Anne Mette Hancock

Anne Mette Hancock (sündinud 8. detsembril 1979) on Taani ajakirjanik ja kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema esikromaan "Ligblomsten" (2018).

"Laibalill"

Anne Mette Hancock, "Laibalill", tlk Kadri Okas, Rahva Raamatu kirjastus, 2022.

[Mogens:] Lihtsam on panna maksupetturit ülestunnistusi andma kui saada üheaastast ulgumist lõpetama. Või õhtul magama jääma. (lk 48)
Inimesed ei suutnud lihtsalt ette kujutada, et keegi, kelle nimi on Gerda, võiks olla täisviieline õpilane, samamoodi nagu nad ei suutnud ette kujutada, et Angelina-nimeline naine võiks olla 225-kilone vuntsidega sumomaadleja. (lk 119)
Liiga paljud Ameerika filmid olid andnud tsiviilisikutest taanlastele ettekujutuse, et kohtuarstlikud leiud on avalikkusele vabalt kättesaadavad. Iga kord, kui mõni tuntud inimene USAs sussid püsti viskas, hoidis meedia hinge kinni ja ootas lahkamisaruannet ning kui see oli saabunud, võeti aruanne parimal eetriajal üksipulgi läbi. USAs oli hoopis teine administratiivne avatus, Taani aga oli läänemaailma üks suletumaid riike. Selle põhjuseks oli segu poliitikast ja moraalist ja nii oli see alati olnud. Lahkamisaruanded saadeti ainult politseile ja need olid eranditult politsei omand. Teistel ei olnud dokumentidele juurdepääsu. Kui Schäfer sai mingi juhtumi tulemused, otsustas ta ainuisikuliselt, kes neile ligi pääses ja kes mitte. (lk 147)
Varem päeval nii sinine olnud taevas kattus mustade viimsepäevapilvedega, mis avanesid Kopenhaageni kohal ja ujutasid linna madalamal asuvad tänavad vähem kui kahekümne minutiga üle. Vihma kallas tugevalt ja sellistes kogustes, et isegi kõige vastalisem ateist pidi kaaluma, kas hakata laudadesse naelu lööma ja laeva ehitama - või vähemalt parve. (lk 184)
Uks Schäferi selja taga läks lahti ning sisse sadas üks lühijalgne mees, kelles Schäfer tundis ära kaitseadvokaat Marcus Plessneri. Mehel oli seljas hõbehall ülikond, mis oli Schäferi arvates õmmelda lastud, sest nii palju, kui tema teadis, ei olnud maailmas sellist valmiskaupa, mis oleks sobinud Plessneri kehale: mees oli sama pikk kui lai, nagu jalgadega Rubiku kuubik. (lk 226)
"Aga pole ju eriti tõenäoline, et ta teab selle keskaegse paari kohta, või mis? Kas see pole mitte midagi sellist, millest on kuulnud ainult ajaloonohikud?"

"Seda ma ei tea," vastas Augustin. "Aga see on eriline nimi. Heloise. Temalt küsitakse selle kohta pidevalt. Näiteks käisin samas koolis tüdrukuga, kelle nimi oli Isolde ja inimesed nimetasid alati Tristanit, kui nad ta nime kuulsid."

Schäfer vahtis tühjal pilgul talle vastu.

"Isolde," kordas Augustin, "Tead ju küll, nagu Tristan ja Isolde."

Ikka ei midagi.

"Mine metsa," lausus naine ja pööritas silmi. "Tristan ja Isolde on nagu Abélard ja Heloïse’ki tuntud keskaegne armastajapaar."

"See tuleb sulle võib-olla šokina," alustas Schäfer, "aga ma polnud siis veel sündinud. Ma ei tunne neid tohmaneid, kellest sa räägid." (lk 240)

Enamik mehi, keda Schäfer sel alal tundis, ei jaganud tööasju oma naistega. Nad pistsid tööpäeva üleelamised väikesesse mentaalsesse karbikesse, kui politseimajast välja registreerisid, ja jätsid karbi sinna. Siis sõitsid nad kusagil eeslinnas asuvasse koju, sõid kotlette aurutatud kapsaga, rääkisid igapäevastest asjadest ja vaatasid oma prouaga Netflixi sarju. Järgmisel päeval läksid nad tööle ja tegid karbi jälle lahti.

