Janika Mölder

Janika Mölder (aastatel 1991–1994 Janika Mölder-Maalmann; sündinud 4. jaanuaril 1970 Tartus) on eesti iluvõimleja, treener ja poliitik.

Intervjuud

Ükskõik kus ma eestlasena olen, tunnen, et olen meie väikese riigi osa ja minu juured on siin. Ma tahan Eesti asja edasi ajada.
Viimati korraldasin võistlust Elite Canada – see on riigi meistrivõistluste järel tähtsuselt teine – ning pidin seal sisuliselt jalgratta leiutama. Kui Eestis teab kogu korraldav personal otsast lõpuni, mida on vaja teha, siis seal pidin inimestele otsast peale seletama, mis kell ja kuhu minna, mis selga panna, kuidas ennast liigutada; et kui oled näiteks piirikohtunik, ei saa sa ennast sügada või jalgu tooli peale panna. Pean seal suhtlema täiesti uue seltskonnaga, olgugi nad kõik võimlejad; seal on palju venelasi, bulgaarlasi ja rumeenlasi, endise Nõukogude Liidu treenereid.
Olen üldse õnnelik inimene! Ma teen seda tööd, mida armastan, ja mul on perekond, keda armastan. Ma ei ole kunagi olnudki õnnetu.
Tänapäeva maailm on ju nii avatud: isegi kui korraldan Tartus Miss Valentine'i võistlust, pole vahet, kas istun Ihastes köögis või Torontos köögis, tööd teen ju arvutis.

Mind ei ole küll siin alati füüsiliselt saalis, aga käin tihti Eestis ja alati tekitab mõnusa tunde, et klubi töötab. Üle kahekümne inimese Tartus, Tallinnas ja Võrus saab treeneriametit pidada ning mitusada last saab võimelda. Me klubi on üldse nagu perekond. Olen andnud treeneritele suhteliselt palju n-ö vaba kava. Ma ei ütle, kes peab mida tegema.

[Eesti ja Kanada vahel liikumisest:] Alati olen siin kuni kuu aega aasta algul, kui on Miss Valentine. Seejärel tulen kevadel Eesti meistrivõistluste ajaks ja suveks. Nüüd valmistume Carmeliga siin augustikuiseks universiaadiks. Vahel istun Tartus klubi kontoris, kui mu endine treener Maire Kamarik tuleb ja ütleb, et kuule, sa nagu ei olekski ära käinud.

Alustan Kanadas oma päeva tavaliselt nii, et saadan lapsed kooli ja siis võtan Skype'is Eestiga ühendust, et lahendada kontori ja treenerite muresid.

Carmeliga reisime palju ringi, käime võistlusreisidel. Kui saame kaks kuud Kanadas kohapeal olla, on väga hästi. Vahel mõtlen, et mu elu kõige raskem pool on see, et pean kogu aeg kohvreid pakkima – aga see on mul eluaeg nii olnud. Olin 14, kui läksin kodunt sporditeed Venemaale Novogorskisse. (30 kilomeetrit Moskvast loodes – P. P.) Venemaa koondis harjutab seal siiamaani ja Carmel on samuti seal treeninud. Ta oli ka 14, kui sinna läks. Tol korral, kui ta sinna viisin, mõtlesin, et ajalugu kordub – alles olin ise seal.
Kanadaga on lihtne harjuda, sest seal on rahvaste paabel. Koolis, kus mu poeg käib – ja see on tavaline kool –, on tema klassis üks vähestest valgetest. Seal on hindusid, hiinlasi, musti – iga rahvust. Muidugi, mulle teeb kurba meelt, et kui olin Kanadas 1991, oli seal rohkem valget rahvast, aga praegu enam nii ei ole, eriti Torontos. Hästi palju on just asiaate. [---]

Vahepeal mõtlen, et kus ma siis ikkagi olen, kas Hiinas või Kanadas. Tegelikult on asiaadid väga toredad ja töökad, mul on neid võimlejate seas palju, nii Koreast kui ka Hiinast.

Kuidas meeldib kauastele kanadalastele see, et nende riik on muutunud rahvaste paabliks?

