesena tormas kassi kräunumise peale kohale Tsutomu.

"Mis juhtus, Hachi?" Ta vaatas ringi ja aimas juba, milles asi. "Said rööviku käest hammustada?"

"Oot, mis? Selle käest, mis kirssidel on? Kas see hammustab?" kiljatas õde.

"Enamasti ei hammusta, kuid vahel siiski," vastas keskmine vend. (lk 37)

Jutt jäi, et Satoru tuleb suvevaheajal.

Millal see suvevaheaeg üldse algab? Päevad olid pikemaks läinud ja vari üha tumedamaks.

Sel aastaajal oli Tsutomu nägu päris pruun.

Kui juba nii palav on, siis peaks vist ka suvevaheaeg viimaks pihta hakkama. (lk 40)

Ta ootas ja ootas, kuni ühel hetkel ta enam ei suutnud.

Äkki eksis Satoru teel siia ära, mõtles Hachi ja hakkas õhtupoolikuti, mil päikesekuumus pisut leevenes, ümbruskonnas jalutamas käima. Kuna ta ei olnud koduaiast palju kaugemal käinud, pidi ta ettevaatlik olema, et ta üle ei pingutaks. Algul tegi ta ringi ümber maja ja hakkas seejärel väikestviisi territooriumi laiendama.

"Hachi on viimasel ajal ümbruskonnas väikseid jalutuskäike tegema hakanud."

Kui tädi seda õhtusöögi ajal teatas, tõmbus Tsutomu nägu pingesse.

"Ma loodan, et ta ära ei eksi."

Just seepärast, et ma ära ei eksiks, teengi ma tasapisi suuremaid ringe, lõi Hachi rinna ette. (lk 40)

"Peaks talle vist igaks juhuks rihma kontaktidega kaela panema," tegi õde ettepaneku ja järgmiseks päevaks oligi kaelarihm ostetud.

"Sulle see vist ei meeldi."

Rihma, mille õde ettevaatlikult Hachile kaela ümber pani, ei saanud niisama lihtsalt ära, aga et ära võtmine oli isegi tüütum kui kaela panek, siis lasi ta sellel olla. (lk 40)

Ta jõudis suure teeni, millest ta polnud seni üle läinud. Aga ta oli näinud, et teiselt poolt tuleb alati palju rahvast üle. Kui Satoru tuleb, siis küllap just sealt. Pikkade vaatluste põhjal taipas ta, et inimesed ületavad teed valgetriibulisel teeosal ning kui seda õigel hetkel teha, ei ole autod ohtlikud.

Ta proovis ise ka seda mitu korda ja sai kenasti üle tee.

Tol päeval, kui ta ootas, millal tuleks keegi, kellega koos teed ületada, tormas üks nooruk vöötrajale. Ta silkas noorukile järele, et mitte maha jääda. Kostis veoki vali signaal...

Noormees jõudis veoki eest läbi lipsata.

Hachi aga tõmbus hirmust krampi. Tšahh! tabas teda kohutav löök. Kui ta aru sai, mis toimus, märkas ta, et on üleni verine. Rinnus oli kohutav valu. (lk 40-41)

Elutoas oli Hachi pilt ning selle ees ohvriannid nagu budistlikul altaril lahkunud inimese mälestuseks. Lisaks rippusid seinal kõikide eelnevate kasside pildid. Sellises peres pidi Hachi küll õnnelik olema. (lk 42)
"Ta oli ikkagi kohmetu kass. Seepärast oli vast auto alla jääminegi kuidagi hachilik. Ilmselt kohkus ta auto ees ära."

"Ei, seda mitte," raputas Tsutomu raevukalt pead. "Ma juhtusin nägema, kui see juhtus. Olin just teel trennist koju. Üks naine osutas talle. Hachi läks valgusfoori eiranud poisile järgi. Ta oli ettevaatlik ja nutikas kass, seepärast oli ta ilmselt kindel, et kui ta koos inimestega üle tee läheb, siis on kõik korras."

Peaaegu nutma puhkev Tsutomu püüdis pisaraid maha surudes kaugele ette vaadata.

