Triin Ruubel

Lisa lingid
Allikas: Vikitsitaadid

Triin Ruubel (ka Triin Ruubel-Lilleberg; sündinud 12. oktoobril 1988 Tallinnas) on Eesti viiuldaja ja kontsertmeister.

Intervjuud[muuda]

  • Ema oli see, kes otsustas, kes mida mängima hakkab. Kõik oli minu jaoks väga lihtne – kohe pärast esimest viiulitundi oli mul selge, et see on see, mida ma kogu elu teha tahan. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi, et see on minu elu sisu.
  • Oli üks väga emotsionaalne reaktsioon, ma olin siis vist 8–9-aastane. Kuulsin ühelt kassetilt, kuidas mängis AnneSophie Mutter. Millegipärast ma ehmatasin kohutavalt ära ja hakkasin nutma, sest sain esimest korda aru, kui raske saab olema seda instrumenti n-ö valdama hakata. Teine šokk, mida mäletan, oli õpetaja Sigridi kontserdil, kui olin vist I-II klassis. Ta valmistus üheks konkursiks ja mängis soolokava väga ilusatest teostest, seal oli Bachi ja Ysaÿe’d jpm. Tundsin, et tahan ka niimoodi mängida!
  • Noorena kuulasin YouTube'ist väga palju kõikvõimalikke esitusi, rahvusvaheliste konkursside ülekandeid jne. Mingil hetkel tekkis nagu küllastus sellest, kõigel ei jõuakski silma peal hoida, sest pidevalt tuleb uusi tähti peale. Rohkem huvitab hoopis sümfooniline ja kammermuusika.
  • [Tiiu Peäskest:] Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam mõtlen õpetaja Tiiu peale. Õppisin tema juures alates IV klassist ja esimesse tundi minnes väga kartsin. Aga ta oli minuga nii tore ja sõbralik, sellest kohkusin omakorda nii ära, et hakkasin lausa nutma. Ta nägi mu iseloomu läbi, tunnetas mu nõrkusi ja tugevusi, oskas välja tuua isikupära. Ma olin häbelik laps ja häbelik teismeline, aga tema tundides tundsin end alati väga hästi. Mõnikord toimusid tunnid ka tema juures kodus, kestsid kaks-kolm tundi, kuulasime plaate ja rääkisime ka niisama juttu. See oli maagiline aeg, viiulitunnid olid alati minu jaoks väga erilised, neis oli eriline atmosfäär. Aeg voolas seal teistmoodi.
  • Olin II viiuli kontsertmeister Weimari riigikapellis, mis on Saksamaa vanimaid orkestreid. Töötasin hästi huvitavas ja ajaloolises majas, Richard Strauss ja Richard Wagner on seal juhatanud, Liszt on seal käinud. Olin juba siis otsustanud, et soovin kontsertmeistri teed minna ning võimalus seal töötada tundus ideaalne variant. See oli väga huvitav aeg, sain mängida palju oopereid ja palju sümfoonilist muusikat. Üdini hea vahepeatus ka kohana – Weimar on ju ka näiteks Goethe ja Schilleri linn.
  • Kokkuvõttes pole vahet, kus ma muusikat mängin.
  • Mõningaid kirjanikke ja filosoofe, nagu nt Hegel ja Heidegger, kelle tekste ma väga naudin, pole võimalik lugeda ei inglise ega eesti, vaid ainult saksa keeles. See keel tekitas mu mõtetele teistsuguse kuju, karkassi. Ja mida rohkem ma keelt tundma õppisin, seda paremini sain aru saksa muusikast, nende vahele tekkis hoopis teistsugune side. Igasugune saksa muusika, Mozart, Schumann, Beethoven, sai palju selgemaks nende konstruktsioonide põhjal, mis sealt keelest välja tulevad. Sama asi on prantsuse keelega, samuti nt soome-ugri keelte ja Bartóki rütmikaga. Keelt ja selle keeleruumi kunstmuusikat on väga huvitav võrrelda.