Ega see neile tegelikult meeldigi. Aga mulle tundub, et seal ei ole võimalik selle vastu enam võidelda. See on lastud lihtsalt käest ära. Briti kolooniast on seal väga vähe järele jäänud, mis on iseenesest kurb.

Mu poeg on sellega harjunud, et tal on väga palju häid sõpru eri rahvustest. Nad mängivad korvpalli ja käivad koos rattaga sõitmas.

Mul on hea meel, et mõlemad lapsed on avatud silmaringiga ja väga head suhtlejad.

[Süüria sisserändajaist Kanadas:] Eks see ole kaudselt ka veidike hirmuäratav. Sa ju iial ei tea, kes [riiki sisse] tuleb, ja neid lastakse tõesti väga vabalt sisse. Nad saavad päevapealt elamisloa.

Ma reisin väga palju ja ausalt öeldes leian ennast mõnigi kord mõttelt, mis kott see seal on või et check-in'ist peaks rutem läbi minema, sest seal on palju inimesi koos. Selline sisemine hirm on reisimise ajal kindlasti, kuigi üritan end selleteemalistest uudistest isegi eemale hoida, sest muidu hakkaks väga kartma.

[Kanepi legaliseerimisest Kanadas:] Mulle isiklikult sellised asjad ei meeldi, aga meie selle vastu võidelda ei saa. Iga riik otsustab, kuidas neile parem on. Meie oleme seal lihtsalt...

...sisserändajad?

Jah. Kui elan seal, pean nõustuma sellega, mis seal on. Ja kui ma ei taha seal elada, pean sealt tagasi tulema. Igaühel vaba valik.

Me oleme ikkagi eestlased. Eesti tolmu ei ole võimalik jalgadelt ära pühkida. Ma ei oska öelda, kas inimene peaks olema milleski väga pettunud, kui ta seda teeks.
[Tütrest Carmel Kallemaast:] Võimlejana on tal õnneks veel võimalik areneda, sest alates uuest olümpiatsüklist kehtivad uued võistlusreeglid. Nüüd hinnatakse väga kõrgelt seda, kui teed vahenditega väga keerulisi trikke, ja see on just see, mida tal on võimalik arendada. Tal on esinemisjulgus ja väljendusoskus, aga ta ei ole veel valmisvõimleja.
Alguses oli meil see probleem, et ema ja tütre keemia ei sobinud. [---] Lihtsalt raske oli oma tütart treenida. [---]

Kui lapsed on väiksemad, siis nad mõtlevad, et teavad kõike kõige paremini jne, jne. Aga praegu on meil vastupidi: oleme nagu kolleegid, ta kuulab ja võtab minu juhendamisi väga tõsiselt. Kui inimene saab vanemaks, siis ta ikkagi oskab ka ise rohkem mõelda. Praegu klapib meil väga hästi. Olen juba kolm aastat olnud tema n-ö personaaltreener.

[Võistlemisest suurte riikidega:] Väga raske on. Meil on sportlane ja mina olen tema treener, massöör, psühholoog, pean veel mõtlema, mida ta sööb ja joob jne. Venemaa koondises on ühel võimlejal kõigiks nendeks ülesanneteks eraldi inimesed. Samuti ei saa me end võrrelda näiteks Aserbaidžaani koondisega, kes treenib iga päev näitlikult Saku suurhallis.

Aga ma ei ajaks seda kunagi tingimuste kaela, kui tulemust ei tule. Tegelikult on igasugustes tingimustes võimalik trenni teha. Lihtsalt see, mis on Venemaal ja Aserbaidžaanis, on üle mõistuse – massöörid, saunad, basseinid, korralik toit, väga head saalid, pehmed põrandad. Nad ei saagi endale lubada kehvemaid tulemusi nendes tingimustes.

Miks on iluvõimlemine just slaavitaride ala?

Nende karakter on hoopis teine kui meil, eestlastel: ma lähen, ma teen, ma võidan; ma pean, ma saan, ma tahan. Nad taluvad pinget paremini. Treener võib kaudselt öeldes piitsaga tulla ja õpetada – nad ei murdu. Ja kes murdub, see murdub – siis võetakse järgmine. Iga teine tüdruk käib neil võimlemas.

