Ingel Vaikla

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Ingel Vaikla (sündinud 15. mail 1992) on eesti filmirežissöör ja visuaalkunstnik.

Intervjuud[muuda]


  • Kui vaatad arhitektuurifotot, siis ei vaata ju fotot, ikka arhitektuuri, sukeldud hoonesse.
  • Selle näituse koostamise juures paeluski mind see, et tegu on kellegi teise materjaliga, kellegi mälestustega. Mõtlen fotost kui mälukandjast ja arhiivist kui kollektiivsest mälust. Mind võlus mõte, et saan tõsta mälestused mingisse teise konteksti. Seejuures tajusin väga selgelt oma võimu materjali käsitlemisel.
  • Kui oma esialgse valiku uuesti läbi vaatasin, siis kerkis ühise nimetajana esile võim: võim kui poliitiline võim, võim kui ideoloogia. Küsisin, milles võim arhitektuuris väljendub. Leidsin, et see peitub detailides: meesfiguur avalikus ruumis, monumentide ja sammaste osisena, kohtumajas, auditooriumides, koridorides – ja hierarhias.
Mõtestasin võimu nelja kihistusena. Esiteks arhitektuur kui võim. Teiseks fotograafi võim ja oskus manipuleerida keskkonna ja olukorraga, idealiseerida. Kolmandaks kehtestan ju ka mina oma võimu kuraatorina, kui valin midagi välja, rebin selle kontekstist ja asetan uude konteksti. Neljandaks vaataja võim: saali tulnud inimene loob oma seosed.
  • Ma olen dokumentalisti ja filmitegijana mõelnud väga palju sellele, mis on dokumentaalfilm. Me ju teame National Geographicu kanali loomafilme. Meeshääl kirjeldab loomade tegemisi ja räägib, et lõvi on armukade – inimeste tunded on üle kantud loomadele. See on ju manipuleerimine ja autorikeskne nägemus. Püüan oma loomingus väga selgelt näidata autori käekirja, olla aus, teadvustada, et see, mida vaataja näeb, on minu reaalsus, minu tõde. Ma ei taha vaatajat eksitada.
  • Arhitektuurimuuseumi arhiivis pole ainult professionaalsed arhitektuurifotod, kuid ka iga n-ö professionaalse arhitektuurifoto taga on inimene, autor ja tema subjektiivne maailmanägemine.
  • Arhitektuurifotograafia mõjub tõesti objektiivse dokumendina. Fotot kasutatakse millegi tõestamiseks ju kohati siiani: see on reaalsus, see on fakt. Foto on aga siiski kellegi interpretatsioon, kellegi nägemus.
  • Tihti nähakse vaeva, et autori puudutus või käekiri ära peita ning kaadrisse püüda see "objektiivne" tõelisus. See pole pahatahtlik. Ka arhitektuurimuuseumi kogus on ju fotosid, kus hoonet näidatakse kogu tema totaalsuses: 45kraadised nurgad, makettide õhuülesvõtted jne. Nii muutub hoone aga ideeks, foto tahab tõestada, et seda on võimalik nii – kõikehõlmavalt – kogeda. Mina usun, et arhitektuuri saab tõeliselt kogeda vaid ruumis liikudes, atmosfääriga üheks saades.