"Poleks seda lolli olnud, ei oleks ta ilmselt üle tee läinud. Kui ma selle tüübi üles leian, annan talle kolki!"

"Kui leiad, kutsu mind ka." (lk 43)

Künka tipust avanes luhale suurepärane vaade. Tsutomu juhatas Satoru rohumaa serva.

Siia-sinna oli kuhjatud väikeseid graniiditükke. Üks kuhi oli uus.

"Isa sai tuttavalt kiviraidurilt graniidijäänukeid. Surnuaia korraliku hauaplaadi ostu ei saanud me endale lubada."

"Sellest piisab. Siin on mõnus päikesevalgus ja ilus ümbrus."

Ta puistas Hachi hauale kaasa võetud krõbinaid, rebis lahti linnuliha ja juustusnäki paki ja raputas ka sealt Hachile. Pisukese ülejäägi kavatses ta panna Tsutomu pere eelnevatele kassidele. (lk 43)

"Minu vanemad hukkusid ka autoavariis."

Tsutomu noogutas sõnatult. Küllap oli ta sellest kuulnud.

"Kui ma Kyoto klassiekskursioonilt tagasi tulin, neid enam ei olnud."

Tsutomu noogutas uuesti.

"Ostsin tookord isale kingituseks liiklusõnnetuse eest kaitsva amuleti."

Enam ei suutnud Tsutomu isegi noogutada, vaid vaatas lihtsalt vaikides maha.

"Sellise...," ütles Satoru ja võttis kotis välja amuleti. See oli maneki-neko maskotiga võtmerõnga külge pandav amulett.

"Sul on see kogu aeg kaasas olnud?"

"Ei. Tookord ostetud amuleti panin talle kirstu kaasa, nad põlesid koos tuhaks. Selle ostsin ma nüüd, kui Kyõtost läbi sõitsin. Päris samasugune see vist ei ole, kuid üsna sarnane."

See oli täiesti tavaline võtmehoidja, milliseid võib ilmselt igalt poolt leida ning mida iga laps valiks. Sellised asjad ei muutu üleöö. (lk 43-44)

"Hachi aeg", lk 7-45

Muide, selle eest, et minul, ehtsal isasel kassil, on plikalik nimi Nana, ma endale vastutust ei võta.

Minu peremees Satoru, kes on küll hea, kuid pisut veidra maitsega inimene, pani selle nime mulle suvaliselt, minu arvamust küsimata. Nime algne idee tuli minu armsast kõverast sabast. Ta otsustas selle nime kasuks, sest mu saba paistis ülevalt vaadates nagu number 7 ehk nana, mis on muidugi täiesti lihtlabane ja alusetu põhjus. (lk 46)

Satoru võttis mu endale, kui ma olin juba täiskasvanud kass. Teisisõnu, enne Satoruga kohtumist olin ma väärikas hulkuv kass. Ning kuigi minust sai kodukass, ei ole ma kaotanud oma metsikut loomust.

Kui Satoru mind enam pidada ei saa, siis võiksin ma tänavale tagasi minna. Päriselt! Aga Satoru ei hoolinud endast, vaid muretses minu tuleviku pärast. Ta alahindas mind! (lk 46-47)

Minu arvates võiksid need külaskäigud olemata olla, aga et hõbedase universaaliga sõitmine on mulle üsna karvamööda, siis lasen ma end virisemata siia-sinna viia.

Tänu sellele olen ma näinud selliseid asju, millest tavaline kass oma kindlal territooriumil isegi unistada ei oskaks: kahte linna, kus Satoru oli lapsena elanud; ühte maaküla; riisipõlde; merd ja Fuji mäge. Linnas üles kasvanud kassina poleks ma tegelikult pidanud kunagi nägema kohti, mis jäid minu elupaigast väljaspoole.

Olen ilmselgelt kõige rohkem ilma näinud kass Jaapanis. Ma ei unusta kunagi neid vaateid, mida me Satoruga koos imetlesime. (lk 47)

Autot juhtiva Satoru nägu paistis külgvaates õhtupäikese valguses mandariinioranžina. Näis, et päike pimestas isegi siis, kui juhipoolne kattevari oli alla lastud, sest Satoru kissitas pidevalt silmi.