Võib-olla eksin, kuid mulle tundub, et lapsevanemad tahavad tihtipeale rohkem kui laps ise ja liiga vara survestavad last sportlasena. Lastele tuleb anda aega kohaneda. Võib-olla tulemused ei ole alguses kuigi head, aga tihtipeale läheb nii, et seesama laps, kes juuniorina ei teinud tulemust, areneb ja teeb tulemuse täiskasvanuna.

Kui mina olin väike võimleja, ei julgenud mu ema kunagi treenerile midagi ütlema minna. Kui olin treener oma esimestele õpilastele, siis vastutasin samuti kogu kompoti eest. Mitte ükski lapsevanem ei tulnud mind juhendama või õpetama. Nüüd natukene tundub... mitte et vanemad tuleks õpetama, aga arvestades, et lapsed alustavad iluvõimlemises varakult ja juba 17–18-aastaselt lõpetavad, siis tuleks neile rohkem aega anda. Kui anname lapsele väiksena rohkem aega, siis seda kauem püsib ta spordis.

Näiteks minu poiss mängib korvpalli ja olen aru saanud, et tema ei ole selline, kes tahaks väga trügida. Ta mängib kooli tiimis, iseenda jaoks. Ta on pikk peenike poiss, 13-aastane. Tal on anne olemas, aga me ei suru teda; võtame rahulikult.

See on väga raske ja keeruline teema tänapäeva lastespordis.

Oleme Tartus oma klubis otsustanud teha klubisiseseid võistlusi, et lapsed harjuks. Ei pea minema kohe seitsmeaastaselt Eesti meistrivõistlustele. Võin anda teilegi kurikad kätte – eks minge platsile, proovige, kui jube seal on olla! Isegi mina, kui läksin Eesti meistrivõistlustel valmistama saali ette, võtsin lindi ja tundsin, et appi, kuidas nad julgevad siin üksi olla! Võimleja ettevalmistamine võtab mitu aastat. Ei saa lasta püssipauku, et nüüd on start ja jookse. See on tehniline ala ja sellega tuleb alustada jube varakult; mitte ainult painduvuse pärast, vaid ka seetõttu, et peab kurika ja palliga oskama teha palju rohkem, kui pidi oskama varem.
Sa ei pea keel vesti peal rabelema neli tundi, aga pead harjutama vahendi tehnikat, pluss elemente ja kõike muud – sa pead varbaid ka sirutama sel ajal ja naeratama platsil ja kõrgele hüppama.
Need, kes on meil Eesti tipus, on kõvasti vaeva näinud, ikka aastaid ja aastaid. [---] Neil on pisik sees. See on nakkushaigus. Kui sa selle pisiku saad, siis on väga raske sind saalist välja ajada, ja kui sulle satub ka tore ja mõistlik treener, kellega sa väga hästi sobid – see on kõige parem!
Kindlasti ainult piitsaga tänapäeval ei saa. Mul vedas, kui olin liidu koondises, sest seal olid väga head treenerid. Meil ei olnud saalis ainult karjumine, vaid käis väga mõistlik koostöö.

Nüüdisajal on vaja tunda lapse psühholoogiat, last läbi ja lõhki teada, et temani jõuda ja et ta üldse midagi tegema hakkaks. Mõnikord vaatad, et ilus pikkade jalgadega tüdruk, aga ta lihtsalt ei viitsi.