  • Ma arvan, et arhitektuuri ei peaks vaatama ainult kasutaja, arhitekti või riigi võimu teostamise vaatenurgast, vaid uurima nendevahelist dünaamikat ja põrkumist. Ma olen varem tegelenud linnahalli, religioosse arhitektuuriga jms. Olen alati lähtunud sellest, et arhitektuur on sümbol: ideoloogiline, spirituaalne, ajastu või ideede sümbol. See on alguspunkt, mille pinnalt edasi minna.
  • Arhitektuur muutub huvitavaks just siis, kui arhitekt on lahkunud ja jätnud teose oma elu elama. Ka siis, kui majast näiteks tehakse foto ja see satub kellegi kätte, kes selle kaudu arhitektuuri tajub.
  • See on tõesti nii, fotokogust vaatavad vastu pigem inimtühjad pildid. Teisest küljest usun, et inimesest rääkimiseks ei pea inimest näitama. Arhitektuur ise räägib inimesest kõige paremini ja see mind just kõige enam huvitabki: inimese olemus on valatud betooni, see on saanud ruumilise keha.
  • Muuseumi fotokogus on kõige rohkem materjali nõukogude ajast, see peegeldub ka näitusel. Sel perioodil hakati arhitektuuri looma ka kaamerale ja kaameraga vaatamiseks. Modernistlik arhitektuur ja analoogkaamera arenesid koos.
Le Corbusier valdas läbi kaamerasilma arhitektuuri vaatamise kunsti. Tema oli üks kuulsamaid, kes jälgis hoolega, millised fotod tema majadest liikvele lähevad. Ühtäkki levis arhitektuur ajakirjade ja ajalehtede veergudel ja postkaartidel üle maailma, maja polnud seotud ainult tema asukohaga. Hooned hakkasid poseerima kaamerale.
  • Silmas tuleb pidada ka seda, et fotograaf on siiski ka looja. Praegu paluvad arhitektid loodetavasti oma loomingut pildistama ikkagi fotograafi, kelle silma nad usaldavad. Arhitekt ei peaks ikkagi fotograafi turjal istuma ja vaatenurki ette kirjutama, vaid usaldama fotograafi käekirja.
  • Ma olen veendunud, et hoonet pole võimalik kujutisena kogeda. Arhitektuuri kogetakse sensoorse ja akustilisena – olulised on lõhnad ja helid, valgus ja selle muutumine. Atmosfäär teeb hoonest ruumi, mis puudutab, läheb päriselt korda. Ükski foto pole võimeline seda edasi andma, foto on liiga kängitsetud. Tuleb leida geniaalne viis tõlkida arhitektuuri sensoorne kogemus kõikide oma komponentidega visuaalsesse keelde. Filmitegijana olen pidevalt selle otsingul.
  • Pole ju saladus, et minu vanemad on sisearhitektid. Kui olin väike, siis tundus arhitektuur mulle kõige igavam asi maailmas. Kogu aeg arutati mingite pindade, materjalide ja struktuuride üle, ka reisidel, kus tundus, et teha võiks palju põnevamaid asju.
  • Olen püüdnud vabastada arhitektuuri kujutelmast, et see on igav ja sellest viitsivad rääkida ainult arhitektid ning arhitektuuriajaloolased. Soovin näidata, et arhitektuur võib olla isiklik ning vägagi puudutav kogemus.


