Parnassos

Paolo Fiammingo, "Muusika allegooria: Apollon ja muusad Parnassosel" (u 1580-1596)

Nicolas Poussin, "Parnassos" (u 1630)

Angelica Kauffmann, "Sarah Harropi portree muusana" (1780-1781) kujutab lauljannat Parnassose mäe ja Hippokrene allika taustal. Noot lauljanna käes on aaria Händeli ooperist "Rodelinda".

Proosa

• Igas väärikas kultuuris on olemas oma parimate luuletõlkijate Parnass, kus on alati vabu kohti.
  • Paul-Eerik Rummo, eessõna raamatule "Maailma luule. Kuldne klassika", SE & JS, 2006, lk 9

• Ta on Imperia, Rooma paavstiõukonna kuulsaim kurtisaan.

Raffael on tema ilust lummatud. Ta maalib naist üha uuesti ja uuesti, see on otsekui narkootikum, mis võtab ta oma võimusesse ega lase enam lahti. Ta maalib Imperiat antiikjumalanna, merenümfi, preestrinnana. Viimaks Sapphona Parnassuse mäel. (lk 39)

• Sven Mikser, "Vareda", 2023

Draama

• SARVIK: Olen siia mäele, kurale ja heale, vedanud suurvaime! Artiste igaseid, terveid ja vigaseid, santlaagreid, luulemaakreid, boheemikaime! Ühed frakis ja lakis, kel näpits ninaroopas, kel monokkel silmakoopas! Hipp-hopp! Kõik tipp-topp! Peen toon ja püksijoon! Härrasrahvas luulekahvas. Mida tilluksem poeem, seda suurem rinnas krüsanteem. Elavad kohvist ja tordist.

ANDREAS: Ma pole sellest sordist. Need on ametlikud poeedid Parnassil, keda harrastab aadlikkude liik ja toetab riik ja kes võõrad on massile.

SARVIK: Aga tuleb siia ka teisi, kel juuksed on pikad ja silmad on sinised, keda armastavad plikad ja naeravad inimesed. Kes loobunud maisest ja unistavad naisest, keda — oo kole! üldse ei ole ja ei saagi saama. See on tüüp poeetilise dalai-laama! Kelle pilk on pimestunud igavikust, eksides tähelt tähele, ega panegi tähele, kuis valgus paistab mitte idast, vaid oma enese tagumikust — püksilagumikust!

ANDREAS: Kannavad oma rinnas tasanduse tuvi.

SARVIK: Ja peas on lahti üks kruvi! Ütle, Andreas, laulik poeetide seas! Kumba liiki sa kuulud? Kas neile, kes elavad kohvist ja tordist? Või oled sellest — lahtise kruviga sordist? Kumba liiki?

ANDREAS: Mängin viiki! Pole mul andi olla Parnassi dandy! Pole mul häälepõrinat rohket, ei masendavat ohket, et olla prohvet. Pole silmi siniseid jalutamas igaviku teid. Olen midagi vahepealist ja alaealist.

SARVIK: Hm, su seisukord osutub sandiks!

ANDREAS: Olen, keda hüütakse diletandiks. Poeet mitte ameti, vaid armastuse poolest.

• Hugo Raudsepp, "Sinimandria", LR 26/1983, lk 13-14

Luule

Kui jumalatel tuli Kreekast välja minna,
et uued elukohad leida endile,
jäi tühjaks ka Parnass; see anti rendile,
ja rentnik eeslikoplid rajas sinna.
Ei tea, kuis Eeslid teada said,
et varem nende karjamaid
on kasutanud Muusad. Hinge süütas
see teadmine neil vaimustuseleegi.
/---/
kui laulma hakkab eeslikoor —
ja siis Parnassilt kostsid jorinad
just nagu sõidaks killavoor,
kus kräunub tuhat määrimata telge.
Uus koor nii kohutavalt kajas
ja nõnda eesellikku laulu laotas,
et Peremees pea kannatuse kaotas
ja laulikud Parnassilt lauta ajas.

• Ivan Krõlov, "Parnass", tlk Mart Raud, rmt: I. Krõlov, "Valitud valmid", 1960, lk 17-18

Kui tuul, mu ratsu, kõigist mööda pühi!
Ei kätte saa Parnassi traavel meid,
sest vanaks jäänd on Pegasus ja tühi
ta imekaev ja aed täis nõgeseid.
On Phoibos paiukil ja muusad rühi
ning iluga ei köida südameid.
Olümposelt me telgi alla tõime
ja keset turuplatsi üles lõime.

• Aleksandr Puškin, "Majake Kolomnas" [1830], tlk August Sang, rmt: A. Puškin, "Luuletused. Poeemid", 1972, lk 417