  • Ma õppisin millalgi pool aastat enda lõbuks prantsuse keelt, natuke hakkasin aru saama ja ka hoomama, kuidas seda keelt konstrueeritakse. Tundus, et iga prantslane flirdib kogu aeg, see tundus nii naljakas. Aga tegelikult on asi selles keeles. Ka kõige tavalisemad õppetekstid, mille sisuks näiteks poeskäik, kõlavad kelmikalt ja flirtivalt.
  • Keel, mida me räägime, mõjutab väga palju seda, millised me oleme. Näiteks saksa keeles on nalja teha äärmiselt raske, saksa keel muudab tõsisemaks ja süvitsiminevamaks. Kui olime saksa sõpradega koos ja asi läks lõbusaks, läksime üle inglise keelele. Ja samas mingeid vestlusi on võimalik ainult saksa keeles pidada, ma lausa igatsen seda taga.
  • Eesti keeles on mingit raba või metsa hõngu, mingit teistsugust ürgsust, selles on tohutu metafooride rikkus. Saksa keeles rääkimine ei ole nii kujundlik, neil on väga täpne sõnavara, ühe nähtuse viie erineva varjundi jaoks on ka viis erinevat sõna, pole vaja hakata metafoore otsima. Ka Ladina-Ameerika keeltes kasutatakse palju metafoore – kui nt lugeda Marquezi, Vargast, Borgest, seal on väga tihe, metafoore täis pikitud kirev tekst. Eesti keeles on raske viie sõnaga erilist atmosfääri luua. Mõned luuletajad suudavad seda, nt Viivi Luik – kui ta kirjutab ajast ja ruumist, siis tekivad sinna uued mõõtmed.
  • Kõige huvitavam minu töö juures on vaheldus – vahelduvad teosed, dirigendid, solistid. Samuti on minu jaoks alati väljakutse rääkimine – valida, millest ma peaksin rääkima ja millest mitte. See oskus tuleb ilmselt kogemusega. Mõnikord tundub, et mingitest asjadest pole vaja rääkida ning siis hiljem saan aru, et tegelikult ikka peaks. Ning vastupidi, mingid asjad, millest tundub oluline rääkida, lahenevad tegelikult iseenesest. Nii et see ongi samaaegselt kõige huvitavam ja ka kõige keerulisem. Selles osas on see sarnane õpetamise tööga.
  • [Pedagoogitööst:] [M]ida aeg edasi, seda raskem see mulle tundub. Ühest küljest emotsionaalselt – kedagi õpetades olen selle eest vastutav, kuidas tal läheb ja mis temast tulevikus saab. See on teema, mis ei jää ainult muusikaakadeemia seinte vahele "tööasjaks", vaid käib sinuga igal pool kaasas. Kõige rohkem meeldib mulle aga, et õpetamine hoiab tallel mingi teatud kompromissituse. Saad aru, et kui kelleltki midagi nõuad, siis pead väga rangelt sama nõudma ka iseendalt. See hoiab ärksana. Kui õpilasel on mingi probleem, siis ma esimese asjana vaatan endasse ja mõtlen, mida ma olen jätnud ütlemata või tegemata. See on kõige raskem ja ka samas kõige huvitavam.
  • Viimasel kolmel aastal olen õpetades õppinud palju rohkem kui ülikooliaastatel. See õpetab ka asju seletama ja lahti mõtestama, mul on muidu kombeks rääkida intuitiivselt ja ka metafoorides. Aga õpilased on erinevad ja vajavad erinevat lähenemist, erinevate õpilaste puhul toimivad erinevad lahendused. Peab olema paindlik, kohandama ennast erinevate inimeste järgi ja see võib olla vahel päris kurnav.