Tänapäeva võimlemises on võimalusi kõigile, oled sa pikem või lühem, sest reeglid on muutunud. Kui vanasti luges ainult see, kui mitu ringi sa pöörad või kui kaua tasakaalus seisad, siis nüüd, kui sa ei pööra viis ringi, aga teed kahe kurika viske, kolm tirelit all, püüad kurikad selja tagant ja ühe kurika veel jalaga – siis oled tegija!
Vaatan, kes tõusevad maailmas etteotsa – natuke lühemat kasvu tüdrukud, sest nad on kiiremad ja jõuavad pooleteise minuti jooksul palju rohkem asju ära teha. Seni kui pikka kasvu tüdruk jala üles tõstab, on juba mitu sekundit läinud. Ma ei ole kunagi [kaalu ja kehaehitust] väga vaadanud – kui inimene ikka tahab ja on töökas, saab ta kõike.
[Noorte treenimisest:] Mul vedas, et sattusin sellisesse kohta, kus see oli võimalik – Venemaa koondisse. Olime päevas vähemalt üheksa tundi saalis. Nüüd takistab kas või see, et meil pole nii palju saaliaega. Teine asi on õppimine. Mitte et ma poleks õppinud – ma ei käinud küll koolis, aga õppisin, ei lasknud poole jalaga, kuna mulle oli tähtis haridus omandada. Tänapäeval oleneb väga palju vanematest: kes soosib seda, et laps käib võistlemas, kes jällegi ütleb, et tähtis on ainult kool ja ainult arstiteaduskond.
Eestis ei treeninud ma kunagi nii palju. Aga mu treener Reet Tiik vaatas, et olen pikk ja peenike, täpselt nende mõõtu, kes olid liidu koondises, ja viis mind sinna. Vene keelt ma ei osanud, mitte midagi ei osanud. Ta ütles, et nutta ei tohi, tee tööd. Et kui tahad, nuta padja sisse.
[Tippspordist:] Sattusin sinna, ja kui seal juba olin, tundsin kohustust, et pean seda tegema. Ma ei oskagi öelda, kelle ees ma kohustust tundsin. Igatahes oli väga lihtne võistkonnast välja lennata. Algul olin varuplatsi peal, aga kuna paljudel oli kaaluga probleeme, hakati mind katsetama. Suutsin jääda sinna.
Kus te oma maailma ja Euroopa meistri medaleid hoiate?

Hea küsimus. Kui ma teaks seda... Tegelikult tean küll. Vahepeal olid need spordimuuseumis. Tahan neid sinna tagasi viia. See on kindel koht. Ma ei vaata neid ju iga päev. Arvan, et medalite koht peab olema ikka muuseumis.

Probleem ei ole Eesti spordisüsteemis, vaid pigem selles, kuidas haridust ja sporti siduda. Me klubi on teinud aastaid koostööd Descartes'i kooliga, kus on spordiklassid, ja see on andnud väga hea tulemuse. Aga nüüd on mingil põhjusel juhtunud, et lapsevanemad ei taha lapsi enam spordiklassi panna. Meil ei ole aasta-kaks klassikomplekt täis tulnud. Vanemad üritavad panna lapsi pigem eliitkooli. Ma ei saa sellest aru, sest kui laps tahab õppida, saab ta seda teha igas koolis.
Spordiklass on lapsevanematele mugav: tood lapse hommikul spordihoonesse, ta teeb kaks tundi trenni, siis lähevad lapsed ühiselt kooli, söövad kaks korda päeva jooksul, seejärel tulevad saali tagasi. Kella neljaks-viieks on kõik tehtud.
[Laste spordist:] Minu arvates on kõige positiivsem see, et need lapsed on kindlas kohas, nad ei jõlgu ringi, neil on kindel huvi ning saame neid internetist ja telefonist eemal hoida.
Mida iluvõimlemine annab?

Annab esinemisjulgust, rääkimata koordinatsioonist, vastupidavusest, töökusest. Tüdrukud oskavad ise enda eest vastutada, sest kui nad lähevad platsile, peavad nad seal üksi olema ja oma otsused ise tegema. Tütarlastest saavad sirge seljaga ilusad neiud.

Ja tahtejõud on neil kohutav! Kui tegime klubi kontserdi peaproovi, alustasime kella poole 11 paiku, lõpetasime pool neli, ja siis tulid nad kell kuus uuesti kontserdiks lavale. Kõik olid triksis-traksis, esinesid ilma vigadeta, tegid tipp-topp ära kõik, mis olin neile vahepeal rääkinud – vapustav!