Olin kõrvalistmel karbis, kui Satoru korraks minu poole vaatas. Ta naeratas.

"Su silmad on hetkel kitsad nagu niit, Nana!"

Meie, kasside, silmad on suurepärased, kuna suudavad heledusele vastavalt nähtava valgusega kohaneda. Eredas valguses muutuvad kassi pupillid koheselt kitsaks, pimedas paigas aga laiaks ja ümaraks.

Praegu peaksid mu pupillid olema nii pilukil kui võimalik. (lk 47)

"Öeldakse, et meestel peaksid silmad olema kitsad nagu niit ja naistel suured nagu kelluke, kuid sina, Nana, suudad vastavalt vajadusele silmade suurust muuta, mis on vist päris mugav."

Nojah, liigutasin ma lõuga. Satoru pupillid ei tõmbunud ka ereda päikese käes kitsaks nagu niit. Kahju küll. Tore oleks, kui saaksime silmamunad ära vahetada. Mina võin ereda päiksega vabalt kõrvalistmel kerra tõmmata ja magama jääda. (lk 48)

"Õtsus teeme väikese peatuse."

Okei, mul hakkabki kõht vaikselt tühjaks minema.

Teen enne seda oma häda ära, mõtlesin maja olin just tagaistmele lipsamas, kus oli mu liivakast, kui... Sõidusuunas ilmus vaatevälja õhtupäikeses sillerdav ülimalt suur veeloik.

Oh? panin ma oma käpad armatuurlauale ja venitasin kaela välja.

"Pakub huvi?" küsis Satoru naerdes. "Vägev, eks ole? See on Jaapani kõige suurem järv."

Hmm? Nii et mitte meri? Hämmastav, et selline suur veelahmakas ei olegi meri.

"Tahad, lähme vaatame korra?"

Ah, ei. Meri on kaugelt vaadates kaunis, täis mereande ja muud romantilist, kuid sellele lähedale minnes hakkab kostma hirmsate võimsate lainete kohinat justkui mingis õudukas. (lk 48)

Õhtusöögiks olid lihtsad ja krõbedad kulduim-tuuni lõigud ("Lemmiklooma tervise" bränd), kuna aga Satoru andis mulle näppude vahelt veel pelamiidihelbeid, siis pani ülesöömine mul kõhu valutama.

Loomapsühholoogias tähendab täis kõht unisust. (lk 49)

Väljas oli juba üsna pimedaks läinud ning hämarusse imbunud must vari joonistas mäeharjad välja.

"Näed?!"

Kui ma Satoru süles olles osutatud suunas vaatasin, siis... Ossaaa!

Mäehari helendas, justkui oleks see täis sädelevaid valguslaike, justkui oleks ainult seal päev.

Uskumatu! Inimesed teevad õhtust ka päeva.

"Miljoni dollari vaade."

Ainult inimene on võimeline väärtust rahas väljendama. Aga miskipärast võõrast rahaühikut kasutades. Haigutasin, näidates, et mul ei ole nendest mitmetasandilistest metafooridest sooja ega külma.

"Hmm... Kui palju see miljon dollarit praeguse kursiga teekski? 800 miljonit...?"

Näis, et pärast mõningast arvutamist jõudis ta tulemuseni.

"Hm? Umbes nelisada kaheksakümmend tuhat hõrku kanafileed?"

Oh! See juba läheb! Vaatasin tahtmatult Satorule otsa. Isegi kui sööksin iga päev ühe kana, ei jõuaks ma küll kõike enne surma ära süüa, ega ju?

Nii et see on siis vaade, mis on väärt nelisada kaheksakümmend tuhat hõrku kanafileed? mõtlesin ma silme ees laiuvat valgusemerd vaadates.

Või tegelikult... oleks ikka vist parem, kui ma need nelisada kaheksakümmend tuhat hõrku kanafileed endale saaksin.

"No mis? Juba tüdinesid ära?"

Valgus on valgus, haigutasin ma. (lk 49-50)

"Hüvastijätt", lk 46-78