  • Nägin hiljuti Berliini filharmoonikuid nende tulevase peadirigendi Kirill Petrenkoga. Harva on kontserte, kus kuulates unustad üldse ära, et oled muusik. Aga seal see juhtus – sulasin täiesti muusikasse, kõik muu, mis maailmas oli, kaotas tähenduse, jäi vaid see hetk. Seal sündis täielik ime. Nad mängisid Schmitti sümfooniat, mis oli täiesti imeline. [---] Ta on väga kirglik ja kogu aeg väga emotsionaalne. Ta on füüsiliselt väga aktiivne, aga ometi ei teki pidevast taktilöömisest muusikasse tammuvust ning tihedatest suurtest ning tundeküllastest žestidest ühte pidevat kulminatsiooni, vaid pikad liinid, mis kuhjuvad üksteise otsa. Tohutult voolav ja terviklik muusika, see on lausa ulmeliselt ilus. Ja on näha, et orkester nii siiralt armastab teda, neil on selle dirigendiga eriline omavaheline keemia, mida on kohe tajuda näiteks kõlas.
  • [Lemmikdirigentidest:] Kindlasti Neeme ja Paavo Järvi, Kirill Petrenkost oli juba juttu. Rohkem ei oskagi kohe kedagi nimetada. Paraku olen ma tihti läinud kontserdilt pärast esimest poolt ära, sest asi on küll dirigendi poolt "hästi organiseeritud" ja "hästi koos", aga see on ka kõik. See viimane väljend on tegelikult väga vale, "mitte koos" mängu ei eksisteeri tegelikult ka kammermuusikakontserdil – mis puudub, on hoopis ühine arusaam väljendusest, karakterist, fraasist. On kontserte, kus dünaamika on täpselt niisugune, nagu partituuris kirjas, aga tegelikult on muusika täiesti tühi. On näiteks piano, aga see ei ole mõtestatud, ta on ainult "vaikne". Aga "vaikne" ei ole emotsioon ja "vaikne" ei ole karakter. Kas ta on ohtlik või resigneerunud? Seal on ju lõpmatu hulk variante, kuidas piano't võib mängida. Kohe on tunda, kui esituses pole ärgast sisemist kõrva ja sellist poolenisti surnud muusikat on väga raske kuulata.
  • [Dirigent Carlos Kleiberist:] See, et ta ei teinud kaheksat kontserti nädalas, sobib just temaga nii hästi. Aga kui tegi kontserdi, siis nii, et oli tehtud. Nii jäi talle siirus. [---] Ta on vist ainuke dirigent, kes kõigile dirigentidele meeldib, räägitakse, et nad kõik peavad teda maailma parimaks. Sinna lähedale ei küündi keegi.
  • [Liiga tihedalt esinevatest muusikutest:] Ma ei saa aru, miks see vajalik on. Ma olen olnud väga pettunud selliste muusikute kontsertidel, nad ei mängi südamega. Seal pole kahjuks ei sisu ega hinge, ainult väline efekt. [---] Jah, nii juhtub, kui esined praktiliselt ülepäeviti, siis ei saagi midagi erilist tekkida. Milleks see vajalik on? Kohati tundub, nagu oleks see mingi võidusõit, et kellel on rohkem kontserte. Võibolla on seda rohkem vaja isegi agentuuridele kui artistidele endile, sest esimesed saavad selle pealt oma raha. Asi on orienteeritud kasule ja see on kurb. Tõelisi muusikalisi isiksusi on vähe. Pidevalt lennutatakse orbiidile uusi "kindlaid" mängijaid.