Schäfer niimoodi ei saanud. (lk 244)

Veel kümme aastat tagasi oli suitsetaja elu olnud hoopis teistsugune. Siis oli ta igal hommikul alustanud oma päeva tassitäie kohvi ja suitsuga ajalehe kohal kodus köögilaua ääres ja Connie oli ainult mõnikord temaga haisu pärast pahandanud. Politseimajas oli ta laual olnud alati üleajav tuhatoos ning iga söögikorra lõppu tähistas välgumihkli kraapsiv klõpsatus. Aga siis tuli suitsetamisseadus ja tervisesaadikud tegid oma võidukäiku ning ühe ropsuga oli ta alandatud räpaseks alamklassi inimeseks, kes saadeti välja vihma kätte nagu sõnakuulmatu koer. Seal võis siis kusagil poolkatuse all seista, krae kõrvadeni tõstetud, ja imeda mahve nagu mõni narkomaan, enne kui võis tagasi sooja kätte minna.

Ja sellist jama ei kavatsenud Schäfer taluda! Keegi ei saanud talle öelda, kus ja millal suitsetada. Nii et selle asemel, et teha kakskümmend suitsu päevas Politseimaja mikroskoopilistes väljatõmbega suitsetamiskabiinides või püsida viisakalt maja ees kõnniteel selleks eraldatud suitsetamisalade joonte sees, oli ta suitsetamist vähendanud. Kõvasti vähendanud. Nüüd suitsetas ta ainult paar sigaretti päevas, mõnikord kolm või neli, aga mitte kunagi nagu mõni rõhutud loom ja mitte kunagi märgitud suitsetamisaladel. Selle asemel pani ta suitsu ette, kui oli teel punktist A punkti B alal, mida peeti — vähemalt seni veel — vabaks: tänaval, looduses ja oma kodu ees terrassil. (lk 247-248)

"Kaheksa aastat,"kordas Schäfer. "Valus!"

"See pole ju sellise asja eest midagi!"

"Ei, aga kaheksa aastat Fresnes'i vanglas peab tunduma sajana. See koht ei ole nagu Vridsløselille või Nyborg, seal ei ole toas mingeid DVD-mängijaid ega võimalust linna peale saada, kui tädi Kettyl on sünnipäev. See on raskekujuline karistuse kandmine. Mina isiklikult laseksin pigem kuuli pähe kui veedaksin seal kaheksa aastat." (lk 260)

Schäfer sügas kaela, vaadates uurivalt Duvalli. "Sa oled kommunikatsioonijuht, eks?"

"Olin. Ma lahkusin."

"Kas sa olid oma töös hea?"

Duvall kehitas tagasihoidlikult õlgu. "Kunagi küll, jah."

"Hmm," vastas Schäfer ning võttis põuetaskust suitsupaki ning õngitses sellest ühe sigareti välja. "Ma ka taon endale vahel vastu rinda ja kuulutan, kui hea ma oma töös olen. Tead sa, miks ma olen hea?" küsis ta ühe suunurgaga, kui süütas teises suunurgas rippuva suitsu. Ta tõmbas sügava mahvi, vidutas silmi ning koondas pilgu Duvallile.

Duvall naeratas ja kehitas õlgu. "Ei, aga ma eeldan, et sa kohe ütled mulle."

"Ma saan aru, kui inimesed mulle valetavad." (lk 273)

[Anna:] Tead ju küll, kuidas jõukad inimesed kelnerite ja ettekandjate ja muude selliste teenindustöötajatega suhtlevad? Ilma neid päriselt nägemata? Sa võid Hellerupist pärit seltskonnale serveerida terve õhtusöögi ja nende ees laual stepptantsu tantsida ja viis minutit hiljem ei suudaks nad sind teiste seast ära tunda. (lk 311)
"Aga ei saa ju ringi joosta ja inimesi maha lüüa!? Isegi vägistajaid ja laste kuritarvitajaid mitte. Ära saa minust valesti aru: see, mida sa oled pidanud läbi elama, on kohutav. Kohutav! Ja inimesed, kes selle eest vastutavad, väärivad nii karmi karistust kui üldse võimalik. Aga niimoodi see ei käi. Mõte on selles, et nad läbivad kohtuistungi, nad mõistetakse süüdi ja neid karistatakse — mitte ei mõrvata külmavereliselt une pealt."

Anna raputas leplikult pead. "Aga see ei toimi. See süsteem ei tööta. Vaata sarnaseid Taani juhtumeid: millal on seda tüüpi mehed saanud, mis nad on ära teeninud? Nimeta üks pedofiilne vägistaja, kes on saanud õiglase karistuse!"

Heloise otsis vastust, ent ei leidnud. (lk 315)