  • Mind huvitab ka mu filmiloomingus modernistlik arhitektuur ja poliitilised, ajastule omased tunnused, mis selles ilmnevad. Muidugi olen sündinud pärast Eesti iseseisvumist, aga nõukogude aeg pakub mulle samuti palju huvi – just seepärast, et olen üles kasvanud kõigi nende lugude keskel ja second hand-mälestustega sellest ajast. Nõukogude arhitektuuripärandi uurimine on siis minu viis selle kõigega suhestuda.
  • Teine kihistus on arhitektuurifotograafia ja representatsiooni võim – tegelikult on fotograafia ju väga manipuleeritav meedium ja filmifotograafiat on väga palju kasutatud ka näiteks propagandavahendina, eriti just poliitiliste ideede levitamiseks. Nõukogude ajal tehti ka palju postkaarte tolleaegsetest hoonetest ja niimoodi sai nende taga olevaid ideid lendlehe meetodil levitada…
  • Kuidas ma ise manipuleerin selle arhiivimaterjaliga? Valin, selekteerin sealt mingid fotod, panen need mingisse väga konkreetsesse konteksti… See on ju kontekstist välja rebimine, oma tahtmise järgi ümber suunamine, kollektiivse mälu ümber mõtestamine? Just nimelt kollektiivset mälu arhiivid minu jaoks esindavadki.
  • Ja neljandaks vaataja võim. Teatav vuajeristlik pilk, mis fotole langeb – kogu see pagas, mille vaataja endaga kaasa toob…
  • [M]inu kui kuraatori sekkumine toimubki siin näitusel ennekõike filmitegija positsiooni kaudu. Ma ei too sinna ruumi ühtegi konkreetset teksti või viidet, vaid mängin nende fotodega puht visuaalsuse pinnalt, kasutades montaažitehnikaid ruumi ja pildi suhete vahel. Ma lähenen ruumile, nagu see oleks üks suur filmilint. Ja vaataja paneb pildid siis oma kohaloluga liikuma.
  • Ma arvan, et foto ei ütlegi niivõrd palju selle kohta, mida fotol kujutatakse, kuivõrd see ütleb alati rohkem midagi fotograafi enda kohta, kes selle teinud on.
  • Mul ongi muide arhitektuuriga selline armastuse-vihkamise suhe, sest arhitektuuri võib väga nilbelt ülistada väga idealistlike fotode kaudu: sinine taevas, roheline rohi, naeratavad inimesed, luuakse selline peaaegu utoopiline kujutis, mis sarnaneb 3D-renderdusega hoonest ja on reaalsusest üsna kaugel… Siis taandub arhitektuur mõnes mõttes puhtvisuaalseks objektiks või lihtsalt selliseks staararhitektide eneseväljenduseks.
  • Mina usun, et arhitektuuril on ka mingid teised eesmärgid – vormi ei tasu alahinnata, aga see peaks alati olema mingis väga konkreetses dialoogis funktsiooniga. Ja arhitektuuril on võime kanda endas eri ajastute ideid, olla mälestuste konteiner. Teatud mõttes ongi linnaruum minu silmis ajalooraamat – eri hooned esindavad eri hetki eri ajastutest.
  • Kui tellijaks on olnud riik, siis on foto tavaliselt väga konkreetse eesmärgiga, ainult ühte sorti. Aga kui tellijaks on keegi eraisik – või on fotograaf omast huvist pildistanud –, siis on neis töödes palju rohkem autori karakterit näha.
  • Ma arvan, et arhitektuur ongi võim. See valdkond on minu jaoks hästi poliitiline tallermaa. Võtame näiteks kasvõi linnahalli. See on ju ilmselgelt väga konkreetsest ajastust pärit hoone, kus on peetud nii poliitilisi üritusi kui ka meelelahutuslikke üritusi – kõikvõimalikud eesti ja vene superstaarid, muusikalid… Aga see on ju suletud alates 2009. aastast.
Ja väga paljud inimesed endiselt vihkavad seda maja! Just selle tõttu, mida ta esindab, mitte et arhitektuur ise halb oleks. See arhitektuur on justkui monument keset linnaruumi ja meenutab neid aegu, mida eesti inimene väga meenutada ei taha. Sellepärast, mulle tundub, on Eestis ka hästi palju odavat nüüdisaegset arhitektuuri tekkinud, et lihtsalt üle kirjutada see ajalugu – läänelikuks saada nii kiiresti kui võimalik. Ise ma olen sellise suhtumise osas pigem kriitiline.
  • Arhitektuur esindab alati teatavaid ideid ja on skulptuurne objekt.
  • [---] leedu kunstniku Deimantas Narkevičiuse film "Once in the XX Century", mis kujutab 1991. aastal Vilniuses Lenini monumendi mahavõtmisel üles filmitud materjali, kuid kunstnik on selle arhiivimaterjali niimoodi ümber monteerinud, et filmist jääb mulje, nagu pandaks seda monumenti alles üles ja kokku kogunenud rahvas aplodeerib. See on väga provokatiivne teos, mis minu meelest juhib hästi tähelepanu sellele, kui palju on võimalik arhiivimaterjalidega manipuleerida. Isegi kui me peame arhiivi väga puhtaks ajalooliseks dokumendiks.