  • Minu eelmine viiul pärines ühest Šveitsi fondist, mis andis selle mulle kasutada ja ma mängisin sellel prantsuse pillil kaks-kolm aastat. Ent fondi pilli kasutades ei meeldinud mulle sõltuvus, viiul polnud päris minu oma. Enne seda mängisin neli aastat ühel väga heal itaalia pillil, Postacchini viiulil, mis kuulus Hamburgi fondile. Mõlemad pillid õpetasid mulle väga palju. Itaalia pill oli hästi sädelev ja briljantne, selgelt ühelaadse iseloomuga, hele ja nooruslikult ulja karakteriga. See oli väga hea pill, samas polnud selle kõla kunagi see, mille ma ise oleksin välja valinud. Ma väga armastasin sellega mängida, aga alati jäi tunne, et ma sätin ennast pilli iseloomu järgi. Prantsuse pill oli jälle vastukaaluks sametise, sumeda ja sügava kõlaga, jällegi väga hea viiul. Sattusime millalgi ühe Müncheni kolleegiga vestlema kaasaegsete pillide teemal. Teatavasti näitavad pimekuulamistestid, et enamasti ei suuda inimkõrv eristada, kas tegemist on kaks või kakssada aastat vana viiuliga. Ta rääkis, et eelistab kaasaegseid pille stradivariusele. Tema soovituse peale sattusin Londonisse ühe pillimeistri juurde ja kolme minutiga oli mu valik tehtud, ma teadsin, et see on minu pill. Kaasaegsete pillidega on muidugi omad probleemid, nad muutuvad lühikese ajaga väga palju. Näiteks on mu pill hästi tundlik Eesti kliimale, teda peab tihti meistri juures sättimas käima. Aga samas, kui see pill on just meistri käes olnud, kui ta on täpselt paigas, siis kõlab kõik täpselt nii nagu soovin, ma ei pea arvestama pilli võimalustega ega ennast kuidagi piirama.
  • Minu jaoks on kõik kammermuusika, nii orkestriga kui ka ansamblis mängimine, naudin mõlemat väga.
  • [Neeme Järvist:] Temas on igavene rõõm muusikast ja seda kogu aeg. Pole sekunditki, kui ta orkestri ees olles poleks inspireeritud. Ta on siiras, vahetu ja loomulik nii elus kui muusikas.
  • [Pärnu festivali klarnetimängijast Matthew Huntist:] Ükski fraas tema mängus pole mõtestamata, muusika on alati, igal hetkel sündmus. Sellised inimesed on haruldased. Pärnu festivalil on selliseid muusikuid veel ning nendelt õpib palju. Nendega koos laval olles märkad, et teed asju, mille puhul oled arvanud, et pole üldse millekski selliseks võimeline – niimoodi tahaks töötada kogu aeg, interpreetidega, kes teevad sind paremaks muusikuks.
  • Ma olen ka alati leidnud, et lihtsam on ühe asja kasuks otsustada ja selle juurde jääda kui mingeid erinevaid asju proovida ja katsetada. See on nii igasuguste valikutega, näiteks ka elukohaga. Põhimõtteliselt saab elada igal pool, aga iseenda eest ju ei põgene tegelikult kuhugi – ei teise riiki, elukutsesse ega teise suhtesse. Sa oled ikka sina ise. Terve elu on see arusaamine mind ja minu valikuid saatnud. Pole olemas ideaalset paika ega rahu kohta sinust väljaspool, vaid ainult enda sees. Siis kohaned igal pool paremini, see teeb ka paindlikumaks. Inimesed on igal pool üsna samasugused.
  • Ma kuulan mitteklassikalist muusikat väga palju. Elektroonilist, mitte tantsumuusikat, mis on enamasti kurb, eksperimentaalhelidega muusika. Kärt ütleb mulle tihti: "Palun pane midagi, mis poleks nii depressiivne!"
  • Hobidest … ma väga tahaksin öelda, et ma renoveerin mööblit, aga ma olen renoveerinud ainult ühe kapi. Tahtsin sellest teha oma hobi, paraku jäi see ühekordseks tegemiseks.
  • Aga ma loen väga palju, see on peaaegu nagu maania. Sellega ma tegelen peaaegu kogu aja, mis muusikast üle jääb. Kui ma pole paar päeva lugenud, siis tundub lausa, nagu värvid tuhmuksid mu ümber, ajus on mingisugused protsessid seisma jäänud, siis on vaja mingit toidet. [---] Päris lapsena ma ei lugenud palju, aga kui sain 12, siis leidsin, et üks enesest lugupidav muusik peaks olema palju lugenud ning asusin sellega süstemaatiliselt tegelema. Prantsuse romaane lugesin palju aastaid, siis inglise ja saksa kirjandust, vahepeale mitteilukirjandust. Lugemisest sai praktiliselt kohe minu jaoks tohutu kirg. Kooliajal kulus mul ligi tund aega bussisõidu peale ning seda kasutasin alati lugemiseks, neelasin raamatuid rohkem kui ma seda praegu kahjuks teha saan. Aga reisidel ja rahulikumatel perioodidel on võimalus rohkem lugeda.