Kui tänaval ringi vaatad, siis neil lastel, kes ei tee sporti, on kindlasti probleeme. Nii lihtne on ju komistada rämpstoidu otsa, mida on iga nurga peal igas krõpsupakis ja igas limonaadipudelis. Aga võimlemises vaatan, et mõnele peab pigem ütlema, et süüa tuleb. Suuname ja õpetame, mida tasub riiuli pealt suhu pista ja mida mitte. Kui nad jõuavad tippsporti, mõtlevad nad juba ise väga palju ja juhivad oma keha.
Meil oli väga tervislik toitumine. Ja tol ajal ei saanudki kartulikrõpse. Aga kui oli puhkepäev, siis ikka ostsid jäätist. Minul ei olnud probleemi, võisin kõike süüa, aga paljudel tuli kehakaal kohe juurde ja siis tuli see saunas järgmiseks hommikuks maha võtta. Sest igal hommikul oli kaalumine. Mõni koondis teeb seda siiamaani, aga mina ei poolda seda.
Mulle ka tundub, et ühiskonnas räägitakse sellest liiga palju. On veganid ja mitmed teised. Ma ei arva, et see on õige. Inimese organism on loodud selleks, et ta peab kõike sööma. Mitte et keegi on ainult lihasööja ja keegi on ainult taimetoitlane. Vahel huviga loen sellest, aga ma ei saa sellest aru.

Nii et veganlus on teile küsimärkidega?

Täiesti küsimärkidega! Arvan, et see on täiesti vale. Sa ei saa oma eluks vajalikke aineid kätte. Võid öelda, et saad, aga tegelikult ei saa. Kõike tuleb süüa, isegi kommi ja pannkooke.

Ja liha ka.

Liha tuleb ka süüa. Ma ei armasta väga liha, aga tean, et seda tuleb süüa, ja ma söön.

Kui olin liidu koondises, kaalusin 50–52 kilo, vahepeal olin 48. Praegu olen 57–58 kilo, pikkust on 174 cm. Siis olid mul lihased, nüüd ei ole. Lihas ju kaalub iseenesest rohkem.

Ju ma olen nii ema-isa poolt loodud, et mul ei ole kaaluprobleemi kunagi olnud. Raseduse ajal võtsin juurde, aga see lisakaal läks kiiresti ära.

Kui läksin Kanadasse, oli mul kole-kole tahtmine osta donut'eid, rõngikuid – need on nii head ja pehmed. Läksingi Tim Hortonsi baari, võtsin tassi kohvi ja kaks donut'it. Sõin ära, maru hea oli! Siis sõitsin trenni ja mõtlesin, et issand... See oli hea ainult tolleks hetkeks, kui sõin, võib-olla kaks minutit. Need annavad hetkeenergia ja siis see kaob. Trennis istusin nagu poolsurnu. Sellel ei ole mõtet, see tapab sind pärast.
Aga mulle meeldib pannkooke küpsetada, üldse küpsetada. Sportlasena ei saanud ma neid maiustusi süüa, mida tegin; nüüd saan. Kuid kõike tuleb teha mõõdukalt.
Meie peres on ikkagi mees toiduvalmistaja. Naised tulevad õhtul koju ja istuvad lauda. Me peres ei ole teist võimalust, sest mehed oleks muidu nälga surnud, kui nad oleks oodanud, millal me Carmeliga ükskord trennist saabume ja hakkame süüa tegema. Olen alati öelnud, et mehed on paremad kokad, ja nii see on.
Mis on teie omaaegsetest koondisekaaslastest saanud?

Paljud on nüüd ülekaalulised. Nad on omal ajal oma tervise kaalu langetamisega ära rikkunud. Nad kasutasid võtteid, mida tegelikult ei tohi, näiteks diureetikume, mis viib kehast vedeliku välja.