Kirjutised[muuda]

  • Viin on juba kuuendat aastat kõige elamiskõlblikum linn, valik on tehtud 230 linna hulgast. Kui 19. augustil kohale jõudsin, õhkasid kiviseinad veel kuumalainest, mis oli nädalaid Viini kimbutanud. Nüüd sadas tasast uduvihma nagu ühel tavalisel Eesti suvepäeval. Peagi hakkas silma väga hea ühistranspordi korraldus, rattateed, rohkelt parke ning inimsõbralik avalik ruum.
  • Üks on selge: arhitektuur võlgneb oma kuvandi ja populaarsuse fotograafia ja filmi levikule.


  • Arhitektuurimuuseumi fotokogu, olles tunnistajaks ühe riigi loomisele ning selle korduvatele transformatsioonidele, on oluline ajalooallikas. Kelle pilk aga esindab meie kollektiivset ruumilist mälu? (lk 159)
  • Loomulikult pole ideoloogiavaba ka tänapäeva fotograafia, nagu polnud seda eelnevadki perioodid alates fotograafia leiutamisest. (lk 159)
  • Arhitektuurimuuseumi kutsel fotoarhiivis möödunud aegade artefakte läbi vaadates avastasin end paralleelreaalsusest, mineviku ja kujutelma vahealalt. Paljusid fotodel kujutatud hooneid ei ole enam võimalik Eesti arhitektuurimaastikult leida. Nii mõnigi ehitis, mis varem linnas märgilist rolli täitis, elab nüüd vaid mälestustes. Nii mõnigi kavand ei ole iial reaalsuseks saanudki, tuhmudes kellegi fantaasiaviljana vaid koopiapaberil. Arhiiv on kui ühiskonna alateadvus, mis on tunnistajaks nii teistsugusele poliitilisele ja füüsilisele reaalsusele kui ka utoopilistele soovunelmatele. (lk 159)
  • Arhiivi sahtleid tähestiku järjekorras aadresside järgi avades, fotosid krabiseva arhiivipaberi vahelt kohmakalt välja võttes ning valgete kinnaste vahelt läbi libistades tajusin, kuidas kahemõõtmelised kujutised ja joonised vabastavad arhitektuuri sellele omasest staatilisest, raskepärasest ja kohati stagneerunud füüsilisusest. (lk 159)
  • Fotol on arhitektuur jäädvustatud kujutise, mitte toimiva ruumina, mistõttu selle tähendus abstraheerub ning paigutub nii ajaliselt kui ka geograafiliselt teise konteksti. Foto ei räägi meile siis enam ainult kaamerasse püütud objektist, vaid ka kaamerat käes hoidnud subjektist, inimesest kaamera taga — kaamerast kui võimu vahendist. Oluline ei ole ainult mida on pildistatud, vaid kuidas on pildistatud, millal on pildistanud või et üldse on pildistatud. Lugematu hulk uusi kihistusi, kuid peamiselt küsimusi saavad hetkega arhitektuuri tähendusvälja osaks.
  • Linnaruum on kui arhitektuuri atlas, skulptuuride park või ajalooraamat, mis kannab endas mineviku ideoloogiate lugusid.
    • Ingel Vaikla, "Võimu vaatlus", rmt: Ingel Vaikla, Marko Raat, "Võimu vaatlus", 2021 (Eesti Arhitektuurimuuseumi näituse kataloog)


Tema kohta[muuda]

  • Ingli meeleline ja subjektiivne kaamera, mis filmi sisse tõmbab, asendub peagi neutraalsemaga, distantseeritud vuajerismiga. Ruume ja selle põlisasukaid komponeeritakse nüüd peamiselt kaugusest ja selja tagant, võimalikult märkamatuks jäädes ja mitte sekkudes. Püüdes jääda koos nunnadega asjalikuks ja tõsiseks.
  • Ingel on filmivate fotokate põlvkonna kunstnik; ootamatult hakkasid nende fotodel ühel hetkel puulehed liikuma ja aegamisi hakkas sinna sattuma ka üksikuid paigal püsivaid inimesi, võrdselt muu poeetilise ja maalilise faktuuriga. Kindlasti mõtlevad nad teisiti ja võib-olla ei nimetagi nad ise seda filmimiseks.
  • Kadreerimine on esteedi religioosne praktika ja õige hetke ootamine doki palvetamine; see oma usuga järjekindlalt kulgemine, läbi teise sekti liturgia, muudab Ingli toimetamise seal majas nii kütkestavaks ja suveräänseks.
  • Hea arhitektuuri ja ruumielamusena on Roosenberg inspireerinud ja valgustanud sinna sattunuid ilmselt alati. Eriti neid, kes õige emapiimaga üles kasvanud; Vaikla Studio kodukas, kus Ingel koos oma hõimuga virtuaalselt elab, on sama organiseeritud ja paigas kui Roosenbergi maailm, ja kloostri lõpetamise hetke vormistamine sattus ainuõigetesse kätesse. Ingel ja Roosenbergi film ei teki tühjale kohale. Hääbuvast majast ja selle maja vangist – Linnahalli valvurist, kes peagi hüljatakse – oli ka Ingli eelmine lugu. Sinna ühiskondlikult hukka mõistetud majja jõudis Ingel siis, kui esimesed kivid olid juba akendesse visatud ja poliitikud koostasid spreivärvide eelarvet.
  • Ingel küsib oma kirjas nunnadele: miks on nii, et inimesed ja ruumid muutuvad meile kalliks alles siis, kui me need kaotame?
    • Marko Raat, "Roosenbergi lõpp", Sirp, 16.02.2018 (Arvustus: Dokumentaalfilm "Roosenberg" (Vaikla Stuudio, Eesti 2017, 29 min), režissöör-stsenarist-operaator Ingel Vaikla.)