  • Tahaksin rohkem lugeda eesti keeles. Just lõpetasin Tõnu Õnnepalu "Paradiisi", see on meeletult ilus raamat! Eesti kirjanikest on minu absoluutsed ja vaieldamatud lemmikud Tõnu Õnnepalu ja Viivi Luik, viimaselt lugesin hiljuti eelmisel aastal ilmunud esseede- ja artiklitekogumikku "Pildi ilu rikkumise paratamatus". Praegu loen inglise keeles "Time Travel: a History", see on non-fiction aja mõistest ja sellest, kuidas see kultuuris, ühiskonnas ja teaduses on eksisteerinud ja kust on tekkinud mõte ajas rändamisest. Kuidas see kõik on mõjutanud inimeste mõtlemist ajast. Ja siis veel Haruki Murakami "1Q84". Kui ainult non-fiction'it loeks, jääks hingele puudu, ilukirjanduse ilu on vaja sinna kõrvale, seetõttu loen praegu mitut asja korraga.
  • Vaikselt öeldud ilus sõna on mõjusam kui karjutud ilus sõna.
  • [Dietrich Fischer-Dieskaust:] Dieskault on seda nii kerge õppida – kuidas ühe noodi või sõna jooksul saab muuta varjundit kõlas, sisemist tundetooni, kuidas ühe akordi jooksul muutub kõla rõõmsast valulikuks. Seda on hästi huvitav kuulata, see on väga ilus ja ka inimlik, kõnes on ju samamoodi. Aga muusikas tehakse seda vähe, instrumentalistid ei tee seda praktiliselt üldse, väga head dirigendid oskavad seda teha ning samuti mõned lauljad. Aga nii tundlikke lauljaid nagu Dieskau on väga vähe.
  • Millegipärast arvatakse, et lõunamaise temperamendiga inimesed on suurte tunnetega. Aga ei ole nii! Kui inimene kõik kohe välja prahvatab, on see tuli ju siis kohe, selsamal hetkel kustunud. Ma räägin ikka oma õpilastele, et julgege mängida piano's. See ei ole igav, kui sa ei mängi kogu aeg oma hinge välja! Millegipärast ei võta muusikud tihtipeale oma paletile kaasa kergelt pinna all olevat ohtlikkust, ei julgeta kasutada seda, mis ei kõla piisavalt valjult. Samas on see ju inimestele väga omane ja ka universaalselt arusaadav. Võibolla ei aduta seda.
  • Mul pole küll selliseid konkreetseid unistusi, et tahaks selle ja selle aja pärast olla seal ja seal. Mu põhiunistus on see, et ma ei hakkaks tegema järeleandmisi, et ma oleksin enda vastu alati karm. Unistan, et mingeid mõttetasandeid tekiks kogu aeg juurde. Räägitakse, et mingist vanusest alates seda enam ei teki ja seda ma kardan. Loodan, et mingi ärksus jääb pidevalt, et ei tekiks mittevajalikke leppimisi. Et uudishimu ei kaoks.


  • Kontsertmeistri töö on korraldada dirigendi ja orkestri vahelist infovahetust. Kui laval on ühekorraga 80–100 muusikut, on ka sama palju võimalusi interpreteerida seda, mida dirigent näitab. Keegi peab võtma vastutuse, et kõik astuksid ühekorraga ja õigel ajal sisse, ning vahendama pillirühmade koostööd.