Kui vaatan oma võimlejaid, keda olen varem treeninud ja kes nüüd on treenerid, siis nemad on kõik kõhnad. Ütlesin neile, et võime uuesti tiimi kokku panna ja platsile minna. See tähendab, et nad ei ole lollusi teinud sel ajal, kui sporti tegid – see maksaks hiljem kätte.
Sa ei tohi ennast rikkuda. Seda olekski vaja noortele rohkem selgitada. Kõik tahavad olla ilusad piitspeenikesed. Aga inimene on loodud sellisena, nagu ta on, ta saab vaid natuke seda suunata. Räigelt öeldes: näppude kurku ajamine on väga raske haigus. Kõik on peas kinni. Kui selliseid näed, teeb kohe kurvaks. Tahaks minna ja rääkida nendega, kes on oma kaalu nii alla toonud, et ei näe enam inimese moodi välja.
Arvan, et tuleb kõike süüa. Kõige hullemad on minu meelest kartulikrõpsud ja kommid. Isegi kui sööd ära hamburgeri, on seal vahel ikkagi liha ja salat – see pole nii hull, kui sa seda just iga päev ei söö. Ma söön ka kuus korra, kui tuleb isu. Aga kõik need fritüüritud asjad...
Mäletan, kui spordi lõpetasin, oli mul tahtmine, et saaks saiakese ja pudeli limonaadi. Aga võta saiake, pane kaussi, vala limonaadi peale ja jäta ööseks – vaata, milline see hommikul on. Ja mõtle, et su keha on pärast samasugune. Kui Carmel oli väike, tegime selle katse. Hommikuks oli saiake nagu suureks svammiks paisunud. Pärast seda sõi ta ainult leiba.
[Kanadalaste ülekaalulisusest:] Üks treener, kes on Venemaalt tulnud ja Kanadas 17 aastat elanud, pakkus, et süüdi on Kanada toit. Küsisin, mida tähendab Kanada toit. Oh, kõik on mingisugune tehis- jne, vastas ta. Võib-olla tõesti pole poest ostetav liha seal päris õige. Aga mulle tundub, et tähtis on ka see, mis koguseid sa sööd. Sa ei pea nii palju sööma, et ei suuda end enam liigutada.
Näen sageli, kui mu poeg on arvutis, et teisel pool tema vastas mängib keegi, kes istubki tundide viisi ainult arvutis. Kõik oleneb sellest, kuidas on kodus reeglid paika pandud ja kui palju lubavad vanemad lapsel arvutis olla. Arvutimaailm on sõna otseses mõttes üks suur jama tekitaja, kuigi me ei kujuta ilma selleta elu ette.
Eks iga lapsevanema kõige suurem kordaminek on see, et tal on oma järeltulijad.
Olen Eesti võimlemises nii palju kaasa rääkinud, kui on minu võimuses. Olen loonud klubi, andnud tööd paljudele inimestele ja andnud lastele, isegi kui nad ei jõua tippu, hea kehakooli.
Kui oleksin arst ja inimest opereerides midagi juhtub, on elu läbi. Aga sport on selline, et kui midagi juhtub, läheb elu edasi: lähed uuesti saali, parandad oma vigu – pead seda positiivselt võtma. Mul on eluaeg olnud selline suhtumine ja olen oma õpilastele andnud edasi sama, et kui täna midagi ebaõnnestub, siis homme läheb paremini. Võime alati süüdistada kohtunikke, halba ilma ja paha tuju – sellel ei ole mõtet. Pead positiivselt edasi minema.
[Kanada eestlaste loodud võimlemisklubist:] Kalev Estienne ei ole enam eestlaste klubi, ega?

Algusaastatel, kui Koop selle lõi, oli seal väga palju eestlasi, enamik ilusad blondid neiud. Nüüd on pilt muutunud. Klubi värvid on ikka Eesti värvid, aga rühmas, kellega töötan, on peale Carmeli veel Joy, korea juurtega; Sianna on kreeklane; Whitney on hiinlane; oli ka üks vene tüdruk, kes lõpetas. Terve maailm on nagu peopesal – jube põnev.

Vanasti olid hästi head kava kompositsioonid, praegu tehakse kõike kiiremini ja rohkem. Minu ajal rõhuti rohkem koreograafiale. Kuigi me tegime ka väga raskeid viskeid, mis tol ajal olid enneolematud.

Käisin jaanuaris Aserbaidžaanis kohtunike koolitusel, kus toodi näiteks üks kava sellest ajast, kui olin liidu koondise rühmas, ja öeldi, et kui saaks tänapäevase võimlemise valada sellisesse vormi, nagu meie omal ajal tegime, oleks super.

Praegu ütleks võimlemise kohta küll, et ma ei tea, kuhu veel on võimalik areneda. Kuid omal ajal mõtlesin ka, et kuhu veel. Kogu aeg läheb areng edasi. Ma ei tea, kuhu see lõpuks välja viib.
Tundub see teile kohati ulmeline, mida sportlased teevad?