  • Mulle meeldib mängida kõike. Leian, et professionaalse muusiku kohus on õppida mingil moel armastama igasugust muusikat, mida ta esitab. Raske on minna lavale ja üritada veenda publikut millegi headuses, millesse sa ise ei usu. Selles mõttes on muusiku elukutse ka inimlikus plaanis õpetlik. Isegi nendes teostes, mis sind isiklikult esteetiliselt niivõrd ei kõneta, on võimalik leida mõni huvitav ja köitev tahk. Iga teos on ju kellegi looming ja vaimutöö.
  • Minu jaoks on hästi tähtis ka see, et saaksin kasutada mitmesuguseid muusika tegemise mooduseid: mängida orkestris, teha kammermuusikat, anda soolokontserte. Eriliselt meeldib mulle mängida väheesitatud teoseid, samamoodi täiesti uut muusikat. Tulevikus tahaksin rohkem muusikaajaloo kõrvaltänavaid avastada. Uus muusika on mulle ka oluline, seda mängides saab mõtestada enda jaoks meie kaasaega. See on äärmiselt huvitav protsess.
  • Elada oma kodulinnas ja teha oma lemmiktööd on suur luksus.
  • Usun, et muusika on siiski kutsumus, millele on võimatu mitte vastata.
  • Meie ema Reet Ruubel on pianist ja klaveriõpetaja Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusikaakadeemias. Juba väikestena jooksime õega tollase konservatooriumi koridorides ringi ja kasvasimegi muusika keskel. Mäletan, et kord tuli ema meile lasteaeda järele ja ütles, et sina, Triin, hakkad mängima viiulit ja sina, Kärt, klaverit. Mul on väga hea meel, et niipidi sattus. Sellest hetkest, kui ema nii otsustas, teadsin, mida ma elus tegema hakkan. Lihtne on nii elada. Olin kuueaastane, kui hakkasin viiulitundides käima, ega ole seda kordagi kahetsenud.
  • [Õpetajast professor Petru Munteanust:] Näiteks keelas ta meil uue teose ettevalmistamise ajal lindistuste kuulamise, sest inimene kipub automaatselt ja alateadlikult kuuldut matkima. Ta rääkis, et teosega tuleb tutvuda nii kaua, kuni ta hakkab sinuga kõnelema. Sellega ongi nii, et mõni teos hakkab sulle kohe mingit lugu rääkima, mõnega tuleb pikka aega tööd teha, enne kui ta sind kõnetab ja kujuneb välja oma interpretatsioon.
  • Olen öelnud, et igaüks peab teose enda jaoks ise mõtestama. Samuti seda, et viiulit ei tohi lihtsalt mängida, muusikat tuleb teha.
  • Kõige huvitavam osa tööst on see, kuidas leida iga õpilase jaoks erinev lähenemine, mis teda aitaks. Sama asja võib ju selgitada mitut moodi. Mõnega tuleb rääkida kujundites, värvides või kujutluspiltides. Teisele on kasulik pigem see, kui anda talle tehnilist nõu, ja ta oskab ise sinna muusikalise poole juurde panna.
  • Arvan, et olen üsna nõudlik, ja sama palju kui oma õpilastelt, nõuan ma ka iseendalt. Ei ole mõtet teha midagi poolikult: mida nõudlikum enda suhtes oled, seda paremini õpid pilli valdama. Aga kuri ma ei ole. Ja kui iseendaga olen vahel väga kärsitu, siis õpilastega mitte. See üllatab ka mind ennast, et mul on jaksu üht ja sama asja korduvalt rääkida. Kui õpilasel mõni asi hästi välja ei tule, vaatan esimese asjana endasse ja mõtlen, et need on minu enda vajakajäämised õpetajana. Ilmselt jäi midagi rääkimata või selgitamata.
  • Tore on midagi hästi intensiivselt ja pühendumisega teha ning kogeda arengut. Kui kõik tuleks lihtsalt, ei oleks see nii nauditav.