Kohati jah, et kuidas on võimalik vahendit kuskile selja taha püüda. Kuigi me tegime ka omal ajal rõnga püüdmist nii, et olime põlvili maas ning püüdsime kaela ja jala vahele kaheksa meetri kõrguselt. Kõik on harjutamise asi.

Siin ei saa alahinnata ühtegi ala – kõik spordialad on tipptasemel väga rasked.
Mis kohad võimlemises kõige rohkem vatti saavad?

Neid kohti on väga palju: selg, põlved, puusad. Ja kellel läheb küünarnukk või õlg liigesest välja. Sa teed ebaloomulikke asju ja tempo pealt, traumasid on palju. Ega igal treeningul ei tehtagi näiteks suuri kõrgeid hüppeid, sest sa ei pea vastu, kulud ära.

Olen täiesti rahul selle eluga, mis mul on olnud. Eks mul ole ka probleeme siin ja seal – kellel ei oleks. Isegi kui sa ei tee sporti, tulevad tervise probleemid, kellel kuidas. Selles [iluvõimlemise] sõjas jäävad siiski ellu kõik.
Kui mõelda, et puusaoperatsioonil käivad ka õpetajad, kes ei ole elu sees sporti teinud, siis pigem tuleb puusaopile sattumine sellest, et sööd valesti või ei liiguta end üldse. Seda ei saa võimlemise või spordi süüks keerata.
Mult ikka küsitakse, kas ma teen trenni. Ei tee. Kui teen hommikul silmad lahti, siis liigutan oma kodaraid, et need liikuma hakkaksid – mul ei ole enam esimene noorus, ikka tuleb ennast õlitada, just liigutamisega.
Praegu tahaks veel olla maailmakodanik. Aga ma ei ole Eesti jaoks kadunud. Pigem saan Eestile midagi põnevat kuskilt mujalt juurde tuua. Näiteks miks tuleb Miss Valentine'i võistlusele 38 riiki? Sellepärast, et käin mööda ilma, tutvustan ja reklaamin seda – nii saabki Eestit maailmas suureks teha. Sel aastal tuli Miss Valentine'i võistlust vaatama üks paar Brasiiliast, kooliõpetajad. Järelikult on töö vilja kandnud. Väiksesse Tartusse on ju nii keeruline saada.
Olen selline inimene, kes elab antud hetkes. Ma ei ole kunagi elu pikalt ette planeerinud. Just avastasin, et mu järgmise päeva lend Frankfurti ei väljugi kell kolm, nagu olin arvanud, vaid kell pool kaks. Täpselt nii ongi: täna ma ei tea, mis kell pean homme kuskil olema. Ma ei armasta pikki kokkuleppeid. Näiteks ei meeldi mulle, et kui tahan juuksuriaega, öeldakse, et tule kahe kuu pärast – ma ei tea, kus ma kahe kuu pärast olen. Usun, et mul on sellepärast ka lihtsam elada, sest ma ei põe ega muretse millegi pärast, mis oli enne või tuleb pärast. Sellisena on elu palju parem võtta. Ütleme nii, et praegu on minu võimalus.
Arvan küll, et mul on ideaalne elu. Ainuke asi, millest tunnen puudust, on see, et perekond on liiga tihti lahus. Muu üle ei oska kurta. Kuigi lennureise üle ookeani on ka väga palju, aga võtan neid nii, et istun õhtul lennukisse ja hommikul olen kohal – lennuk on minu ööbimispaik. Saan rahulikult igas asendis magada, olen sellega harjunud.
Kõike võib ju võtta ka negatiivselt, aga elu on niigi lühike ja kui üritad seda negatiivseks teha, on väga kurb.
- Janika Mölder, intervjuu: Priit Pullerits, "Iluvõimleja Janika Mölder: kui inimene on töökas, saab ta kõike", Postimees, 29. aprill 2017

[Võimlemisvõistlusest Miss Valentine:] Mulle meeldib korraldada, mul on maailmas palju tuttavaid ja selleks, et Eesti võimlemisele juurde anda, tuleb ise ka midagi teha, mitte ainult teiste peolauas käia.
- Janika Mölder, intervjuu: "Mölder: ainult teiste peolauas ei saa käia", Postimees, 5. mai 2012