  • [Tallinna muusikakeskkoolist:] Mul on sellest koolist ainult head mälestused. See on imeline kool, kus meid kuuendast-seitsmendast eluaastast peale kasvatati nagu professionaalseid muusikuid. Minu erialaõpetaja oli neljandast klassist kuni kooli lõpuni Tiiu Peäske, kelle käe all ma ka inimeseks kasvasin. Kõik õpetajad olid väga toetavad. Muusikakeskkoolis on intensiivne muusikaõpe ja üldharidusained väga hästi kombineeritud. Õppisime oma aega targalt planeerima ja prioriteete paika panema, samuti põhjalikkust ja pühendumist.
  • Klassikaline muusika kõlabki kõige paremini kontserdil elavas esituses. See emotsioon ei ole võrreldav plaadilt kuulates saaduga. Kontserdisaalis näed ja tajud dirigendi ja orkestri muusikute sidet, ruumi täidab hoopis teistmoodi energia.
  • Arvan, et noortele tuleb püüda selgeks teha, et karta ei ole midagi. Tuleb lihtsalt uudishimuga kontserdisaali kohale minna, kasvõi teksapükstes, keegi ei vaata selle peale viltu. Need ajad, kui klassikaline muusika oli elitaarne ja seda kuulasid aadlikud lossides, on ammu möödas. Kõige toredam on, et sellest muusikast ei ole võimalik valesti aru saada, kuulates võid endale ette kujutada ükskõik mida, kõik tunded ja emotsioonid on õiged. See on mingis mõttes nagu ajas rändamine ning muusika, mida kuuled on justkui ajastu vaim. Sellised ajarännakud helide meres on minu meelest üks ilusamaid ja meditatiivsemaid olemise vorme.
  • Eesti publik on väga sõbralik ja kaasaelav. Välismaal on muusikuna laval olles kuidagi anonüümne tunne, publik on võõras ja kauge. Siin istuvad saalis inimesed, kellega koos või kelle silma all oled suureks kasvanud. Tunne on palju isiklikum ja palju erilisem. Maailma kõige parem kontserdipublik on ikka Eestis.


  • Interpreteerimise juures ongi kõige suurem rõõm leida muusikast üles mingi tunne ja otsida selle tunde edasiandmiseks õige "hääl". Eriti heas muusikas on neid varjundeid rikkalikult. Ja eks see on alati väljakutse muuta muusika emotsionaalselt mitmekesiseks ja nüansseerituks.
  • Et Takemitsul on teos pühendusega Tarkovskile, tundub järsku väga sobilik. Takemitsu muusika on tugevate läänelike mõjutustega, kuid oma olemuses siiski väga jaapanipärane. Olen tohutu jaapani kultuuri fänn ja läbi Takemitsu teose avastasin ka Tarkovski esteetikas midagi kergelt jaapanlikku. Vaikne foon, milles on detailidele loodud õhuline ruum, et need siis kõnekamalt esile tuleksid. Takemitsu loos kerkib sooloviiuli minimalistlik materjal orkestri õhulisest foonist samamoodi esile.
Jaapanis olevat kunagi ammu kogunetud vaikuses tiikide ääres, et kuulata plaksatust, millega vesililled õide puhkevad. See on uskumatult ilus. Selline vaikus ja delikaatsus on nii sellele muusikale kui Tarkovski filmidele väga omane.
  • Ma olen ilmselt pigem nostalgiline. Mulle meeldib väga veeta aega olnud hetkedes ja katsuda meenutada nende hetkede pisemaid detaile. Surfin sellel tundel alati meelsasti ja katsun teda hetkes võimalikult pikaks välja venitada. Eks muusika tegemine on ka mingis mõttes hetkede väljavenitamine.
  • Ma tegelikult ei tee väga vahet lihtsal või keerulisel muusikal. Arvan, et interpreedi ülesanne on muusikat esitada nii, et kuulaja tast aru saaks. Kui kuulaja lahkub kontserdilt tundega, et muusika oli keeruline või ei jõudnud temani, siis ma oleks võinud mängida muusikaliselt selgemalt.
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Triin_Ruubel&oldid=96310"